Paari- ja peresuhted

Tere!
Hakkasin hiljuti koos elama venelannaga, kellel on 2,5 aastane laps eelmisest abielust. Laps räägib veel vähe, kuid vene keeles saab aru kõik, mis ta käest küsid või räägid talle. Praegu on kodune suhtlus ainult vene keeles. Keeruliseks teebki asja see, et laps juba saab kõik aru, mis talle räägitakse ja kui proovin eesti keeles rääkida, siis ei midagi. Kas on vaja varuda rohkem kannatust ja hakata lihtsalt eesti keeles rääkima või mis moodi seda parem teha oleks? Naine eesti keelt ei räägi. Mõtlesime, et paneks lapse eesti lasteaeda aga meie linnas on eesti lasteaias kõik kohad täis ja hetkel sai vene lasteaeda koht lapsele - kas see oli viga, ei tea?

Tere
Olen mehega koos olnud üle 5 aasta. 2 aastat tagasi jättis ta mu maha teise naise pärast. Mõned kuu hiljem tuli ta aga andeks paluma. Kuna tunded ei olnud kadunud, suutsin ajapikku andestada. Tekkis tagasi usaldus. Tõestuseks, et tal on sel korral tõsi taga, palus ta mind endale naiseks. Paari kuu pärast jäin rasedaks. Ootasime last väga ja meie suhe oli korras. Kui välja arvata mehe alkoholiga liialdamine ja tülid, mis sellega kaasnesid. Viimased nädalad enne sünnitust oli kõik ideaalne, saime omavahel läbi suurepäraselt. Sünnitusel oli mees mulle suureks toeks. Kuna ta ei tööta Eestis, pidi lahkuma kuu pärast lapse sündi. Mõned nädalad kodust eemal ja tagasi tulles sai uudise, et mõnda aega ei ole tööd. Sealt hakkas kõik allamäge minema. Algul mõtlesime, et on isegi hea, et ei pea tagasi minema. Saame oma lapsega tuttavaks ja harjume pereeluga. Poolteist kuud veetsime aega kolmekesi. Vahest kahekesi, kui leidus lapsehoidja. Siis aga pidi ootamatult tööle tagasi minema ja oli ära 2 kuud. Selle aja jooksul arvasin ja lootsin, et nüüd läheb kõik paremini. Saame jalad alla ja tuleviku suhtes tekkisid uued mõtted. Mõni nädal tagasi tunnistas ta aga üles, et on mind petnud. Ja mitte ühel korral. Valetas ka siis, kui oli ilmselge, et tean kõike. Kogu aja, mis ta kodust eemal oli, rääkis ta mulle suurest armastusest minu vastu ja kuidas ta igatseb nii mind, kui last. Kiitis mind oma sõpradele ja ei peljanud ka neile öelda, et mind jumaldab. Oleme rääkinud ja tean, et asi on seksis. Läheduse ja intiimsuse puuduses. Ta tundvat liblikaid, mis suhte algul tekivad just selle teise naisega. Ja ei suutvat seda lõpetada. Aga samas ei öelnud ka mulle otse, et meie suhtel ei ole tulevikku. Tänaseks on sellest uudisest möödas 2 nädalat ja peale pikki vestlusi ja minu poolseid pingutusi selgitada, et see liblikate tunne ei kesta ja kas ta saab aru, millest ta loobub. Jättis mees mu maha. Teistele, tuttavatele ja sõpradele aga räägib, et mina olen kõiges süüdi. Nagu mina oleksin lükanud ta teise naise käte vahele. Tal on probleem ka alkoholiga ja tean, et kogu selle aja vältel, mil tal on olnud kõrvalsuhe ei ole ta ühelgi päeval jätnud õlut joomata. Tema tervis annab juba tunda. Olen selgitanud, et olen tema sõber ja kaaslane. Olen talle toeks ja aitan kuidas saan. Üritanud mõista. Mitte miski ei aita. Ei aita ka see teadmine, et ka tema on isa poolt beebina maha jäetud ja pole kunagi saanud kasvada terves perekonnas. Ta armastab meie last ja tahab temaga koos olla, kuid mitte perekonnana. Olen suures segaduses ja tunnen ennast alandatult. Olen nõus talle andestama, kui ta seda vaid ise tahaks. Kui ta sooviks end kokku võtta. Sest tunded on meil mõlemal alles. Ja tean, et mõne aja pärast on ta aru saanud, kui rumal ta oli ja tahab siis andeks paluda. Aga kardan, et siis on juba hilja. Kas on võimalik, et tegemist on meeste sünnitusjärgse depressiooniga? Mida peaksin tegema, et meest aidata? Iga laps ju väärib perekonda.

