Perekonnaõigus

Tere!
Pikaajalisest kooselust (mitteabieluline) sündis 2004. aastal poisslaps. Lapse isa lahkus kodust 2010. aasta juulis. Tema lahkumise põhjuseks oli soov vabaneda perekonnaeluga seotud kohustustest, kusjuures oma käitumisega tekitas olukorra, kus ta seadis ohtu ühise kodu säilimise. Tema käitumise tulemusel oleks laps ja mina (lapse ema) pidanud loobuma oma kodust. Minu operatiivne käitumine hoidis selle olukorra ära.

Kuna isa oli nii lapse kui minu (lapse ema) suhtes alates 2004. aastast käitunud vägivaldselt (nii füüsiline kui ka vaimne vägivald), siis perekonnas isa lahkumise osas vastuväiteid polnud.

Isa viimaseks jäänud füüsilise vägivalla intsidendi osas (2010 aastal) minu (lapse ema) suhtes tegin politseile avalduse ning isale määrati karistus kehalise väärkohtlemise osas. Kuna laps oli neid vahejuhtumeid pealt näinud, siis ilmselt nendest tingituna, ei tekkinud lapsel igatsust isa järele ega soovi ka temaga kohtuda.

Laps on vajanud psühholoogilist abi, kuna tal tekkisid tugevad stressinähud ning lastepsühhiaatri väitel olid need tingitud (mistahes) hirmust. Täiendavalt käis laps ka logopeedi konsultatsioonil, kuna tema tähelepanuvõime oli tugevalt langenud ja hakkasid tekkima kirjavead.

Kuni detsembrini 2010 ei tundnud lapse isa lapse vastu huvi, elatisraha tasus seadusega ettenähtud miinimummääras, kuigi lapse vajadused olid sellest kordades suuremad. Olin sunnitud elatise osas kohtu poole pöörduma ning tänaseks on selles osas lahend olemas (elatishagi kõrgemas määras rahuldati).

Nüüd on lapse isa hakanud lapsega kohtumise soovi avaldama (nt 1 kord kuus, kui talle sobib). Minul selles osas vastuväiteid pole, kuid laps ei soovi isaga kohtuda. Esialgu keeldus ka telefonis isaga suhtlemast. Minu ja lapse õe toetusel ja soosingul on ta viimase aasta jooksul mõned korrad siiski nõustunud isaga telefonitsi suhtlema. Laps kohtuks isaga vaid tingimusel, et see toimub päevasel ajal ning kohtumise juures peab olema lapse õde (täisealine) ja veel mõned lähedased. Kindlasti ei soovi laps ööseks isaga jääda, samuti keeldub laps isapoolsete vanavanemate juurde minemast.

Olen küsinud lapse isa käest, kuhu ta kavatseb kohtumisel lapsega minna või mida ette võtta, siis on vastused jäänud napisõnaliseks. Lisaks ei nõustu isa avaldamast oma elukohta, väites et see on konfidentsiaalne (elukoht pidi tal olema puhas ja korras, nii et laps seal olla saaks). Teades lapse isa kõrvalekaldeid tavapärasest käitumisnormist, on mul tõsine mure, kuidas last kaitsta.

Lapse isa on hakanud lapsega manipuleerima, viies talle päevasel ajal, minuga eelnevalt kokkuleppimata, lasteaeda maiustusi ning lubanud ujuma viia jne.

Nüüd teatas lapse isa, et soovib kohtu kaudu lapsega suhtluskorda taotleda.
Ma ei saa sundida last isaga kohtuma, kui lapsel puudub soov. Laps läheb sügisel esimesse klassi. Kuidas kogu see üleelatu jms taas temale mõju avaldaks
pole etteaimatav.

Kuidas peaksin edasi toimima?
Kui lapse isa läheb kohtusse, võime seal ilmselt kaotajaks jääda. Kohtukulude kandmiseks meil ressursse ei ole. Samas tahaksin oma last kaitsta vägivalla, negatiivsete emotsioonide ja alateadvuses peituvate hirmude eest.

Kuna isa ei usu, et laps ise ei soovi kohtuda, siis võibki ta oma õiguste kaitseks kohtusse minna.
Kas laps saab ka kuidagi oma õigusi kaitsta? Ka temal peaks olema õigus vabalt otsustada, kuidas ja kellega suhelda. See, et isa maksab elatist ei ole ju põhjendus, et last vägisi isaga kokku viia.
On ilmselge, et vanematel on kohustused lapse ees, aga kas see toob ka 7-aastasele lapsele kohustuse isaga vastumeelselt kohtuda.

Sai väga pikk kiri, kuid pildi loomiseks pidasin vajalikuks olukorda täpsemalt kirjeldada.
Olen vastuse eest siiralt tänulik!