Liiklusõigus


Küsimus: Mille alusel on politseil õigus määrata sama rikkumise eest erinev karistus?18.09.2012

Eelmine nädal toimunud turvavöökampaania raames sain karistada, rikkudes liiklusseadust, mis kohustab kinnitama turvavöö. Tunnistasin viga ning olin teadlik, et tehtule järgneb karistus, kuid ei olnud valmis, et trahv niivõrd karm on, nimelt 144 eurot. Varasemaid karistusi polnud, samuti puudusid nii kergendavad kui ka raskendavad asjaolud, veel märkisin, et olen töötu.

Sel päeval ei olnud mina ainuke, kes turvavööta sõidu eest karistada sai, neid oli ka teisi, teised olid ka trahvisummad. Nimelt jäi tol päeval pärast karistuse kättesaamist kodus olles silma artikkel Postimehes, kus mainiti, kuidas kaubikujuht Tallinnas sai 40 eurot trahvi täpselt sama rikkumise eest nagu mina. Ma ei oska öelda, millised olid tema eelnevad liiklusrikkumised, kuid ma võin trahvisummat vaadates oletada, et tal puudusid need, nagu ka mul.

Olen olukorras, kus kaks identset rikkumist sama taustaga inimeste poolt, kuid lõpptulemus karistuste nöol kordades erinev. Siit ka küsimus, et mille alusel langetab politseinik trahvi suuruse üheselt mõistetavate karistuste puhul? Kui sa ületad kiirust, siis määratakse trahv vastavalt ületatud kiirusele etteantud vahemikus, kuid turvavöö puhul see ei kehti, on kas lahti või kinni.

Kipun arvama, et ametnik langetas otsuse liigselt emotsioonidele toetude, mitte aga arvudest või eelnevatest rikkumistest lähtudes. Seda nimelt, kuna kinnipidamise hetkel tekkis väikene intsident, mis häälestas mõlema osapoole järgnevateks minutiteks ning mille tulemusena võis mõlemale jääda üksteisest petlik arusaam, kuid milles mina ilmselgelt kaotajaks jäin. Kas on lubatud, et politseinik võtab arvesse karistuse määramisel rikkumisse mittepuutuvaid detaile nagu näiteks potentsiaalse karistatava käitumine politseinike suhtes?

Vastus: Maano Saareväli, vandeadvokaat, Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli, www.sirk.ee

Ideaalis peaksid karistused olema võrreldavates olukordades omavahel sarnased ja võrreldavad. Samas sätestab seadus, et karistus mõistetakse/määratakse kogutud tõendite pinnalt karistuse määraja siseveendumuse kohaselt. Siin tuleb mängu inimlik tegur, mis võib kaasa tuua erinevad karistused sarnastes olukordades. Kindlasti erineb karistuspraktika ka regiooniti e. ühe prefektuuri karistuspraktika võib oluliselt erineda teise prefektuuri praktikast. Pole välistatud, et ka selline erinevus võib olla põhjendatud (näiteks teatud tüüpi rikkumiste sage esinemine ühes regioonis, kuid puudumine teises). Samamoodi erineb politsei ja kohtute karistuspraktika omavahel. Riik on püüdnud ka karistuspraktikat ühtlustada, kuid seni ei ole see erinevate institutsioonide vahel väga õnnestunud. Seega ei ole välistatud, et erinevate karistajate määratud karistused sarnaste asjade eest võivad olla erinevad. Välistatud ei ole seegi, et karistuse suurust võib mõjutada karistuse määraja isikust tulenevad asjaolud e. tema emotsioonid.

Samas on juhul, kui isik leiab, et temale määratud karistus ei vasta seaduses ette nähtud nõuetele (sh proportsionaalsuspõhimõttele), on võimalik kohtuvälise menetleja määratud karistus vaidlustada kohtus. Seega on põhimõtteliselt kõik politsei otsused allutatud kohtulikule kontrollile, kuid seda siiski karistatud isiku avalduse e. kaebuse alusel. Kohtukaebemenetluse käigus hindab siis kohus karistuse vastavust toime pandud teole ja isiku süü suurusele ning kui ta leiab, et karistus ei ole põhjendatud, siis kohus kergendab seda või tühistab karistusotsuse täielikult.