Tere
Pöördun murega Teie poole, sest ei oska väljapääsu leida. Olen 53-aastane, mehega oleme elanud 34 aastat. Meil on 3 last aga elu on jooksnud karile, tegelikult oleme terve elu suurte tülide ja peksmiste sees lastega elanud ja kui mehele midagi ei meeldinud, visati meid lihtsalt majast välja. 10 aastat tagasi sai mul kõigest sellest mõõt täis, läksin ta juurest lihtsalt kahe kilekotiga ära, kuna lapsed olid juba suured ja laiali koolides, läksin oma vanemate juurde elama. Lapsed käisid nädalavahetustel minu juures, isaga nad ei suhelnud. Siis muiduga aasta peale seda käis ta palumas ja tuligi linna elama, müüsime maja maha ja ta ostis enda nimele korteri linna ja hakkasime uuesti koos elama. Aga see oli veel hullem, kui midagi oli, siis öeldi, et on tema korter ja välja, ja vahetati isegi ukselukud ära ja jälle olin kuskil küla peal. Kuna vanematele ta ei meeldinud, siis kinkisid nad maja vennale ja mul enam sinna teed ei olnud, olin tütre pool ja varsti leppimisega jälle tagasi, ja jälle visati välja, ukselukud vahetati ära. Nüüd elan poja korteris, kuna ta on enamus aja välismaal, siis ei sega ma teda, sain jälle kaks kilekotti omi asju ja kõik isegi riideid ei anta enam, nüüd aga müüb poeg korteri maha, ma olen nii vana, et mulle ei anna keegi laenu ka, et endale elamist osta. Töökoht on mul olemas, isegi vabad päevad võtan endale tööd, ma ei suuda võtta endale üürikorterit ja tütardel on omad pered, ma ei saa sinna enam minna. Koduukse taha ka enam kraapima ei lähe. Täielik masendus, elu oled elanu kodule muretsedes ja lihtsalt kõik sult võetud ja nagu koer välja visatud. Ma ei tea kust otsast hakata pihta. Kas oskate mingitki nõu anda?
Aitäh vastuse eest.

Tere!
Minu pere koosneb 3 lapsest (5 a, 7 a, 8 a), minust ja mehest ehk laste isast. Isa pidi olude sunnil minema Soome tööle, et meil oleks eluks vajalikku raha rohkem ja elu paremaks läheks. On aasta seal töötanud ja rahaga on parem, kuid ei ole kiita. Ise tööl ei käi, sest olen kolme lapsega kodus ja meie kandis pole seda tööd ka nii lihtsalt võimalik saada.
Mees käib kodus kuus korra ja paar päeva saab olla, sest töö (ehitaja) pärast ei saa ta kauem olla. Nii, et mina kasvatan lapsi siin. Kodus olles ta esimene päev tegeleb lastega, ostab mis nad tahavad ja siis on külapeal sõpradega pidutsemas, kuni peab ära minema ja kaineks saama. Kuigi iga kord sedasi ei ole. Kui ta Eestis veel tööl oli, siis sai rohkem kodus olla ja muidugi lastega eriti ei tegelenud ka siis. Kõik oli ikka minu kasvatada õpetada nagu ka praegu.
Nüüd mees käib juba paar kuud peale, et me kõik Soome koliksime tema juurde, sest ta ei saa aina edasi-tagasi sõita, kuigi vaid kord kuus käib siin. Ta tahab olla iga päev meiega koos ja lastele seal paremat haridust pakkuda, et tulevikus hea elu oleks neil.
Mina ja lapsed ei tahaks minna Soome elama, sest seal kõik uus ja nad ei ole veel Soomes käinudki ja mina ka ei ole sinna saanud. Lapsed on öelnud, et tahavad siin Eestis elada ja tunnevad siin ennast turvaliselt. Kui läheks, siis hüppaks nagu peadpidi tundmatusse vette.
Kuid mu mees aina räägib, et tulge Soome, siin parem elu. Ütleb, et kui te ei taha minuga siia elama tulla, siis alustan ma siin uut elu (Soomes).
Temast lahku ei tahaks minna, oleme 10 aastat koos olnud ja ta on mu esimene armastus ja sinna kolida ka ei suuda hetkel.
Mida teha, enam ei oska. Kas muuta enda ja laste elu kardinaalselt või jääda enda seisukoha juurde, et mina elan lastega siin ja tema Soomes oma elu?

