Perekonnaõigus


Küsimus: Milline on kohtupraktika, kas on võimalik, et aastane laps määratakse elama pool aega ühe, pool aega teise vanema juures?30.11.2017

Oleme elukaaslasega, kellega on meil ühine tütar (12-kuune) lahku minemas. Lahkumineku põhjuseks on see, et mees ei suhtle minu pojaga (10-aastane) esimesest abielust ning meil on väga teravad erimeelsused poisi kasvatamise osas. Nüüd kui oleme lõplikult otsustanud lahku kolida, nõuab mees, et tütar elaks 50% ajast tema juures. Meil mõlemal on olemas korralik elukoht: mehele kuulub eramu, mina olen 3-toalise korteri omanik. Kinnistud asuvad samas piirkonnas lühikese jalutuskäigu kaugusel üksteisest. Lähedal asuvad lasteaiad, kool, kauplused ja kõik muu eluks vajalik. Meil mõlemal on olemas püsiv töökoht (mina hetkel lapsehoolduspuhkusel) ning me mõlemad oleme majanduslikult võimelised lapse üleval pidama. Minu näol ei ole tegemist ei alkohooliku, ei suitsetaja, ega muu sõltlasega või halbade kommetega inimesega. Pühendan ennast oma lastele ja nende arengule.
Ma ei näe takistust, et mees edaspidiselt tütrega suhtleks ja kohtuks temaga siis kui soovib, kuid ma ei pea õigeks, et tütar peaks 50% ajast elama isa juures. Kogu see esimene aasta olen olnud mina see, kes peamiselt lapsega tegeles – pesi, söötis, pani magama jne. Arusaadavalt on minu ja tütre side ning koosolemise vajadus veel väga-väga tugevad, tütar ka magab siiamaani minu kõrval. Sel põhjusel leian, et tütre minult eemaldamine ei mõjuks hästi tema heaolu ja turvatundele. Selge see, et seaduse kohaselt on vanematel võrdsed õigused, kuid otsuse langetamisel lähtub kohus siiski eelkõige lapse huvidest.
Soovikski teada, milline on meie kohtupraktika. Kas on võimalik, et nii väiksele lapsele määratakse 50/50 elukoht mõlema vanema juures? Või määratakse ikkagi üks põhielukoht ja teisele vanemale jääb õigus lapsega kohtuda?

Vastus: Hanna Kivirand, jurist, Õigusbüroo KIVIRAND, www.kivirand.ee

Tere,

Meie kohtupraktika ei poolda 50/50 varianti, ühene seisukoht on see, et lapsel peab olema üks kindel elukoht ja võimalus piisavas mahus lahus elava vanemaga suhelda. Seega pean äärmiselt ebatõenäoliseks, et kohus võiks määrata sellise suhtlemiskorra. Praktiks on selline elukorraldus vanemate omavaheline kokkulepe, kohtud seda ei määra. Arvestades lapse vanust ja asjaolu, et Teie olete olnud tema põhiline hooldaja, ei vastaks see tõenäoliselt ka lapse huvidele.

Parimate soovidega,
Hanna Kivirand