Paari- ja peresuhted


Küsimus: Mida ette võtta, kui teismeline ei käi koolis ja valetab?14.01.2012

Tere,
Olen 16-aastase tüdruku ema elukaaslane. Oleme koos elanud 5 aastat. Ema on väga töökas, vastutulelik ja igati tubli inimene. Seevastu noorem tütar on kauane tuttav politseis ja käinud läbi oma lühikese elu jooksul päris mitu kooli. Praegune kool on jälle üks selliseid, kust visatakse varsti välja. Põhjuseks, miks koolis ei käida, on tüdrukul varnast võtta palju. Tegelik põhjus on aga igasugune tahtejõu puudus. Lihtsalt ei saa hommikul voodist välja, sest ööläbi hulguti kuskil ringi. Suurimaks probleemiks peetakse tema poolt mind, kuna olen mõned korrad öelnud, mis ma arvan. Ja tavaliselt hakkab siit pihta pikk valede ja vassimiste rida. Olen süüdi kõigis tema hädades. Kui seda enam mitte üks täiskasvanu ei usu (teades tema valelikkust ja head nätlemisoskust), leitakse teisi põhjuseid - koolivägivald jne. Isa ei taha temaga juba ammu tegeleda ja emale on ta elu teinud täielikuks põrguks, imestan kuidas ta veel vastu peab. Olen soovitanud olla karmim, aga ema on lihtsalt liiga pehmeke selle lapse jaoks. Vene ajal oli olemas noorsoo miilits, kes tegeles sellistega, praegu ei tea kes võiks aidata. Ja lapse joomiste ja varastamiste eest karistatakse jälle ema! Kas oskate nõu anda, mida teha?

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Mis toimub küll ühe 16-aastase hulkuva, koolist popitava, valesid leiutava trotsliku tüdruku hinges?

Minu psühhoterapeudi kogemus ütleb, et see laps on väga üksi, hädas ja hirmunud. Üle kõige tahaks ta kuulda vähemalt ühe täiskasvanu käest oma elus, et ta on täiesti normaalne teismeline ning et temaga saab kõik korda. Ta igatseb oma hinges olla, nagu tema eakaaslased, tavaline koolitüdruk, kes küll pealtnäha ei viitsi kooliasjadega tegleda, kuid kes siiski tunneb rõõmu sellest, kui raske kontrolltöö hästi läks ja õpetaja mõne hea sõna ütleb. Kes igatseb vestluste järgi oma emaga ja kindlasti mitte sellest, mis jälle halvasti ja mis tegemata, vaid sellest, mis talle tõesti tähtis on ja mis muret teeb. Veelgi enam igatseb ta tõenäoliselt kontakti järgi oma isaga, millest ilmselt jäi ilma mitmeid aastaid tagasi.
Kui kõige olulisemad täiskasvanud tema ümber kaotavad lootuse, siis mis jääb sellele hädas lapsele veel toeks?

Mõne teismelise suureks kasvamine on tormilisem kui teise oma. See, mis lapsepõlves lapsega suhtes viltu läks, on teismeeas veel parandatav. Vanemate ülesanne on sellel perioodil lihtsalt ellu jääda ja endale teadvustada, et olulisem kui kool ja hinded ja veel palju muudki (mida korralikult lapselt oodatakse) on hoida kontakti lapsega. See tähendab, et mida iganes teismelise elus juhtub (ja seda, mida juhtub, on väga palju) saaks ta kartmata tulla ja seda vanematega jagada ning tuge ja poolehoidu kogeda.

Leidke oma hinges koht sellele tüdrukule ja temaga saab kõik korda.

Parimatega,
Siiri Tõniste