Paari- ja peresuhted

Kirjutate, et tütar on 15, seega on ta teismeline. On selge, et teismelised tahavadki vanematest eralduda, iseseisvuda, nii ei ole ka teie tütre soov iseenesest midagi imelikku. Sõbrannad muutuvad usaldusisikutena olulisemaks kui ema - see on normaalne ja mõneti teismeea paratamatus. Oma identiteedi otsimine ja määratlemine st kes ma olen, käib tihti ka läbi väliste muutumiste ning teatud asjade vastu protestimise. Mõistan siiski teie muret, et teie omavaheline kaugenemine tekitab küsimuse, kas ta läheb ehk halvale teele ja mõistan ka teie hirmu, et ehk te ei sekku piisavalt. On loomulik, et tütar saab teatud asju ise otsustada ja teha, aga on sama loomulik, et teatud asjades peab ta endiselt teie sõna kuulama. Soovitan siiski mitte käsu korras teatud reegleid kehtestada, vaid tütrega vesteldes, et te kuulaks tema arvamuse ära, aga ei tunneks tingimata kohustust selle järgi käituda. On hea kui saate paika panna, millal ja kaua ta tohib kodust eemal olla, kuidas ta oma äraolekust peab teavitama, kui see pole ette kokku lepitud, ning mis on karistused, kui ta kokkuleppeid eirab.
Ehk siis lubate tal teatud perioodil teha vähem oma meelistegevusi. Lapse kasvatamine üksi on raske töö ja olete väga tubli olnud. Kindlasti hoidke temaga kontakti ja uurige, mis mõtted ja soovid tal on, rääkige ka oma elust ja tegemistest kasvõi kord päevas õhtusöögilaua taga. Tütrele on oluline teada, et kui tal vaja on, võib ta teie poole pöörduda. Kui mure kestab, soovitan nõustaja juurde minna.