Paari- ja peresuhted
Küsimus: Olen kaotanud elu mõtte, kuna suhted on sassis04.04.2011
Tere!
Ma ei tea, kas see on kõige õigem koht oma muret kurta, aga teisi kohti ma ei tea. Olen 56-aastane, 2 aastat abielus, millele eelnes üksi laste kasvatamine. Kui lapsed kodust läksid, jäin väga üksi, mistõttu hakkasin tutvusportaali kaudu endale kaaslast otsima. Seal tutvusingi oma mehega, kirjutasime mõni kuu ja saime ka kokku. Soovis minuga abielluda. Algul mõtlesin, et niisama jutt, aga ikkagi abiellusime ja ta kolis minu juurde. Olin nõus, sest mingil moel tekib sellega ka turvatunne. Ei tulda-minda võib-olla nii kergelt. Esimene aasta oli jube. Ta suhtles (mulle ütles, et ainult telefonitsi) ühega oma endistest naistest, kes olevat ta esimene armastus. Mees jõi palju ja seetõttu jäi suhtega mulle vahele. See naine helistas isegi mulle. Nüüd ta enam ei joo, kuid millegipärast on väga muutunud. Ta leiab minus igasuguseid vigu (ma ei oska nõusid pesta, ei pese piisavalt käsi), vihkab mu miniat ja koera (kuigi algul käis temaga isegi väljas jalutamas). Voodisuhteid enam ei ole (kuigi see oli mulle kooselu alustamise üks põhjuseid), mis algul oli ideaalne. Arvan juba, et tal on suhe kellegi teisega. 2 aastat tagasi olin särav ja naersin palju, käisin autokoolis. Nüüd söön rahusteid, nutan palju, hommikul ärkan üles mõttega, et ei taha enam elada, õhtul ei taha töölt koju tulla, sest kodus ootab mind mees, kes mind ei armasta ja istub vaid oma läpaka taga, mille ta kiiresti kinni paneb, kui tuppa astun. Ta ei käi tööl, olen kulud enamuses enda kanda võtnud - ostnud talle riideid..., püüdnud igati toetada ja aidata. Ka maakodus ei lase tal ennast väga kurnata, teen pigem ise. Ma ei tea, kuidas ma edasi elan. Olen alati oodanud kevadet, et maale minna. Nüüd ei oota ma midagi. Ma ei saa aru, miks mees minuga niimoodi käitub. Hoolitsen enda eest, seega ei ole enda käestlaskmine ilmselt põhjus. Palun aidake mind!
Olen kaotanud elu mõtte.
Ette tänades
Ma ei tea, kas see on kõige õigem koht oma muret kurta, aga teisi kohti ma ei tea. Olen 56-aastane, 2 aastat abielus, millele eelnes üksi laste kasvatamine. Kui lapsed kodust läksid, jäin väga üksi, mistõttu hakkasin tutvusportaali kaudu endale kaaslast otsima. Seal tutvusingi oma mehega, kirjutasime mõni kuu ja saime ka kokku. Soovis minuga abielluda. Algul mõtlesin, et niisama jutt, aga ikkagi abiellusime ja ta kolis minu juurde. Olin nõus, sest mingil moel tekib sellega ka turvatunne. Ei tulda-minda võib-olla nii kergelt. Esimene aasta oli jube. Ta suhtles (mulle ütles, et ainult telefonitsi) ühega oma endistest naistest, kes olevat ta esimene armastus. Mees jõi palju ja seetõttu jäi suhtega mulle vahele. See naine helistas isegi mulle. Nüüd ta enam ei joo, kuid millegipärast on väga muutunud. Ta leiab minus igasuguseid vigu (ma ei oska nõusid pesta, ei pese piisavalt käsi), vihkab mu miniat ja koera (kuigi algul käis temaga isegi väljas jalutamas). Voodisuhteid enam ei ole (kuigi see oli mulle kooselu alustamise üks põhjuseid), mis algul oli ideaalne. Arvan juba, et tal on suhe kellegi teisega. 2 aastat tagasi olin särav ja naersin palju, käisin autokoolis. Nüüd söön rahusteid, nutan palju, hommikul ärkan üles mõttega, et ei taha enam elada, õhtul ei taha töölt koju tulla, sest kodus ootab mind mees, kes mind ei armasta ja istub vaid oma läpaka taga, mille ta kiiresti kinni paneb, kui tuppa astun. Ta ei käi tööl, olen kulud enamuses enda kanda võtnud - ostnud talle riideid..., püüdnud igati toetada ja aidata. Ka maakodus ei lase tal ennast väga kurnata, teen pigem ise. Ma ei tea, kuidas ma edasi elan. Olen alati oodanud kevadet, et maale minna. Nüüd ei oota ma midagi. Ma ei saa aru, miks mees minuga niimoodi käitub. Hoolitsen enda eest, seega ei ole enda käestlaskmine ilmselt põhjus. Palun aidake mind!
Olen kaotanud elu mõtte.
Ette tänades
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Kurb on kuulda, kuidas kaks aastat paarisuhet on teid iseseisvast ja säravast naisest muutnud õnnetuks ja elu mõtte kaotanud naiseks.
Samas peegeldab Teie lugu tõsiasja, et lähisuhetes, kui me avame ennast, usaldame ja panustame oma energiat, oleme ka kõige haavatavamad. Kui me ei leia vastuarmastust ja meie usaldust kuritarvitatakse, siis puudutab see meid väga sügavalt ja nagu te ise ütlete, tekib küsimus, mis ma valesti teen, miks minuga nii käitutakse. Sellistel hetkedel rändame enamasti oma tunnetes tagasi lapsepõlve, kus paratamatult paljud meist on kogenud väärtusetuse tunnet ja ebaturvalisust.
Paarisuhe võib olla lapsepõlve hingehaavade parandaja, kuid pahatihti võib süvendada ka olemasolevaid negatiivseid uskumusi endast ja teistest inimestest.
Teil mõlemal mehega on ilmselt seljataga lisaks lapsepõlvesuhetele ka täiskasvanuea paarisuhteid ning praegusesse suhtesse olete tulnud päris kopsaka "seljakotiga".
See on kordusabieludele lisakoormus, sest rohkem tuleb vaeva näha juba olemasolevate harjumuste ja uskumuste kohandamisega ja kompromisside tegemisega. Tundub, et Teie mees pole teie suhtega kohanenud või ei ole tal päris paigas väärtushinnangud, mida üks paarisuhe tähendab. Alkoholi liigtarvitamine peidab enamasti sisemist ebakindlust ja raskeid tundeid.
Soovitan Teil tõsiselt kaaluda, kas soovite seda suhet jätkata. Teile võib tunduda, et valik on vaid üksinduse ja kehva paarisuhte vahel, aga tegelikult väärite Te paremat. Olete parimas eas, kus lapsed juba suured ja aega enda jaoks ning tegelemiseks kõigega, milleks varasemalt võimalust polnud. Kindlasti on Teil elus olnud õnnestumisi ja kordaminekuid, mille üle uhke võite olla. Tuletage need meelde - te olete ikka sama inimene, kes siis, kui asjad hästi olid.
Soovitan nii nagu eelmises kirjaski, et võtke vastutus enda rahulolu eest endale ja loobuge meest "ümmardamast". Andke talle teada, mis Teid suhtes ei rahulda ja milliseid tundeid Te tunnete ning mida kavatsete oma enesetunde parandamiseks ette võtta.
Kui võimalik, soovitaks vähemalt Teile vestlusi pühholoogiga. Veelgi parem, kui saaksite endale ja mehele paariteraapiat lubada. Ehk õnnestuks selle abil suhtesse uusi tuuli tuua.
Jõudu ja eneseusku soovides,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted