Pärimisõigus

Tere!
Alustan sellest, et vanaisa on saanud oma elukaaslase, kellega elas peale vanaema juurest ära minekut koos (kes on surnud oma 10 aasta), käest testamendi alusel maja 1/3 osa 90-ndatel. Kuna vanaisa polnud elanud viimased 35 aastat tänasepäeva seisuga oma ametliku naisega (vanaemaga) koos, vaid selle naisega, kes tegi peale oma surma testamendi vanaisale. 9 aastat tagasi 2001 suri ka vanaisa ametlik abikaasa ehk vanaema. Kõik oleks nii nagu peab olema testamendiga pärimisega. Vanaisal peaks olema oma 1/3 ja rahulikult elama seal, aga kuna ta on nii vana, siis mõtles ta, et müüks selle maha ja läheks laste juurde elama (lapsi kokku 6 kes veel elus, 2 surnud ja neil on kokku 3 last). Läksime notari juurde lihtsalt uurima, et mis nagu peaks tegema ja kuidas käituma, sest mina - lapselaps (kes on vanaisa poolt määratud ka notariaalselt tema eest asju ajama), ei teadnud nendest asjadest midagi. Läksime kohale ja lihtsalt tahtsime teada. Kohe hakati kõike uurima ja pärima ning siis öeldi meile, et me tegime avalduse ning pärimisasi on algatatud. See selleks. Mõtlesime, et no väga hea ja nüüd saab vanaisa siis oma osa maha müüa rahulikult. Aga selgus selline asi, et ta peab hakkama oma osa jagama ka lastega, sest ametlikult polnud ta vanaemast lahutatud ja maa erastamine selle 1/3 osa juurde toimus 1999-2000, aga siis veel vanaema elas (suri2001) ja uue erastamisseadusega pidid kuuluma seega pool vanaemale, sest nad olid ametlikult abielus. Kuna tema on nüüd surnud, siis pärivad nende ühised lapsed selle poole. Pärimisasi algatati 2009 meie poolt küsima minemisega.
Küsimus on selline, et kas tõesti on nii, et kui vanavanemad polnud ametlikult lahutatud, siis vahet pole, et nad juba üle 30 aasta koos ei elanud, ega ka soovinud seda teha, läheb ikkagi omavahel jagamisse pärandus, mis vanaisa on saanud oma elukaaslaselt pärandusena enne seda kui maa erastati sinna juurde. See on ju piisavalt pikk aeg, sama nagu lahutus ju. Tänapäeval elatakse samakaua koos nii, et ei abielluta, aga loetakse juba, et 5 aastat kooselu on sama nagu abielu - koos lastega? Minu teada on paberite järgi ka vanaisa selle majaosa juba pärandusena vastu võtnud, aga seoses jah selle maa erastamisega on nüüd jama, mida poleks osanud ette näha. Kas see on siis ikkagi reaalne, et vanaisa peabki seda, mis tegelikult ainukesena talle kuulub pärimistunnistuse järgi, jagama oma lastega. See ei ole ju vanaemaga ehk oma abikaasaga koos soetatud ühine vara, vaid vanaisa on saanud selle oma elukaaslase käest peale tema surma. Vanaisa on teinud testamendi ja asjaajamise volituse tema eest mulle (lapselapsele), kes käib ainukesena tema eest hoolitsemas, sest tema oma lapsed ei suvatse seda teha, aga kui oli kuulda (notar saatis ju pärismisavalduse või mingid paberid laiali, et kas nad on nõus selle pärimisasjaga), et midagi kusagilt pärida on, siis oli ainuke vastus kohe, et jah nad on nõus (sest nende arvates ei pea midagi kuuluma vanaisale), midagi vastu võtma isegi teadmata mida, aga no arvata on, et ootavad raha. Aga seda müüki - raha ei tule niipea, sest vanaisa elab oma elupäevade lõpuni seal ja kui surema peaks, siis on olemas testament, mis on mulle tehtud, aga nagu ma aru sain, siis pean näiteks müügi korral (kuna mul on oma elamine olemas) sama jamaga edasi minema, et nende sugulastega kemplema mingi (nagu ma aru olen õieti saanud) erastatud maa pärast, mis kuulub majaosa juurde?
Või on võimalik ikkagi kuidagi seda asja nii ajada, et ei peaks kohtusse minema midagi tõestama, sest kokkuleppele, ma arvan, nagunii ei saada selles suhtes, et see ainult vanaisale kuulus. On olemas ka osade laste käest avaldus allkirjadega, et nad tõestavad seda, et vanaisa ja vanaema ei elanud nii pikalt koos (need on pooled lastest kes lihtsalt ei taha sealt midagi, aga ülejäänud on hagijad). Mis võimalused on olemas vanaisal veel, et ta oma päranduse asja saaks ainult enda jaoks ajada ja hingerahu saada.
Ette tänades!