Paari- ja peresuhted

Tere, olen suures segaduses seoses oma suhtega. Oleme koos olnud oma mehega (ei ole abielus) 8 aastat. Ise oleme 26-aastased ja meil on kaks last. Meie suhe algas küll hästi, tunded olid suured. Jäin rasedaks aga mehe joomis-probleemid süvenesid, võib siis öelda, et suured tülid ja minu süüdistamised olid kõik sel ajal. Mina muidugi nutsin palju ja armastasin teda väga, tema aga tegi mulle palju haiget. Temale olid sõbrad tähtsamad kui pere. Mingi hetk (olime koos olnud selleks ajaks 2 aastat) ma avastasin, et ei armasta teda ja tahan lahku minna, aga siis avastas mees, et kui väga tema meid ikka armastab. Ok jäime ikkagi kokku, eks oli ikka tülisi ka kuna joomine oli tal ikka hea sõber. Mina aga hakkasin kõrvalt teisi mehi vaatama, kuna mind lasti ka lõpuks välja lõbutsema ja selline vabaduse tunne tuli peale. Ja hakkasin oma meest petma. Elu läks edasi, mees hakkas vaikselt joomisega enam mitte väga sõbrustama ja ka kodus hakkas ta rohkem toimetama. Mina aga tundsin, et tema ei ole mulle enam füüsiliselt atraktiivne, seksuaalselt oli ta mulle juba vastik ka. Mingi aeg jõudsime sinnani, et läksimegi lahku aga elasime koos, mina käisin tihti väljas ja leidsin ka endale uue kaaslase. Sel hetkel tegin oma mehele väga palju haiget:( Tema aga oli kodus ja toimetas ja tegutses ja oli väga tubli. Mina aga viimane mõrd! Siiski tema soovis mind väga tagasi! Tema aga lõi trumbi lauale ja ütles, et võiksime uuesti alustada, et teine laps võiks nüüd meie perre tulla. See tema otsus mõjutas mind väga, kuna olen ammu ammu igatsenud teist last. Selle otsuse me siis ka tegime ja jäime kokku. Ütlen ka vahepeale, et imelikul kombel kui me olime mehega lahus, siis ta muutus mulle väga ihaldatavaks, tundsin tema vastu kirge mida tavaliselt pole tundnud. Aga edasi... jäin ka kohe rasedaks, kõik oli ilus kena, tõesti oli kõik rahulik, pole vist kunagi meie suhe nii rahulik olnud kui need 9-10 raseduskuud. Lapse sündides oli ka kõik hästi, mees pingutas kõvasti majapidamistöödega. Mina aga sain tegeleda lastega. Kui aga tuli aeg seksuaaleluga tegeleda, siis tundsin jälle tõrget. Kõik hakkas jälle allamäge minema. Nüüd kui noorem laps on üle aasta, on meie suhe jälle kokku varisemas, ma tunnen, et ei armasta teda, aga samas ei taha lahku ka minna, kuna ta on tubli ja noo nii mõnus on tema kaisus magada. Aga kui asi läheb seksile, siis mul on kohutav tõrge, isegi suudelda ei suuda. Ja muud intiimsused on ebameeldivad temaga. Mulle meeldib temaga ainult kaisutada. Samas pean veel üles tunnistama, et mulle meeldib ka teiste meestega suhelda ja ma ei suuda seda lõpetada isegi austusest oma mehe vastu. Kuigi vahekorda pole mul teiste meestega nüüd pärast teise lapse sündi olnud aga siiski kui mõnikord peol saan käia, ma petan oma meest. Tunnen, et tahan lahku minna aga tunnen, et ei taha ka. Ma ei tea, olen suures segaduses, palun aidake! Ette tänades!