Perekonnaõigus

Tere, olen kahe eelkooliealise lapse isa, kelle laste ema läks lastega ära. Ütles, et armastus sai otsa ja laste pärast ei ole ka mõtet koos elada ning elab nüüd uue mehega. Nüüd teeb kõikvõimalikke takistusi, et ma lastega kokku ei saaks. Kohtu poole pöördudes saime kokkuleppele, et lapsed isa juures üle nädala nädalavahetusel ühe ööpäeva (miinimumina). Eelnevalt oli ema nõudnud välja kohtu kaudu elatisraha kahele lapsele. Olen algusest saadik soovinud laste elus võimalikult võrdväärselt ja vahetult osaleda, kuid see jutt on olnud kurtidele kõrvadele. Laste ema on hoidnud laste kõikidest asjadest mind võimalikult palju eemal. Ka suhtlemiskorra paika panekul ajab minutilist täpsust, võimaldamata kohtu määratud miinimumajast muid aegasid ega olla pikemalt. Näiteks käisin Kevadtormil ja ühe korra olid lapsed haiged ning ema asendust ei võimaldanud, öeldes, et see pole tema asi. Seega on kohtu miinumumprogrammist saanud maksimumprogramm.
Ma kardan lastest võõrduda ja mingil määral tunnetavad lapsed ema A&O-lisust.
Mina armastan oma lapsi ja see kõik teeb mulle väga haiget ning pole kooskõlas terve mõistuse ega õiglustundega.
Tahaksin küsida:
1. Kas ja millal võin suhtlemiskorra paika panekuks uuesti kohtu poole pöörduda muutmaks suhtlemiskorda? (eelmisest korrast on alla aasta möödas veel)
2. Soovin võimalikult vahetult osaleda laste kasvatamises ja nendesse puutuvates asjades. Kas on võimalik kuidagi, et näiteks lasteaiamaksud, lastele suuremad asjad jms tuleksid otse minult ja arvestuksid maha makstavast elatisest? Või lootust võimalusele, et laste isa kannab hoolt osade asjade eest ja ema teiste asjade eest? Saan aru, et see võimalik ainult kohtu kaudu. Kas säärane asi võimalik kuidagi? (laste emaga kahjuks pole konstruktiivne ja loomult kiuslik ja emal ka parem finantsilised võimalused).