Perekonnaõigus

Mees teatas 2 nädalat tagasi mulle, et ei taha enam minuga koos elada. Pakkus välja, et mina koligu välja ja tema üürib mulle korteri. Ütles, et laps jääb temaga elama ja mina olgu vaid külaline. Ma ei ole selle otsusega nõus, olgu siis tema poolt lahku minemise põhjused millised tahes. Oleme seaduslikult abielus olnud pea 6 aastat, kokku koos elanud 10 aastat. Ütles, et maksab mu üürid ära 2 aastat ja siis tõmbab vaiba jalge alt. Hirmuga, et ta mult lapse ära võtab, pakkusin välja, et laps elab pool ajast minu juures ja pool tema juures. Nüüd, kui olen pisut rahunenud, olen hakanud mõistma, et lapse kahe kodu vahet jooksutamine ei ole lapsele hea. Tegin ettepeaneku, et laps jääks ikkagi minu juurde ja tema võib alati lapsega tegeleda kui tahab ja last külastada, millal soovib. Talle see ei sobinud ja hakkas mind ähvardama, et annab lahutuse sisse ja võtab minult lapse ära, et ta on juba juristidega rääkinud ja kasutab kõiki oma tutvuseid, et ma lapsest ilma jääksin. Ja et ühisvara on meil ainult pangalaenud, et lahutades lähevad need pooleks ja ta saabki poolest laenukoormast lahti. Et siis on hea mind laostada ja kui ma pole võimeline lapsele enam rahaliselt kõike andma, siis kerge lapsehooldusõigus endale saada. Olen ummikus ja segaduses ja ei tea enam kuidas ennast sellise türanni eest kaitsta!
Andke palun nõu, millised on minu õigused ja kuhu ma peaks oma probleemiga pöörduma?
Töötan kaupluses ja palk on väike, kas see on argument, et laps isale jääks, kuna on suurepalgaline?