Paari- ja peresuhted


Küsimus: Mida teha, kui 5-aastane laps nokib küüsi, nii et teeb juba endale haiget?07.11.2012

Tere.
Meil on suur mure. Laps on kuskil 1-1,5 aastat nokkinud oma küüsi ja nüüd juba laseb vahest harva ka hambad käiku. Alguses nokkis vaid siis, kui tekkis pingeline olukord (näiteks midagi küsiti ja siis ta oli tähelepanu keskpunktis jne) nüüd aga ei ole vahet kus ja mis, lihtsalt nokib ja ta ise ütleb ka, et ei saa enam aru miks ta nokib (vahepeal ta ütles, et see nii mõnus ju) aga nüüd ta enam ise ka ei saa aru miks ja kunas ta nokib. Aga asi nii kaugel et küüned on poolest saati nokitud, paks nahk on ette kasvanud ja nüüd kaevab seda seal ja eile oli viimane piisk see, kui ta ütles, et nii valus on ja lasteaias tuli verd ka juba :(:(:(ise nutab ja järgi ka ei jäta). Laps saab veebruaris 5 ja on tüdruk. Otsustasime, et hakkame nüüd peale aeda kodus plaastrit panema ja ööseks ka, aga lasteaias ju ei saa plaastrit panna:(. Mainin veel ära, et enne küünte nokkimist ta nokkis omal ühe armi nina peal kogu aeg katki (sellest saime lahti täna plaastrile), siis ta hakkas peas nokkima ühte kohta kuni sinna tekkis ka arm ja seda kaevas ka mõnuga kuni läks mädanema ja meile kirjutati üht retseptikreemi Fucidin.. vms see tegi ruttu korda. Aga no mida teha nende sõrmekestega.
Oleme kodus nõutud ja ei tea mida teha. Perearsti poole pole vist mõtet ju pöörduda..
Palun aidake:(

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Selle probleemi puhul on üheks viisiks tegeleda tagajärgedega (mis on kindlasti vajalik) ehk nokitud küünte ravitsemisega. Teiseks lähenemiseks oleks tegeleda probleemi põhjusega. Annate oma kirjas isegi vihjeid selle kohta - nokkimine avaldus lapsel pingeolukorras. Ehk teisisõnu - küünte nokkimine on lapse viis oma ärevust ja ebakindlust maandada ja sellega toime tulla. Erinevad lapsed leiavad erinevaid viise ärevuse maandamiseks. Paljud muutuvad üliaktiivseks, teistel avalduvad kehalised sümptomid, mõned hakkavad pöialt imema, voodit märgama, Teie laps hakkas küüsi nokkima. Miks, raske öelda.

Kuna ärevusega toimetuleku viis on süvenenud, siis võiks eeldada, et algselt üksikutes situatsioonides avaldunud ebakindlus on samuti süvenenud. Nii väikese lapse ebakindlus tuleneb enamasti tema kasvukeskkonnast - perest, suhetest vanemate, kasvatajate ja teiste lähedastega, kellega kokku puutub.
Kuidas on lood Teie enda ärevuse, ebakindlusega? Milline on suhete kvaliteet peres, paarisuhtes? Esineb peres konflikte või allasurutud rahulolematust? Lapsel põhjustavad ebakindlust ka vanemate kõrged ootused ja negatiivne tagasiside. Pereterapeudina uuriksin kõiki eelpoolloetud valdkondi ja soovitaksin keskenduda pigem positiivse ja pingevaba õhkkonna loomisele peres ning lapse igakülgsele positiivsele toetamisele. Suure tõenäosusega kaob küünte nokkimine lapse enesekindluse kasvades iseenesest.

Jõudu soovides,
Siiri Tõniste