Perekonnaõigus
Küsimus: Mehe kaksikelu tagajärjel oleme kaotanud kõik, kas nii ongi õige?19.01.2012
Tere!
Mu abikaasa oskas elada mitmikelu nõnda, et ametlik pere seda isegi ei kahtlustanud. Viimane armuke oli arst, kellega mu mehel on tütar. Seda ta oma nimele ei võtnud isegi siis, kui asi avalikuks tuli, kuigi kolis arsti juurde elama 8 kuud enne surma - lootis naise tutvustele arstkonna julgas, kuna mu mehel avastati vähk. Tõepoolest, kiiremini kui tavainimesi, võeti teda vastuvõttudele. Vähidiagnoosi saime teada siis, kui me mehe kaksikelust veel midagi ei teadnud ja see oli šokk. Kui sellele järgnes teadasaamine, et ta on oma pere arvelt armukesi pidanud, järgnes veelgi suurem šokk, kuna siis sai selgeks, miks me perel pidevalt oli rahapuudus ja kuhu kadus raha, mida sain oma isalt päranduseks ja mille ma mehele ehitamiseks üle kandsin. Ehitus aga venis ja venis ning mees väitis, et bensiin on kallis ja sõite palju - ta oskas mind ära petta, et on raha meie pere heaks kulutanud.
Kui ilmnes, et ta on lõbuelu elanud meie arvelt (ta oli põhitöö kõrvalt ka pillimees ja koduseid igapäevaseid töid ei teinud, kuna oli ju väsinud öistest mängudest ...samas olime ka tema ema poolt manipuleeritud ja suutis vaid oma ema abistada) ja oht oli, et tema surma korral hakkab pärandust nõudma ka armuke oma tütrega, siis nõudsin ma mehelt, et lahutame, kuna soovisin oma poole majast (abieluvarast) lastele kinkida. Ilmselt armukese nõudmisel andis ta abielulahutuse kohtusse (mina nõus sellega polnud, kuuldes Eesti seadustest) ja meie abielu jäi lahutamata. Kuid seoses sellega polnud mul õigus pärida pärast mehe surma mitte midagi meie lahusvarast. Nüüd olengi siis kõigest ilma, elan vaid pensionist ja ei suuda meie lagunevat maja hooldada. Hooldan invaliidist poega ka.
Küsimus on siis selline. Miks Eesti seadused on petiste poolel? Miks jääb 27 aastat abielus olnud naine ilma kõigest, samal ajal kui armukesed on saanud osa minu varandusest? Selguski, et mees on sel ajal, kui mina talle oma isa pärandusraha üle kandsin, armukesele korteri soetanud. Mehe pangakontodelt on näha, kui suured summad on ta välja võtnud armukese kodulähedasest pangaautomaadist. Miks on selline seadus loodud, et petis saab elada lõbuelu, aus inimene peab selle kinni maksma? Igatahes välismaal, kui ilmneb, et mees rikub abielu, jääb ta karistuseks ilma vähemalt ühisvarast.
Et maksta isa võlgu ligi 200000 krooni, pidid mu lapsed, kes pärisid lahusvara, müüma selle kehtivate röövhindadega. Kas mu invaliidist poeg peab tõesti riigile maksma saadud müügitulust maksu? Või on invaliididele soodustusi või on üldse võimalik tulumaksu mitte maksta, kui kohtus leiab tõestamist minu ülaltoodud jutt?
Mu abikaasa oskas elada mitmikelu nõnda, et ametlik pere seda isegi ei kahtlustanud. Viimane armuke oli arst, kellega mu mehel on tütar. Seda ta oma nimele ei võtnud isegi siis, kui asi avalikuks tuli, kuigi kolis arsti juurde elama 8 kuud enne surma - lootis naise tutvustele arstkonna julgas, kuna mu mehel avastati vähk. Tõepoolest, kiiremini kui tavainimesi, võeti teda vastuvõttudele. Vähidiagnoosi saime teada siis, kui me mehe kaksikelust veel midagi ei teadnud ja see oli šokk. Kui sellele järgnes teadasaamine, et ta on oma pere arvelt armukesi pidanud, järgnes veelgi suurem šokk, kuna siis sai selgeks, miks me perel pidevalt oli rahapuudus ja kuhu kadus raha, mida sain oma isalt päranduseks ja mille ma mehele ehitamiseks üle kandsin. Ehitus aga venis ja venis ning mees väitis, et bensiin on kallis ja sõite palju - ta oskas mind ära petta, et on raha meie pere heaks kulutanud.
Kui ilmnes, et ta on lõbuelu elanud meie arvelt (ta oli põhitöö kõrvalt ka pillimees ja koduseid igapäevaseid töid ei teinud, kuna oli ju väsinud öistest mängudest ...samas olime ka tema ema poolt manipuleeritud ja suutis vaid oma ema abistada) ja oht oli, et tema surma korral hakkab pärandust nõudma ka armuke oma tütrega, siis nõudsin ma mehelt, et lahutame, kuna soovisin oma poole majast (abieluvarast) lastele kinkida. Ilmselt armukese nõudmisel andis ta abielulahutuse kohtusse (mina nõus sellega polnud, kuuldes Eesti seadustest) ja meie abielu jäi lahutamata. Kuid seoses sellega polnud mul õigus pärida pärast mehe surma mitte midagi meie lahusvarast. Nüüd olengi siis kõigest ilma, elan vaid pensionist ja ei suuda meie lagunevat maja hooldada. Hooldan invaliidist poega ka.
Küsimus on siis selline. Miks Eesti seadused on petiste poolel? Miks jääb 27 aastat abielus olnud naine ilma kõigest, samal ajal kui armukesed on saanud osa minu varandusest? Selguski, et mees on sel ajal, kui mina talle oma isa pärandusraha üle kandsin, armukesele korteri soetanud. Mehe pangakontodelt on näha, kui suured summad on ta välja võtnud armukese kodulähedasest pangaautomaadist. Miks on selline seadus loodud, et petis saab elada lõbuelu, aus inimene peab selle kinni maksma? Igatahes välismaal, kui ilmneb, et mees rikub abielu, jääb ta karistuseks ilma vähemalt ühisvarast.
Et maksta isa võlgu ligi 200000 krooni, pidid mu lapsed, kes pärisid lahusvara, müüma selle kehtivate röövhindadega. Kas mu invaliidist poeg peab tõesti riigile maksma saadud müügitulust maksu? Või on invaliididele soodustusi või on üldse võimalik tulumaksu mitte maksta, kui kohtus leiab tõestamist minu ülaltoodud jutt?
Vastus: Hanna Kivirand, jurist, Õigusbüroo KIVIRAND, www.kivirand.ee
Teie olukord on tõepoolest keeruline ja emotsionaalselt äärmiselt rusuv. Paraku on pärimise korral võrdses olukorras kõik pärandaja lapsed, olenemata asjaolust, kas nad on sündinud abielust või abieluvälisest suhtest. Eesti seadused ei erista kahjuks eetilisi ja ebaeetilisi tegusid, loeb siiski vaid teo tagajärg. Samuti tuleb silmas pidada laste võrdsust, kuna nemad ei peaks kannatama vanemate ebasobilike tegude tõttu.
Minule teadaolevalt puuduvad kahjuks maksusoodustused Teie poolt kirjeldatud olukorras.
Parimate soovidega,
Hanna Kivirand
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Õigus > Perekonnaõigus