Lepinguõigus

Seadus otseselt ei sätesta piiranguid töövõtulepingu alusel teenuse osutamisele ja selle kestvusele. Tegemist on pooltevahelise kokkuleppega, mis lähtub poolte dispositiivsuse põhimõttest. Juhin teie tähelepanu asjaolule, et töövõtuleping ei ole tööleping, millele ei rakendu seega ka tööõigusega sätestatud tagatised. Töövõtu puhul on tegemist sisuliselt teenuse osutamisega, mille eest töövõtja kohustub maksma tasu ja teie sooritama töö või osutama teenust. Seega ei kanta nimetatud tegevust ka tööraamatusse ning seetõttu ei oma ka kaalu pensioni arvutamisel.

Kuna töölepingu eristamine teistest teenuse osutamise lepingutest võib teatud juhtudel osutuda keeruliseks ja mitmetimõistetavaks, sätestab kehtiva TLS § 1 lg 2 sarnaselt varasemale TLS regulatsioonile töötaja kaitse eemärgil eelduse, mille alusel loetakse kõik lepingud, mille puhul teeb üks isik teisele tasu eest tööd seni töölepinguks, kuni pole tõestatud vastupidist. Sisuliselt on tegemist pööratud tõendamiskohustusega, mille raames tuleb väidetaval tööandjal vaidluse korral tõendada, et tegu on muu võlaõigusliku lepinguga ja mitte töölepinguga. Töötaja kaitse all peetakse silmas seda, et taolise sätte olemasolu motiveerib tööandjaid mitte sõlmima piiripealseid või varjatud lepinguid (nt sisuliste tunnuste alusel töösuhe, kuid vormiliselt töövõtt, kuna viimasest tulenevalt ei ole tööandjal kohustust puhkust tagada jne), kuna kahtluse korral tõlgendatakse see nende kahjuks.

Ehk antud juhul jääb asjaolude pinnalt mulle mulje, et sisuliselt on tööandja soovinud töövõtu kaudu vähendada teie ees enda seadusest tulenevaid kohustusi, võttes teid tööle töövõtulepingu alusel.