Tere, olen suures segaduses seoses oma suhtega. Oleme koos olnud oma mehega (ei ole abielus) 8 aastat. Ise oleme 26-aastased ja meil on kaks last. Meie suhe algas küll hästi, tunded olid suured. Jäin rasedaks aga mehe joomis-probleemid süvenesid, võib siis öelda, et suured tülid ja minu süüdistamised olid kõik sel ajal. Mina muidugi nutsin palju ja armastasin teda väga, tema aga tegi mulle palju haiget. Temale olid sõbrad tähtsamad kui pere. Mingi hetk (olime koos olnud selleks ajaks 2 aastat) ma avastasin, et ei armasta teda ja tahan lahku minna, aga siis avastas mees, et kui väga tema meid ikka armastab. Ok jäime ikkagi kokku, eks oli ikka tülisi ka kuna joomine oli tal ikka hea sõber. Mina aga hakkasin kõrvalt teisi mehi vaatama, kuna mind lasti ka lõpuks välja lõbutsema ja selline vabaduse tunne tuli peale. Ja hakkasin oma meest petma. Elu läks edasi, mees hakkas vaikselt joomisega enam mitte väga sõbrustama ja ka kodus hakkas ta rohkem toimetama. Mina aga tundsin, et tema ei ole mulle enam füüsiliselt atraktiivne, seksuaalselt oli ta mulle juba vastik ka. Mingi aeg jõudsime sinnani, et läksimegi lahku aga elasime koos, mina käisin tihti väljas ja leidsin ka endale uue kaaslase. Sel hetkel tegin oma mehele väga palju haiget:( Tema aga oli kodus ja toimetas ja tegutses ja oli väga tubli. Mina aga viimane mõrd! Siiski tema soovis mind väga tagasi! Tema aga lõi trumbi lauale ja ütles, et võiksime uuesti alustada, et teine laps võiks nüüd meie perre tulla. See tema otsus mõjutas mind väga, kuna olen ammu ammu igatsenud teist last. Selle otsuse me siis ka tegime ja jäime kokku. Ütlen ka vahepeale, et imelikul kombel kui me olime mehega lahus, siis ta muutus mulle väga ihaldatavaks, tundsin tema vastu kirge mida tavaliselt pole tundnud. Aga edasi... jäin ka kohe rasedaks, kõik oli ilus kena, tõesti oli kõik rahulik, pole vist kunagi meie suhe nii rahulik olnud kui need 9-10 raseduskuud. Lapse sündides oli ka kõik hästi, mees pingutas kõvasti majapidamistöödega. Mina aga sain tegeleda lastega. Kui aga tuli aeg seksuaaleluga tegeleda, siis tundsin jälle tõrget. Kõik hakkas jälle allamäge minema. Nüüd kui noorem laps on üle aasta, on meie suhe jälle kokku varisemas, ma tunnen, et ei armasta teda, aga samas ei taha lahku ka minna, kuna ta on tubli ja noo nii mõnus on tema kaisus magada. Aga kui asi läheb seksile, siis mul on kohutav tõrge, isegi suudelda ei suuda. Ja muud intiimsused on ebameeldivad temaga. Mulle meeldib temaga ainult kaisutada. Samas pean veel üles tunnistama, et mulle meeldib ka teiste meestega suhelda ja ma ei suuda seda lõpetada isegi austusest oma mehe vastu. Kuigi vahekorda pole mul teiste meestega nüüd pärast teise lapse sündi olnud aga siiski kui mõnikord peol saan käia, ma petan oma meest. Tunnen, et tahan lahku minna aga tunnen, et ei taha ka. Ma ei tea, olen suures segaduses, palun aidake! Ette tänades!

Tere!
Minu elukaaslane ja lapse ema on alkohoolik, mida ta ka ise tunnistab. Oleme sõlminud igasugu kokkuleppeid perenõustaja juures ja muudes instantsides, et see joomine peab lõppema, aga tulutult... Lisaks tarbib ta ka antidepressante, rahusteid ja muid retseptiravimeid, millega seoses on tekkinud tal õhtuti ka mäluaugud. Tööl käimist pole see tal küll veel seganud, aga meie pereelu on ohtlikul pinnal, sest see närveldamine ja vaimne vägivald, mis käib nii minu kui ka lapse suhtes, on muutunud väljakannatamatuks! Kuidas toimida sel puhul, kui käib pidev närveldamine ja kas on mingeid võimalusi saata sundravile või asi võib ühe pere jaoks lõppeda vägagi kurvalt üks kord! Ette tänades!

Ei oskagi kuskilt alustada. Mu vennal on elukaaslasega laps. Elukaaslane vist pole õige sõna, kuna kokku lahku käivad nad vastavalt naise tujudele. Laps on 4-kuune. Vend armastab seda last tõesti rohkem kui midagi muud siin ilmas. Iga kord kui tülli lähevad, heidab naine mehele ette seda, kui vaene mees on ja, et mees ei suuda võimaldada neile midagi ja on lapsele ohtlik jne. Kas isa on lapsele ohtlik siis kui ta otsustab lapsega õue jalutama minna kuna ema ei viitsi ennast ise õue vedada? Vaevalt. Vaene mu vend ka ei ole. Tal oma firma, mis toob hästi sisse ja korter, milles elavad, on ka kõigi mugavustega mida vaja. Naine räägib pidevalt enda vajadustest ja kuidas asjad käivad ja kui nii ei ole nagu tema tahab, siis läheb lapsega minema. Kogu aeg lapsega manipuleerimine käib. Naine ise väidab, et on suures depressioonis, aga arstile minna ei mõtlegi.
Kogu konks on selles, et naine ise on jõukast perest ja tema vanemad mõjutavad tema valikuid kogu aeg. Loomulikult ei meeldi mu vend neile ka. Samal põhjuselt, kuna minu vend ei ole nii rikas kui peaks olema. Ma saan sellest naisest natuke aru ka, kuna on pidevalt dilemma ees: pere või mees ja laps. Aga no 30 aastane naine võiks ju ometi teada, mida elult tahab ja ka seda, et laps ei ole mänguasi. 5 või 6 aastat, mis nad koos on olnud vahelduva eduga, on see naine kogu aeg virisenud, et tahab last. Nüüd kui laps on, pole ta ka rahul.
On põhjust arvata ka, et see laps pole mu venna oma ka, kuna ühe tüli käigus jälle ta sellise variandi välja käis. See olukord on väga ebareaalne ja nõuab kiiret lahendamist. Mida me tegema peaksime? Kas anname asja kohtule üle? Selle naisega oleme üritanud rääkida aga asjatult. Pikk keeruline kiri aga loodan, et saate aru!
Ette tänades!

Tere,
mu tütar üha eemaldub koolist ja ka kodust, ehk siis peale nö. kooli suundub ta linna sõpradega olesklema. Algas tasapisi see aasta tagasi, kui leidis endale uue sõbranna, kes tutvustaski uusi ja uusi sõpru (meil on tütrega alati olnud hea läbisaamine, oleme kõigest rääkinud... nüüdseks on sellest heast läbisaamisest vaid helge mälestus). Uute nn. sõpradega suheldes hakkas end meikima tugevalt, juukseid värvima ja mis... augustama (EMO-d on tema iidol). Olen tütrele lähenenud nii hea kui kurjaga, nagu hane selga vesi :( Olen kasvatanud teda üksinda, nüüd on mõistus ja jõud otsakorral :(

Mures lapsevanem

Tere! Mul on 1 aasta 3 kuu vanune laps ja elame lapse sünnist alates tema ema korteris. Minu jaoks häirivaid tegureid on mitmeid. Algusest peale on mind ärritanud see, kui ämm tuleb, võtab küsimata lapse ja läheb temaga teise tuppa ära. Seda on ka siis juhtunud, kui soojendan parajasti lapsele toitu, ämm võtab lapse ja läheb temaga oma tuppa mängima. Kord mehe juuresolekul võttis ka midagi ütlemata-küsimata lapse ja hakkas ära kõndima, kui mees küsis, et kuhu sa meie lapsega lähed nüüd niimoodi ja tahtis ise lapse sülle võtta. Ämm ei lasknud ja ütles et tema(!) laps on. Peale lapse sündi tulid mehepoolsed sugulased katsikule nii, et ämm lihtsalt ütles, et laupäeval tulevad. Minu teada korraldavad tänapäeval siiski vanemad katsikud. Mees ütles seda oma emale, aga tema vihastas ja lausus, et katsikutele tullaksegi ette teatamata. Mees on öelnud, et ta saab aru, et me peaksime omaette elama, aga ta mõtleb, et me ei tule rahadega välja, ema juures on mugavam - ema ostab söögi ja maksab kommunaale. Lisaks ostab ämm oma pojale veel riidedki selga. Kas on võimalik sellises olukorras kuidagi rahulikku närvi säilitada? Raskemaks teeb olukorra ka see, et ise olen vaikse ja tagasihoidliku iseloomuga.

Oleme praeguse kaaslasega koos olnud veidi alla aasta. Mind vaevab see, et ei tunne oma kaaslase vastu sellist "tõmmet", mida ma tundsin oma eelmise kaaslase vastu. Seni pikim suhe kestis mul paar aastat ja ma kiindusin sügavalt. Kuna olen ka ise suur mõtleja ja analüüsija, siis ilmselt seetõttu mul tema vastu tunded tekkisidki. Ta suutis mõelda palju avaramalt, kui paljud mehed, keda olin seni kohanud. Ta oli esimene mees, kes pani hoopis mind paika. Miski polnud ettearvatav, kõik oli huvitav. Tal oli selline mõttemaailm, mida ma polnud varem kohanud. See mees oli aga tegelikult halva iseloomuga, ütles mulle vahepeal väga halvasti, oli närviline ja kuri. Lõpetasin suure vaevaga (sest tunded olid endiselt olemas ja see piinas mind kohutavalt) selle suhte ära, sest mõistus ütles, et sellise inimesega näiteks peret luua pole õige ja turvaline.
Läks paar aastat mööda ja kohtasin oma praegust kaaslast. Väga tore mees, igati mind väärt, armastab mind, austab, on truu, hoolitsev. Aga mul puudub tegelikult see suur tunne, mis oli varasemas suhtes. Mu mees pole mulle füüsiliselt atraktiivne, pole ka "vastik", kuid mul puudub sõnuseletamatu tõmme, nimetagem seda kuidas iganes.
See on tegelikult õudne tunne, et sind armastatakse ja sina ei suuda vastu armastada. Mind piinab see tõsiselt. Samas on meil tohutult hea sõprus ja mul on temaga väga hea mõnus koos olla. Ta on parim sõber ja kaaslane. Tunnen end nagu tänuvõlglane, sest tema panustab minu jaoks suhtesse palju, aga mina ei suuda samaga vastata, sest see tundub võlts.
Sellist nii intiimsel, vaimsel kui sõpruse tasandil klappivust ei ole ma veel kohanud ja minu probleem seisnebki ehk selles, et ma ei tea, kas ma peaksin seda kõike ootama jäädes riskima üldse "ideaalsest" mehest ilmajäämisega või kuidagi ümber mõtlema oma praeguse suhte. Olen väga tänulik selle üle, et kohtasin oma praegust meest. Ta kohtleb mind väga hästi, teeks minu jaoks kõik, on väga armunud ja samas ka väga kannatlik. Ta ütleb, et on mind oodanud terve senise elu ja armastab mind. Temaga on hästi turvaline tunne. Minu poolt on meil kindlasti sõprus ja mingil määral ka vaimne side. Hea (lihtne) on koos olla, ta on uuendusmeelne ja aktiivne – omadustega, mis mulle meeldivad. Samas mul puudub selline sügav huvi tema vastu. Ma tunnen, et see huvi tekib inimeste vastu, kes on vaimsel tasandil väga arenenud. Pean silmas seda, et nad mõtlevad palju ja teise nurga alt. On leidnud mingid omad tõed. Ma saan asjale mõistuspäraselt vaadates aru, et tänapäeva ühiskonnas on ta haruldane leid. Ta oleks fantastiline isa ja hea kaaslane. Elu oleks rahulik ning ta toetaks mind kõiges. Meil on hea läbisaamine, ta armastaks mind ja mis kõige parem – ma saaks teda usaldada. See on nii oluline sellises maailmas, kus me elame. Kus väga paljud kooselud kestavadki vaid aasta, paar, kus pooled abielud lahutatakse. Midagi kindlat pole. Mulle aga istub turvaline väga hästi. Aga mu hinge närib see, et mul puudub sügav vaimne huvi ning kuigi ta on hea kehaehitusega ja ta pole mulle kuidagi "vastik", siis puudub mul ka kehaline tõmme tema vastu. Me tutvusime interneti teel ja mind paelus tema asjalik jutt. Ilmselt on ta suureks kontrastiks minu eelmise mehega võrreldes. Kui tema lausa ülistab mind, siis varem pidin ma vaeva nägema, et saada heakskiitu. Olen ka sellele mõelnud, et võib-olla pole mu praegune mees minu jaoks välimuselt ideaal. Ilu on mõistagi vaataja silmades, aga pigem räägin mingist "atraktiivsusest", mis kahe inimese vahel lihtsalt tekib või mitte. Temal tundub see tekkinud olevat, aga minul mitte. Tema keha minu keha ei sütita, ütleme siis nii.
Minu küsimus on, et sellises maailmas, kus pooled abielud lahutatakse, kuna "suur tunne sai otsa", kas peaksin enda tundevajaduse alla suruma ja üritama seda armastust leida mõnes tegevuses, hobis.. või peaks tunde ikkagi esikohale seadma ja riskima üksijäämisega? Kuidas oma mõtlemist suunata, et ei tunduks pidevalt midagi puudu jäävat suhtes hea mehega?