Paari- ja peresuhted
Küsimus: Kuidas leida lahendus, kui me ei suuda lahku minna ja ei suuda ka koos olla?05.12.2014
Tervitus,
Olen 22-aastane paarisuhte mees pool, oleme koos olnud umbes poolteist aastat. Hetkel on meie suhe jõudnud olukorda, kus see suhe teeb meile mõlemale tohutult haiget ja koos ei suuda olla ja samas ei suuda me üksteisest lahku minna. Kõik see said alguse umbes pool aastat tagasi, kui mina tundsin, et see suhe oleks nagu ära elanud enda aja ja tundsin väsimust kohusetundest. See periood kestis umbes 2 nädalat, tülisid meil polnud sellega seoses, pigem selline vaikne periood, kus mina olin rohkem endasse tõmbunud ja tüdruk segaduses, et mis toimub. Möödus see periood ja sain aru, et tegemist võib olla nö armumis-faasi lõpuga ja nüüd algab partnerlus. Olin endas kindel, et tegemist on uskumatult hea inimesega mu kõrval ja ma teeks kõik tema heaks. Ma muutusin õnnelikuks ja ma tundsin, et see suhe on ideaalne, kuid asi polnud nii lilleline, see periood, kus mina olin selles suhtes kahelnud, oli jätnud tüdrukule jälje, ta oli eemale tõuganud mind ja otsis uusi väljundeid enda elule, käis pidutsemas, käis mitu nädalavahetust paariks päevaks festivalidel jne (tegemist ei olnud kindlasti uue kaaslase leidmise rännakutega) ma tundsin, et see armastus ja soojus mida ma tahan pakkuda, see tõugatakse eemale. See nö eemale tõukamis periood oli paar nädalat, mis lõppes sellega, et tekkis meie suhte esimene tüli. Sellest hetkest alates ma ei usaldanud teda enam ja usaldus on ju vastastikune ning seega hääbus meie üksteise vastastikune usaldus. Me mõlemad oleme väga mõistvad inimesed ja muidugi me rääkisime neid asju sirgeks korduvalt ja nö mõlemad osapooled kinnitasid, et on aru saanud kuidas me üksteist oleme tundma pannud ja me peame end kokku võtma, et seda suhet hoida, miski ei muutunud. Nüüdseks on neid tülisid/vestlusi olnud 20 ringis, korra oleme lahus elanud ühe kuu (selle kuu jooksul me ei näinud üksteis umbes 5 päeva, seega tegemist oli lihtsalt erinevate elupindadega, kus me kordamööda elasime). Nüüdseks on see suhe meid mõlemaid kohutavat laastanud ja me ei oska koos olla ja samas me ei suuda üksteisest lahti öelda mitte kuidagi. Mina tunnen puudust sellest tundest, et ma olen kellegi jaoks eriline ja et minuga arvestatakse alateadlikult. Iga kord kui mind eemale tõugati või arvestamata jäeti kogusin ma selle endasse, ühel hetkel sai see karikas täis ja tekkis tüli, nüüd saab see karikas juba iga nädal korra täis ja iga nädal me arutame neid asju. Pean tunnistama, et minu suur viga on see, et kui ma saan haiget, siis minu kaitserefleks lahendab olukordi valesti, alateadlikult ma teen enda sõnadega talle vastu haiget, et ennast kuidagi paremini tunda ja see on see üks suurimaid põhjuseid miks see asi ka ei lahene, sest ma tõukan teda ise eemale kuigi samas ma tunnen tema lähedusest puudust.
Lisan veel juurde, et olulised faktorid võivad ka olla need, et me kolisime kokku elama juba esimesel kuul kui me üksteist leidsime (enne seda olime teadnud üksteis 3 kuud) ja me töötame samas ettevõttes.
Selline on meie lugu.
Tagasisidet oodates
Olen 22-aastane paarisuhte mees pool, oleme koos olnud umbes poolteist aastat. Hetkel on meie suhe jõudnud olukorda, kus see suhe teeb meile mõlemale tohutult haiget ja koos ei suuda olla ja samas ei suuda me üksteisest lahku minna. Kõik see said alguse umbes pool aastat tagasi, kui mina tundsin, et see suhe oleks nagu ära elanud enda aja ja tundsin väsimust kohusetundest. See periood kestis umbes 2 nädalat, tülisid meil polnud sellega seoses, pigem selline vaikne periood, kus mina olin rohkem endasse tõmbunud ja tüdruk segaduses, et mis toimub. Möödus see periood ja sain aru, et tegemist võib olla nö armumis-faasi lõpuga ja nüüd algab partnerlus. Olin endas kindel, et tegemist on uskumatult hea inimesega mu kõrval ja ma teeks kõik tema heaks. Ma muutusin õnnelikuks ja ma tundsin, et see suhe on ideaalne, kuid asi polnud nii lilleline, see periood, kus mina olin selles suhtes kahelnud, oli jätnud tüdrukule jälje, ta oli eemale tõuganud mind ja otsis uusi väljundeid enda elule, käis pidutsemas, käis mitu nädalavahetust paariks päevaks festivalidel jne (tegemist ei olnud kindlasti uue kaaslase leidmise rännakutega) ma tundsin, et see armastus ja soojus mida ma tahan pakkuda, see tõugatakse eemale. See nö eemale tõukamis periood oli paar nädalat, mis lõppes sellega, et tekkis meie suhte esimene tüli. Sellest hetkest alates ma ei usaldanud teda enam ja usaldus on ju vastastikune ning seega hääbus meie üksteise vastastikune usaldus. Me mõlemad oleme väga mõistvad inimesed ja muidugi me rääkisime neid asju sirgeks korduvalt ja nö mõlemad osapooled kinnitasid, et on aru saanud kuidas me üksteist oleme tundma pannud ja me peame end kokku võtma, et seda suhet hoida, miski ei muutunud. Nüüdseks on neid tülisid/vestlusi olnud 20 ringis, korra oleme lahus elanud ühe kuu (selle kuu jooksul me ei näinud üksteis umbes 5 päeva, seega tegemist oli lihtsalt erinevate elupindadega, kus me kordamööda elasime). Nüüdseks on see suhe meid mõlemaid kohutavat laastanud ja me ei oska koos olla ja samas me ei suuda üksteisest lahti öelda mitte kuidagi. Mina tunnen puudust sellest tundest, et ma olen kellegi jaoks eriline ja et minuga arvestatakse alateadlikult. Iga kord kui mind eemale tõugati või arvestamata jäeti kogusin ma selle endasse, ühel hetkel sai see karikas täis ja tekkis tüli, nüüd saab see karikas juba iga nädal korra täis ja iga nädal me arutame neid asju. Pean tunnistama, et minu suur viga on see, et kui ma saan haiget, siis minu kaitserefleks lahendab olukordi valesti, alateadlikult ma teen enda sõnadega talle vastu haiget, et ennast kuidagi paremini tunda ja see on see üks suurimaid põhjuseid miks see asi ka ei lahene, sest ma tõukan teda ise eemale kuigi samas ma tunnen tema lähedusest puudust.
Lisan veel juurde, et olulised faktorid võivad ka olla need, et me kolisime kokku elama juba esimesel kuul kui me üksteist leidsime (enne seda olime teadnud üksteis 3 kuud) ja me töötame samas ettevõttes.
Selline on meie lugu.
Tagasisidet oodates
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie suhtes kujunenud olukord on mõneski mõttes loomulik arenguperiood, nagu seda ka ise teadvustate - armumise aeg on möödas ja nüüd tuleb oma vajaduste rahuldamise eest seisma hakata. Samas loen Teie kirjast välja, et olete selle raske olukorraga päris adekvaatselt toimetanud - olete palju omavahel rääkinud ja Teie oskate iseennast kõrvalt vaadata ja analüüsida. See annab igati lootust.
Kirjast ei selgu, kuidas ja millest te omavahel räägite kui püüate olukordi lahata. Minu soovitus Teile oleks, nende rääkimiste käigus oma partnerile avada oma käitumise tagamaid nii nagu sellest siin kirjutate. Mis selle taga on, kui naise eemale tõukate. See annab võimaluse tal Teid paremini mõista ja teil oma käitumise eest vastututust võtta.
Võimalik, et omavahel kodus ei õnnestu siiski usalduslikku suhet taastada. Siis soovitan kindlasti pere- või paariterapeudi poole pöörduda, kes neutraalse vahendajana teie kõnelusi saab toetada.
parimatega,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted