Paari- ja peresuhted
Küsimus: Poeg on endassesulgunud ja ei soovi välja minna11.06.2011
Mul on 27 aastane poeg. Kinnise loomuga, ülikool lõpetamata, tundub, et puudub huvi üldse ümbruskonna vastu. Õppis informaatikat, üksnes lõputöö tegemata. On töötanud õpitud alal, kuid nüüd see ala ei huvita enam. Kas pettumus või ei saa hakkama, ütleb, et teeks mingit lihtööd, aga jääb mulje, et kardab või häbeneb lihtsat abitööd?
Gümnaasiumi ajal õppimises edukas, tegeles spordiga, olid sõbrad, nüüd aeg edasi ja ikka üksi, väljas käia ei taha, pole rahagi praegu. Tüdruksõpru pole.
Töötu, otsib tööd arvuti kaudu, viimased 2 nädalat pole õues käinud - ütleb, et mis ma seal teen? Proovin aidata töö otsimisel, toon kuulutusi - helistab minu juuresolekul, lepib aja kokku, kuid valetab mulle, et käis aga tegelikult ei käinudki. Kui tööst juttu teen, vihastab ja on visanud tehnikat ägedushoos katki vastu seina.
Muidu on suhteliselt rahulik, aga suhtlemine on ainult arvutis. Viimasel ajal öösiti arvutis ja päeval magab? Mis ma teen? Võtan elektri välja?
Sooviks abistada, aga ei oska. Ilmselt pole ka töötukassasse ennast arvele võtnud, elab minu kulul, aga elame momendil väga tagaihoidlikult! Ma ei jaksa enam!
Palun andke nõu!
murest murtud ema
Gümnaasiumi ajal õppimises edukas, tegeles spordiga, olid sõbrad, nüüd aeg edasi ja ikka üksi, väljas käia ei taha, pole rahagi praegu. Tüdruksõpru pole.
Töötu, otsib tööd arvuti kaudu, viimased 2 nädalat pole õues käinud - ütleb, et mis ma seal teen? Proovin aidata töö otsimisel, toon kuulutusi - helistab minu juuresolekul, lepib aja kokku, kuid valetab mulle, et käis aga tegelikult ei käinudki. Kui tööst juttu teen, vihastab ja on visanud tehnikat ägedushoos katki vastu seina.
Muidu on suhteliselt rahulik, aga suhtlemine on ainult arvutis. Viimasel ajal öösiti arvutis ja päeval magab? Mis ma teen? Võtan elektri välja?
Sooviks abistada, aga ei oska. Ilmselt pole ka töötukassasse ennast arvele võtnud, elab minu kulul, aga elame momendil väga tagaihoidlikult! Ma ei jaksa enam!
Palun andke nõu!
murest murtud ema
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie mure ja soov oma poega aidata on mõistetav, kuid sellises olukorras pole just palju, mida Te teha saate. Tuues talle töökuulutusi, annate otseselt märku, et ei usu, et ta ise töö otsimisega hakkama saab.
Teie poja eest seisavad tõsised eluvalikud - eriala, töö, elukoht, partner. Tundub, et ta on praeguseks eneseotsingutes pisut kinni jooksnud. Selles protsessis võib järgneda nii positiivne kui ka negatiivne arengutee. Kõige tähtsam on see, et Teil säiliks kontakt oma pojaga. Selleks soovitan kohelda teda kui täisväärtuslikku täiskasvanut. Võite talle väljendada oma muret (mina-vormis, teda mitte kritiseerides) ning küsida, kas saaksite midagi tema heaks teha. Kui ta seda ei soovi, siis ärge pakkuge.
Võite talle ka teada anda, et tema ülalpidamine on Teile raske ning ootate, et ta siiski tööle läheks.
Püüdke usku oma pojasse üleval hoida ja leidke temaga suhtlemiseks teemasid, mis pole seotud murega. Teie usk tema hakkamasaamisesse on talle väga tähtis, seetõttu väljendage seda ka talle.
Võimalik, et Teil emana ongi praeguses olukorras raske oma pojale läheneda. Ehk on veel perekonnas liikmeid või sõpru, kellega Teie pojal hea suhe on või olnud. Eriti kuluks ära mõni meesterahvas. Rääkige nendega ja suunake neid oma pojaga kontakti võtma.
Inimest, kellel raske abi vastu võtta, saab enamasti aidata nii, et ta ise sellest teadlik ei ole.
Lootust ja usku soovides,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted