Paari- ja peresuhted

Tere.
Ma olen meeleheitel ja ei oska ise sellise asjaga toime tulla. Mu viis last viidi minema turvakodusse ja ma isegi ei tohi neid näha. Ma olen üksikema ja kasvatan oma viit last korralikult, ma ei joo ega ole ka muudes asjades paha ema olnud. Me lastega kolisime mais. Mul ei olnud raha, et tellida kolimiseks auto. Läksime oma pisikese autoga ja terve perega vanasse korterisse tagasi, et veel asju kokku panna. Me ka ööbisime seal, seal oli selleks kõik vajalik olemas, ka voodiriided ja toit. Eelmine õhtu palus abi läheduses elav vanapaar, et neil ei ole autot, millega garaazist ära viia enam mittevajalikku. Olin nõus ja läksin neile abiks, leidsin lapsehoidja ja tuupisin oma auto triiki asju täis (enamuses vanametalli, kuna see on ju raha). Hommikul tõustes toimetasin lastega ja tegin neile süüa. J saab juba 12 a., S saab 10 a., S sai 7 a. ja kaksikud T ja P on aasta ja kahekuused. Hommikul juba oli P-l palavik, see hakkas järjest tõusma ja vanas elukohas ei olnud ühtegi rohtu, et lapsel palavikku alandada ja ka kraadiklaasil hakkas patarei tühjenema. Helistasin oma tuttavaid läbi, kas keegi saaks apteegist mulle vajalikud asjad tuua või tulla lapsi hoidma (sealhulgas lõppes ka kõnekaardi arve), aga kahjuks ei saanud. Toitsin kaksikutel kõhud täis ja panin voodisse, kuna oli ka lõunauinaku aeg (magama nad kohe ei jäänud vaid vaatasid voodis oma mänguasju). Kraadisin, P palavik oli veel tõusnud ja kraad näitas 38,4. Otsustasin ruttu aapteegis ära käija ja seda autoga, sest nii saab rutem, kuna apteegini on 3km. Palusin suuremaid lapsi, et pisikestel silma peal hoiaksid, lubasin, et võtan veel jäätist neile. Lahkusin kodust veidi alla poolt kolme päeval. Suuremad lapsed jäid kööki sööma ja väiksemad tasa voodisse. Uksest välaja astudes palus naaber, et tooksin tallegi apteegist rohud ja poest mahla, et tal selline nõrkus (ta on haige ja hästi vana). Olin nõus ja nii ma kodust minema läksin. Auto oli punnis asju täis, kahjuks ei saanud lapsi ühes võtta. Apteegi ja poes käimise peale kulus pool tundi. Kolmeks olin ma kodus tagasi. Panin poekoti lauale ja hakkasin asju külmikusse panema. Tuba oli vaikne, arvasin neid peitust mängivat. Tuba tundus väga vaikne, arvasin, et suuremad on õues mängimas ja pisikesed magavad. Koristasin veel köögis. Läksin teise tuppa, et vaadata kaksikuid, neid polnud voodis. Arvasin, et suuremad on nendega jalutama läinud. Läksin õue vaatama majade ümbrusest. Peale viite ei olnud ma oma lapsi leidnud ja mind tabas paanika. Töölt hakkasid õnneks tuttavad koju tulema ja ma palusin, et nad aitaksid mul lapsi otsida. Küsisin inimestelt tänavalt ka ja helistasin oma emalegi, kes jõudis seitsmest alles töölt, aga keegi ei teadnud miskit. Peale kaheksat helistasin politseisse. Peale kümmet sain ifot, et turvakodus ja ennem esmaspäeva ma ei saa miskit teha ja mulle ei öeldus kus turvakodus vaid seda, et esmaspäeval võetakse minuga ühendust. Ei võetud, sain teada sotsiaaltöötaja nime, et käidi ilma politseita, aga sotsiaaltöötajal on isiklik viha ja ta vandus, et enne ei jäta mind rahule, kui võtab igavesti mult kõige kallimad, et tal võimu on. Tal läks see korda, sest kahjuks on mu endine sõbranna mu peale tige ja kutsus kohe sotsiaaltöötaja kui läksin. Teisipäev ma läksin ise politseisse ja seal oli teada seegi, et kahjuks ühel peol 4. juunil ma proovisin anfetamiini, ma olin sellest rääkkinud vaid oma endisele elukaaslasele ja ka endisele sõbrannale, sain süüdistuse. Helistasin sotsiaaltöötajale ja ta ütleski, et ma ei saa oma lapsi nähagi ja enne kohut pole mul miskit teha. Kolm nädalat on möödunud ja ei miskit. Endist elukaaslast lastakse laste juurde, ometi ta pole ühegi lapse isa, aga mind mitte, kohust ma ei tea kaua tuleb oodata. Ma ei suuda enam elada ilma oma lasteta. Olen abitu. Tahan vaid oma lapsi, sest nemad on mulle kõik. Palun aidake mida teha, kas kohtusse ise kiri saata, et rutem nad teeksid ja ma saaksin lapsed tagasi. Palun aidake!!! Ma palun teid südamest.