Paari- ja peresuhted


Küsimus: Kas mehel on sünnitusjägne depression?03.06.2014

Oleme koos olnud u 10 aastat, mõlemal varasem pereelukogemus ja laps. Kõik normaalne seni, kuni mees 2 a eest hakkas peale käima, et meil oleks ka ühine laps. Kuna vanust juba oli, siis ei olnud mina sellest ideest eriti vaimustatud, siiski võtsin asja ette ja nüüd on meil tütreke. Raseduse aeg oli aga raske, sest mehel tekkis siis uus "armastus", keegi, kes teda imetles ja suu ammuli vaatas, kaks korda temast noorem. Minu suhtes muutus ta aga tõrjuvaks ning verbaalselt kurjaks. Elasin seda sügavalt läbi, sest just sel ajal ootasin mõistmist, tuge ja lähedust. Laps sündis enneaegselt ja päeval, kui haiglasse sattusin, veetis tema juba sama õhtu oma uue armastusega, häbenemata seda mulle isegi öelda. Haiglast koju tõi ta meid küll ära, kuid ei lilli, rõõmu silmis ega muud märki, et oleme talle kallid. Nagu oleks poest mingi asjakese ostnud, tõstis ta kandetoolis lapse tuppa ja läks kööki helistama - hääletooni arvestades - oma armastatule, et õhtuks kohtumist kokku leppida. Ja selline ükskõiksus siiani. Kui küsin, siis ütleb ta, et ta ei tea, mis temaga on, oleme kui kaks tere-naabrit. Vahel ikka aitab mind - tütrekest sülle võttes, aga mitte mingisugust lähedust meie vahel ei ole ega ka rõõmu tema silmis tütrekese üle, kes imeläbi on terve ja tubli (arvestades enneaegsust). Varsti laps juba kolmekuune ja ma kaalun tõsiselt lahkukolimist, sest mees ei tea ikka veel mida teha, on norus või verbaalselt kuri. Küsimused: Kuna me ei ole reg.abielus, kas lahkudes on mul mingeid varalisi õigusi, et alustada uut elu oma lastega ja temata? Millest peaks üldse alustama, et saaksin tagasi oma väärikuse naisena, tõuseks taas mu enesehinnang jne. Praegu ei oska ma mitte kuidagi asja lahendada, kuna ta ei räägi minuga neist asjadest. Ainus selge ja korduv küsimus on temalt: mida sa minust tahad? Minu jaoks oleks lahenduseks eraldi elama minna, kuid selge on see, et ma ei saa seda ilma rahalise toeta teha, sest emapalgast ei piisa. Kas mul on õigus temalt nõuda sellist tuge? Või on ehk lootus, et TEMA sünnijärgne depressioon ehk möödub ja ta mingil hetkel meie jaoks taas olemas on meie elus?

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Siiri Tõniste
loe lisaks
Tere,

See osa küsimustest, mis puudutavad rahalisi nõudmisi, peaksite esitama perekonnaõigust tundvale juristile.
Ehk leiate oma küsimusele vastuse ka juba varasemalt vastatud küsimusi üle vaadates.

See mis Teie mehega toimub, võib olla nii depressioon (seda peaks siiski psühhiaater dignoosima) kui illusioonide purunemine. Sageli võib mõte uuest lapsest varjata rahulolematust suhtega, loodetakse, et laps toob uue hingamise ja suhe paraneb. Tegelikkuses lisab see pingeid veelgi. Kõrvalsuhe on üheks võimaluseks paarisuhtes tekkinud pinget maandada.

Parimaks lahenduseks antud olukorras oleks mehega aus ja avameelne vestlus teie suhtest. See peaks toimuma ilma süüdistusteta ja üksteist kuulates. Paremini tuleb see välja paariterapeudi vastuvõtul.

Kui mehega aga kontakti ei saa, siis jääb Teil üle kuulata oma sisetunnet ja talitada selle järgi. Kui praegune suhe Teid ei rahulda, siis lahkuda. Ehk Teie kindlameelne tegutsemine "äratakse mehe ka ellu" ja võimaldaks mingitki sisulist vestlust alustada.

Jõudu soovides,
Siiri Tõniste