Liiklusõigus

Põhiseaduse kohaselt teostatakse riigivõimu (sh karistusvõimu) üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Rahvusvahelise õiguse normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa (PS § 3). Viini Teeliikluse Konventsiooni art 42 p 1 kohaselt võib osalisriik võtta juhilt õiguse kasutada tema territooriumil siseriiklikku või rahvusvahelist juhiluba, kui juht rikub tema territooriumil eeskirja, mille eest siseriiklikud õigusaktid näevad ette juhtimisõiguse äravõtmise. Selleks võib osalisriik võtta isikult juhiloa ära ja hoida seda enda käes kuni loa äravõtmise tähtaja lõpuni või loaomaniku lahkumiseni tema territooriumilt, sõltuvalt sellest, kumb leiab aset varem. Sama sätte alapunkt b kohaselt teatatakse juhtimisõiguse äravõtmisest asutusele, kes on loa väljastanud. Seega konventsioon sätestab juhiloa väljastanud riigile vaid info saamise õiguse ning sätestab, et riik, kus rikkumine toime pannakse, võib keelata juhiloa kasutamise omal territooriumil (mitte mujal). Teisalt on juhtimisõiguse äravõtmine karistus, mille rakendamiseks tuleb üldjuhul läbida vastav karistuse täitmiseks lubatavuse menetlus. Lisakaristuse osas sellist menetlust Eestis kehtestatud ei ole ning liiklusregistrite vaheline infovahetus ei ole kindlasti vaadeldav sellise asjakohase menetlusena. Seega olen jätkuvalt seda meelt, et välisriigis rakendatud juthimisõiguse äravõtmine kehtib vaid selles riigis, kus keeld kehtestati ega ulatu väljapoole riigipiire (territoriaalsuspõhimõte). Eestis Eesti kodanikule määratud keeld kehtib aga isikupõhimõttest tulenevalt kõikjal (iseküsimus on, kas vastav info kõikjale jõuab).
Võimalik, et LS § 125 lg-t 2 võib tõlgendada ka selliselt, nagu liiklusregistrist Teile teatati, kuid minu arvates ei ole säärane tõlgendus kooskõlas karistusõiguse üldpõhimõtete ega ka põhiseadusega. Tänaseks ei ole nimetatud sätte pinnalt tekkinud ühtegi konkreetset kohtukaasust, seega kohtute antava tõlgenduse osas infot ei ole.