Perekonnaõigus

Tere,
Kolisime perega Soome (mina, mees ja 2 väikest last) püsivaks elamiseks ja töötamiseks. Kolmas laps - 11-aastane poeg elab praegu vanaemaga Eestis. Vanem laps oli algusest peale kolimise vastu - Eestis on tuttav kool, sõbrad + murdeea algus. Juhtus nii, et kui tegelesime kolimisega, elas poeg paar nädalat minu ema juures. Selle aja jooksul vanaema leidis võimaluse minu poja "päästmiseks". Nimelt üks tuttav jurist soovitas talle minna kirjutama avaldust kohalikule sotsiaaltöötajale selle kohta, et poiss ei taha kuhugi kolida ja tahab jääda elama vanaemaga Eestis. Seda nad tegidki. Imestab see, et sotsiaaltöötaja võttis avalduse vastu ja ütles minu mehele esmakohtumisel, et te (vanemad) ei saa vägisi viia last Eestist ära, sest ta on juba 11-aastane ja ise otsustab, kellega ja kus ta elama hakkab. Perekonnaseadusest me küll sellist õigust ei leidnud. Püüdsime poega ümber veenda, selle peale ta ütleb, et kui tal ei oleks seda õigust olnud, siis ta kindlasti sõidaks meiega koos. Kuna eesti seadus lubab, siis seda võimalust ta kasutabki.
Küsimus on järgmine, kuivõrd on juristi ja sotsiaaltöötaja soovitused/tegevused on õigustatud ja vastavuses kehtiva seadusega? Kas ei peaks täiskasvanud inimesed (ametnikud) rääkima alaealisele lapsele, et ta peab olema oma vanemate ja õe-vennaga koos? Miks me kogu aeg räägime lastele nende õigustest, kohustustest mitte sõnakestki. Perekonnaseaduses on välja toodud ju konkreetsed juhtumid, millal laps (10-aastane) saab valida ühe või teise vanema vahel või eestkostjat. Kas poja kirjutatud avaldus, et ma ei taha kolida Soome, omab mingit juriidilist tähtsust?
Tänan vastamast