Perekonnaõigus

Probleemi keskmes on alkohoolikust isa. Kannatajaks ema ja lähisugulased. Õudus on progresseeruvalt kestnud üle 30 a. See on laastanud ema vaimset ja füüsilist tervist.
Suurimaks probleemiks, miks asjad nii kaugele läinud on, pean ma peasüüdlase nõrka iseloomu ja kahjuks ka lähisugulaste liigsuurt hoolivust ja poputamist. Lühidalt öeldes, pole isa kunagi pidanud vastutama millegi eest, kõige vähem, oma pere eest.
Tema eest on teinud pere kõik. Toit on laual, puhtad riided seljas, korter, trahvid, võlad ja kõik muud kulud makstud jne.jne.
Viimased 15+ aastat pole isa (60 a.) tundnud vajadust tööl käia ja ega ta seda ka poleks suutnud oma alkoholismi tõttu. Igapäevast alkoholivajadust rahastab ta süüdimatult perekonna vara müües (jalgrattad, tööriistad, traktor ja väga palju muud, mida annab kiirelt ja odavalt rahaks teha).
Lisaks saab ta riiklikku invaliidsuspensioni 260 € kuus. Invaliidsusgrupp on talle määratud haigete liigeste pärast (mis on tõenäoliselt tekkinud sadadest joobes kukkumistest, garaaži betoonpõrandal kraavides jt. kohtades magamisest). Samuti on tal alalisest joomisest äärmiselt tugev kõnedefekt, nii, et võõras inimene ei saa tema jutust aru isegi siis, kui ta juhtub olema 100% kaine.
Sellest mainitud pensionist ei näe ema kahjuks üldjuhul aga sentigi. Isal on "sõbrad", kes aitavad selle raha pensionipäeval pangautomaadist kiiresti kätte saada. Suurem osa sellest läheb "sõpradele" "võlgade katteks" ja väiksem osa jääb kohe uue alkoholikoguse hankimiseks. Ja nii on kestnud aastaid. Lahendust ei paista kusagilt.
Mees on ohtlik eelkõige endale, perele ja kaaskondsetele. Ema on pidanud talle korduvalt kiirabi kutsuma, et kukkumistest-ülejoomisest elule tagasi aidata, korduvalt on olnud lähedal elukoha süütamine (joobes, suitsuga magamajäämine). Seetõttu ei ole teda võimalik üksi jätta üle mõne tunni, äärmisel juhul 1-2 päeva. Tagajärjed oleks teada, upub omaenda rooja sisse, süütab korteri või kukub ennast sodiks.
Olen aru saanud, et eestkoste saab määrata ainult eestkostetava nõusolekul? Võimalus oleks ka kohtu kaudu, kuid see eeldab eestkostetava tunnistamist vaimuhaigeks, nõrgamõistuslikuks või midagi sarnast? Kümmekond aastat tagasi sai tehtud psühhiaatriline ekspertiis. Adekvaatne, täiesti normis. Taaskord vastupidist tõestama hakata on aga praktiliselt võimatu, sest härra ei ole mingilgi tingimusel nõus sellistest "katsetest" osa võtma. Nokk kinni-saba lahti.
Abi oleks, kui saaks ema määrata eestkostjaks ja sellega seoses laekuks isa invaliidsuspension ema arvele. Praegusel juhul teeb see saadav pension ainuti ja üheti perekonnale kurja.
Kas on olemas mõni seadusepunkt, mis aitab ja kaitseb ka kannatavaid inimesi, mitte ainult loomi?

Tänud ette abistava nõuande eest!