Paari- ja peresuhted
Küsimus: Ei taha armastusavaldusele ära öelda, haiget teha - kuidas toimida?13.03.2012
Tere ,
Elan ühe noormehega koos juba 5 a aga sellest 2 a oli ta kinni(vanglas). Nüüd on olnud juba 5 kuud väljas. Me ei saa läbi normaalselt, väidab küll, et kõik on korras ja et ma ei muretseks, et ta ei jäta mind maha jne, kuigi ma kardan seda ikka. Nimelt meie vanusevahe on ka 3 a. Ta on minust kolm aastat noorem, nimelt alles 23 ja ta on ka mu pisema poisi isa. Aga nüüd paar päeva tagasi sain teada, et üks nn tuttav, kellega ma saan normaalselt läbi, tunnistas mulle, et armastab mind. Nüüd olen ma omadega nii sassis, et ei oska enam midagi mõelda. Kui hästi järele mõelda, siis siin paar kuud tagasi meeldis tema mullegi, aga mina ei saa öelda, et ma teda armastan, pigem on see hoolimine või midagi sellist, aga lihtsalt ma ei tea mida talle öelda. Samas ei taha talle ka haiget teha, ma juba olen selline, et pigem hoian eemale kui ütlen seda, mis murrab inimese ja siis, kui ta mulle seda tunnistas, et armastab mind, vaatas ta mulle jumalast siira näoga otsa ja ka pisarad olid tal silmis. See pilk kummitab mind siiani... Kuidas peaksin toimima, palun andke nõu.
Elan ühe noormehega koos juba 5 a aga sellest 2 a oli ta kinni(vanglas). Nüüd on olnud juba 5 kuud väljas. Me ei saa läbi normaalselt, väidab küll, et kõik on korras ja et ma ei muretseks, et ta ei jäta mind maha jne, kuigi ma kardan seda ikka. Nimelt meie vanusevahe on ka 3 a. Ta on minust kolm aastat noorem, nimelt alles 23 ja ta on ka mu pisema poisi isa. Aga nüüd paar päeva tagasi sain teada, et üks nn tuttav, kellega ma saan normaalselt läbi, tunnistas mulle, et armastab mind. Nüüd olen ma omadega nii sassis, et ei oska enam midagi mõelda. Kui hästi järele mõelda, siis siin paar kuud tagasi meeldis tema mullegi, aga mina ei saa öelda, et ma teda armastan, pigem on see hoolimine või midagi sellist, aga lihtsalt ma ei tea mida talle öelda. Samas ei taha talle ka haiget teha, ma juba olen selline, et pigem hoian eemale kui ütlen seda, mis murrab inimese ja siis, kui ta mulle seda tunnistas, et armastab mind, vaatas ta mulle jumalast siira näoga otsa ja ka pisarad olid tal silmis. See pilk kummitab mind siiani... Kuidas peaksin toimima, palun andke nõu.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Suhetes on selge reegel see, et kui valus tõde ka poleks, on see ikka vähem valus kui rääkimata asjad või sootuks vale.
Seega soovitan oma tunnetest või tunnete puudumisest ikka kaaslasele otse rääkida ja mitte "kaitsta" teda võimaliku valu eest.
Julgust selleks,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted