Paari- ja peresuhted

Ma olen 19-aastane neiu ning olen mõnda aega juba suhtes tüdrukuga. Mu ema sai sellest alles hiljuti teada ning on teinud mulle selgeks, et kui tahan selle tüdrukuga koos olla, võtan ma asjad ja nad isaga on jäänud ühest lapsest ilma. Ta väidab, et ma ei ole kunagi tüdrukute poole hoidnud ning olen hetero, seega on see ravitav. Ehk et ma pean ütlema suhtest lahti. Kuid kuidas ma saan sedasi teha? See ei ole ravitav! Ma olen endas läbi mõelnud, et võib-olla ma olen homoseksuaal, miks muidu mind poisid ei ole eriti huvitanud, ma vihkan mehe ja naise seksuaalteemasid. Mul oli poisiga suhe, ta oli täiuslik inimene, kuid nüüd võrreldes suhet tüdrukuga, leian, et ma ei armastanudki seda poissi. Poiste vastu ma pole kunagi tahtnud seksuaalsust välja näidata, see on mu jaoks vastik, kuid mu tüdruku puhul ei ole nii. Ma ei tundnud läheduse vajadust tolle poisiga, sundisin end teda armastama, sest ta oli tõesti hea ja hooliv inimene. Ema ütleb seepeale, et ju ei olnud õige poiss ta su jaoks. Ma riietun väga poisilikult, poodides mulle ei jää ükski tüdruku riietusese silma, värvilised suured pusad, laiad teksad, mida kannan vaevalt puusade peal ning jalas ketse. Mulle on tänaval ligi astutud ja küsitud, hei, kas sa oled poiss wä. Ma ei tee sellest välja, sest ma täiesti mõistan, miks nii mind nähakse ja see ei häiri mind. Kui ma ise olen rahul siis on kõik korras. Emale, isale muidugi ei meeldi mu riietusstiil. 
Ma ei saa ka öelda, et ma vaatan tüdrukuid, mitte just nii, aga oma tüdrukut ma armastan üle kõige. Ka tema ei ole tüdrukute vastu huvi tundnud, kuid meie suhtlemise alguses ma märkasin, et see on nii teistmoodi läbisaamine. Ta on nii eriline, ainult teda ma näen sedasi. Ma võiksin terve raamatu kirjutada, kui väga ta mulle meeldib ja mis tema eriliseks teeb... ma ei ole mänginud tüdrukute mänguasjadega väiksena, autod liivakastis köitsid mind alati. Ma tean autodest palju, võin iga autoasjatundjaga vestelda tunde erinevatest autodest, samuti siklitest. 
Ma olen nädal aega emaga vaielnud ja kordamööda nutame... Ema ütles, et ei ole siin midagi, lõpetad kevadel gümnaasiumi ja lähed kõrgkooli, käid trennides ja tegeled erinevate huvidega, võtad aja, et endas selgusele jõuda. Su tüdruk läheb oma teed, ta ei tule sinna linna, kuid te võite neti teel suhelda. Ta ei näe mitte mingit varianti, et ma selle tüdrukuga koos korteri üürin ning koolis käin, sest ta ei toeta seda suhet. Tegelikult on meil lennupiletid ostetud Uus-Meremaale, et aasta enne kõrgkooli seal puhata ja maailma näha. Ta keelab isegi mul väikse õega suhtlemast siis, kui ma valin tüdruku. Nad ei taha minust seni midagi teada, kuni ma pole koju tagasi tulnud ja olen "ebanormaalne". Ta ütleb, et mingisugust homoseksuaalsust me ei hakka siin aretama. Käid selle kooli ära ja siis vaatad, mida tahad. Aga saage Teie palun aru, et ma ei taha nii. Ma ei näe teed, et ma läheksin laiali tüdrukust. Ma ei tee seda mitte mingil juhul! Kuid kui ma jään temaga kokku, siis ei toeta mind pere enam, nad isegi ei suhtleks muga enam. Kas on tõesti see nii suur viga, et ma temasse armusin, see lihtsalt juhtus ju nii. Ema ütleb, et ma pean andma selle võimaluse neile isaga, et ma ei oleks tüdrukuga suhtes. Asi ei ole selles, et ma ei armasta oma peret või et ma tahan halba neile, ei, üldsegi mitte, lihtsalt asi kujunes iseenesest nii. Ema vihkab seda tüdrukut, sest tema meelest ta on teinud siinse pere elu põrgus. Ma olen kogu aeg internetis temaga suhtlemas, sest ta elab Soomes. Mul on nii kahju emast ka, ma saan tast aru, kuid ma ei jäta ju oma kaaslast. Ma tõesti ei tea, mida teha. Ma leian, et ema vajaks spetsialistiga rääkimist, et ta suhtumist muuta, et ta veidikenegi saaks minust aru ning jätaks mulle võimaluse temaga koos olla ja perega läbi saada, kuid ta leia, et tema abi vajaks. Ma ei taha valida pere ja mu tüdruku vahel! Ta ei või sellisesse olukorda mind panna. Mida teha? Võiksime ehk vestelda emaili teel, ma ootan väga Teie abi!