Paari- ja peresuhted


Küsimus: Kuidas leevendada 3-aastase poisi harjumist lasteaiaga ja parandada meievahelisi suhteid?06.06.2014

Tere,
palun andke nõu, kuidas muuta suhteid pehmemaks ja lähedasemaks oma 3-aastase pojaga ja kuidas leevendada tema harjumist lasteaiaga?
Novembris hakkasime oma last lasteaiaga harjutama, see läks meil väga raskelt. Veebruari alguseni käis lasteaias, pool sellest ajast oli muidugi haige. Siis sündis perre uus beebi ja vanem poeg oli 3 kuud kodus, et ta ei tunneks end eemaletõugatuna ja et haiguseid väiksemale ei tooks. 3 kuud harjusime kodus uue eluga, mais hakkasime jälle lasteaiaga harjutama ja see läheb jälle väga raskelt. Ei saa teda hommikul kodu uksest väljagi, ja mõned päevad olemegi ta koju jätnud kuna jõudu ei taha kasutada. Õhtul talle järgi minnes on ta alati heas tujus ja ütleb, et kõik oli hästi. Samas on ta uni öösiti rahutum, nutab läbi une ja ärgates ütleb esimese asjana, et ei taha lasteaeda minna. Kas võib olla lapsele hirmus just see minemise hetk? Kallistan teda alati ja sisendan kui tähtis ta on, et ta ei kardaks, et teda sinna jäetakse.
Teine mure on see, et ta on minu peale hakanud häält tõstma. Seda hetkel kui tuju pole ilmselt kõige parem. Temalt midagi küsides, vastab tema karjudes nt ei tahaaaa! Ta on muidu kogu aeg olnud vaiksem laps, väga heasüdamlik ja lahke, selline hellik. Arvatavasti olen ma ise süüdi selles, et ta mu peale karjub, kuna olen ise viimasel ajal tihedamini hakanud kannatust kaotama ja sellega tõuseb ka hääletoon.
Kolmas mure on see, et ta enam ei kuula. Näide selline: tuleb lasteaiast ja kõht tühi. Mina selgitan, et suts läheb aega, kohe saab söök valmis. Tema aga võtab külmikust magusa kohupiimakreemi. Seletan mitu korda ja lõpuks ilusti ütlen: palun ära võta praegu. Tema aga rahumeeli teeb selle kreemi lahti ja hakkab sööma. Teeb ainult seda mida tahab.
Neljas asi, mis mulle muret teeb on see, et ta ei taha muudatusi. Lepime päeval kokku, et õhtul lähme külla ja jõuab aeg kätte, on suur nutt ja võitlemine lahti, et ei taha minna. Lõpuks, kui kõik juba pinges on, õnnestub ka külla minna. Pärast ei taha jälle ära tulla. Asi võib pihta hakata väga väiksest asjast, nt sellest, et kindad ununesid autosse ja ta muutub peaaegu et hüsteeriliseks. Midagi ei kuula, rääkida temaga ei saa, ainult karjub ja nutab. Loomulikult katkeb mu kannatus kui üritan mitu korda rahulikult suhelda aga sellest pole mingit kasu. Lõpuks lähen ka ise närvi.
Ta on nii palju muutunud lühikese ajaga. Eks oma osa mängib lasteaias käimine, aga ka uus beebi. Enda arvates pole ma teda hellusest ilma jätnud, kallistame ja võtan teda sülle ja räägin kui oluline ja tähtis ta on. Siiski tunnen, et ta kaugeneb minust. Pidev jonn ja vingumine muudavad suhted kõigi pereliikmete vahel pingeliseks. Kahjuks ma tema sisse ei näe ja ei tea, mis tema väikseses hinges toimub. Soovin, et saaksime rahumeelselt hommikuti lasteaeda ja ka jonnituurid samamoodi lahendatud. Praegu on küll selline tunne, et ei tea kuidas temaga käituda.

Ette tänades,

Vastus: Kärt Kase, psühholoog-pereterapeut, FIE Kärt Kirso Suhtenõustamine, www.suhteabi.ee

Tere!
Tänan kirja eest! See on väga pikk ja koosneb mitmetest punktidest, aga püüan siiski lühidalt vastata.
1. Lasteaiaga harjumine
Huvitav oleks teada, kuidas see harjutamine toimus. Siit seda välja ei loe. Ei selgu ka, kas te ise olite tema lasteaias käimise suhtes positiivselt meelestatud ning rõõmsas elevuses. Nimelt tihti tunnetavad lapsed ema pinget ja muret olukorraga seoses ning reageerivad nagu oleks neil ka siis põhjust muretseda. Alguses võib tõesti lasteaiaga raske harjuda, seda enam kui sealne rütm on palju kodusest elust erinev. See samuti kirjast ei selgu, aga saate ise sellele mõelda. Üldiselt miks peaks laps tahtma minna turvalisest ja tuttavast kodust ning lähedaste juurest kuskile võõrasse kohta, kus ta on üks kahekümnest. Seega teatud vastumeelsus on alguses loomulik ja ootuspärane. Kui lubasite tal vahest koju jääda ja siis jälle pidi ta lasteaeda minema, siis ehk on ta õppinud, et tegelikult ikka väga ei pea lasteaias käima. Kogu see teema nõuab suurt järjekindlust ja enesekehtestamist. Järgi andmine viib kohe mitu sammu tagasi. Võib tõesti ollagi, et see mineku hetk on kõige raskem. Tihti kasutatakse siis sellist võtet, et öeldakse rahulikult üks kord, rangema tooniga teine kord ning ühtlasi seda, et kui ise nt autosse ei lähe, siis viin su ja kolmas kord enam ei öelda, vaid tegutsetakse ning tõstetakse ta autosse.
2. Hääle tõstmine - toote ise välja, et ehk on lapse karjumises seos teie enda hääle tõstmisega tema peale. Laps ju õpib ja võtab eeskuju vanemate igasugusest käitumisest ja eelkõige just tegudest mitte sõnadest, mistõttu on ta ehk õppinud, et nii on normaalne suhelda. Kui te ise ei suuda end alati vaos hoida, siis pigem mõelge, kuidas olukorra lahendate nt pärast palute lapselt vabandust, lootes, et ka tema võtab siis vabandamise omaks ja sellega mõistab, et tegelikult pole karjumine sobilik.
3. Sõnakuulmine - kolmene laps on mõnes asjas juba päris iseseisev, aga sellega kaasneb ka oma mina areng ehk ta teab paremini, mida tahab ja mis meeldib. See ei ole iseenesest halb, aga teie lapsevanemana ikkagi otsustate, mis on talle parim. Seega kui te olete endas kindel, et kohupiimakreemi enne õhtusööki süüa ei tohi, siis a) andke talle näljakustutuseks paar pähklit b) suunake ta tähelepanu muule tegevusele c) vajadusel võtke kreem käest ja pange kättesaamatusse kohta. Ülalnimetatud variante võib kombineerida.
4. Tõrge muudatuste vastu - seda on kõige raskem seletada, kuna siin on nii palju muutujaid. Näiteks on lapsel ju ka tujud ning kõrge ja madalama energiaga perioode. Võib ju täitsa olla, et see mis hommikul tundus tore ettevõtmine, on väsitava päeva tõttu õhtuks üks kurnav asi. Seega laps ei pruugi mitte jonnida, vaid tõesti hoopis oma puhkusevajadust väljendada. Kui peresse on hiljuti teine laps sündinud, kellega ta peab konkreerima ja päeval on ta lasteaias, siis iseenesest ma ei imesta, et ta püüab leida rahulikke hetki oma ema ja isaga. Siin soovitan teil mõlemal võtta aega kahekesi olemiseks mõlema lapsega ehk siis vähemalt üks kord nädalas olete teie suurema lapsega ja isa suurema lapsega ja isa väiksema lapsega kahekesi. Eeldan, et beebiga olete palju niigi kahekesi.

On väga tore, et soovite teda mõista ja olete hooliv. Ülal on üldist laadi soovitused, aga tõenäoliselt on vaja olukorra muutumiseks ka oma käitumises muudatusi teha. Selleks, et teada saada, mida vaja teha on, soovitan pöörduda pereterapeudi vastuvõtule. Parimate soovidega Kärt Kase