Liiklusõigus

Ka välisriigis saadud parkimistrahvi osas tuleb eristada nö avalik-õiguslikke nõuded ja eraõiguslikke nõudeid. Avalik-õiguslike nõuete piiriülene tunnustamine on mõnevõrra lihtsam. Kuna küsimuses käsitletud juhul tegeleb nõudega inkassofirma, siis võib eeldada, et jutt käib eraõiguslikust nõudest e. leppetrahvist vms tsiviilõiguslikust nõudest. Üldiselt saab piiriülestes tsiviilõiguslikes tunnustamata nõuetes aktiivseks pooleks olla võlausaldaja või võlausaldajat esindav isik (antud juhul inkassofirma). Nende otsustada on nõude kohtusse viimine (näiteks Euroopa maksekäsumenetlus). Nõude vastustaja (parkimistrahvi adressaat) võib nõudele küll oma vastuväited esitada, kuid nõude maksmapaneku osas valib õiguskaitsevahendid nõude esitaja ja seda sõltumata vastustaja vastuväidetest. Vastustaja võib ka küll hageda nõude esitajat ja nõuda kohtus õigussuhte puudumise tuvastamist, kuid arvestades nõude tagasihoidliku hinnaga (parkimistrahvide puhul), oleks selline rahapaigutus ilmselgelt ebamõistlik.

Praeguses praktikas on nähtav tendents, et inkassod survestavad võlgnikke pigem maksehäireregistri jms kohtuväliste vahenditega ilma, et reaalselt avaldust kohtusse esitataks. Kuidas võlgnik sellisele survele vastab, sõltub nõudest, võlgnikust ja paljust muust.

6 aasta vanune nõue on üldjuhul aegunud. Kontrollimist vajab, kas nõudele on kohaldatav pikenenud aegumistähtaeg. Samas ei pruugi aegumine takistada alternatiivsete survemeetmete (sh maksehäireregistri vms andmekogu) võimaluste kasutamist.

Eesti kohtupraktikas omaks võetud seisukoha kohaselt on parkimistrahvi (antud juhul leppetrahvi) tasumiseks kohustatud sõiduki omanik (või vastutav kasutaja) ja seda ka juhul, kui sõidukit juhtis keegi kolmas isik. Omanik peab tõendama, kes oli sõidukit juhtinud isik. Kui ta seda ei tee, vastutab ta leppetrahvi eest ise.