Paari- ja peresuhted


Küsimus: Kuidas edasi elada?03.02.2011

Oleme koos elanud 24,5 aastat, suvel peame hõbepulmi. Abielus küll ainult 2 viimast, aga ikkagi koos oldud küllaltki pikk aeg. Ühiseid lapsi on 1 ja minul esimesest abielust ka poeg. Kuna poeg oli 6 aastane, kui koos elama asusime, kasvatas põhiliselt poja üles mu mees ja peab praegugi teda oma pojaks. Ühine laps on tütar, keda mees väga hoiab ja armastab. Selle pika aja jooksul on mehel olnud paar kõrvalsuhet, mida mina tean (võib-olla oli rohkemgi, ei tea), olen teada saanud ja mees on kohe need lõpetanud. Nüüd eelmine suvi läks ta oma sõbraga jaanipäeval jahile (ta jahimees), seal ilmselt tutvus kellegi naisega, minust 8 aastat nooremaga, (mina 50, mees 52). Kuna mees on ka tisler, siis see naine palus köögimööbli talle teha. Mees võttis selle ametlikult töösse. Mööbli tegemise ajal nad telefonis suhtlesid, täpsustasid mõõte jne, ja jäidki teineteisele helistama. Sellest nüüd pool aastat juba...ja nüüd ma sain kogemata teada sellest suhtest. Kuigi mees pole KORDAGI selle aja jooksul öösiti ära olnud, kuskil õhtuti pole ära käinud, see suhe tundubki ainult telefonisuhe olevat, aga mina olen valvsaks muutunud ja enam ei saa rahu. Kord kuus nad helistavad ja suhtlevad üpriski pikalt, nüüd naine saadab juba sõnumeid "head ööd kalli" jne. Mida ma pean tegema. Oleme rääkinud, mees ütleb, et tal pole suhet, et minu juurest ta kuhugi ei lähe, et ta lihtsalt suhtleb temaga, kuna saab palju rääkida selle naisega, mida minuga ehk ei saa. Mulle tundub, et nii see suhe järjest areneb ja peagi nad voodis ei ole...kuigi kui meest uskuda, siis rohkem kui üks kord (siis suvel) pole ta temaga silmast-silma kohtunud. Ma ei tea, mida teha või mida arvata...tean, et mu mees armastab mind ja minu juurest ei lähe minema, selles olen ma kindel, aga ma ei suuda ka taluda, et ta minu kõrvalt peab kedagi teist, sest usaldus on nagu kadunud. Kuigi ta lubas, et kui see naine helistab, siis mees palub lõpetada need helistamised ja sõnumite saatmised...aga ma ei usu teda. Ja nüüd ongi tekkinud olukord, kui ma igal ööl kontrollin ta telefoni, jälgin ta kõnesid, käitumist...lihtsalt see tapab mu...kuidas ma peaksin käituma, mida tegema??? (kiri sai vist segane, aga mõte jookseb nii kiiresti, et ma enam ei kontrolli ennast).

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Teie kirjast jõuab minuni tunne, et ühelt poolt olete mehega mõlemad suhtele pühendunud - koos olnud pikka aega ja alles hiljuti oma kooselu kinnitanud abielutõotusega, koos kasvatanud lapsi, samuti teie veendumus, et mees teid armastab.
Teisalt tunnete ilmselt mõlemad, et pika aja jooksul on suhtes lähedus vähenenud ja üksteise vajadustest pole ehk ammu tõsiselt rääkinud. Mees on andnud teile teada, et saab teise naisega rohkem rääkida kui teiega. Loomulikult tekitab see teis ebakindlust ja hirmu, mis saab ajapikku teie suhtest, kui mees jagab teise naisega seda, mida peaks jagama teiega.

Selle asemel, et keskenduda mehe kontrollimisele ja jälgimisele, võiksite püüda oma tunnetest mehele ausalt rääkida. Oluline on kasutada mina-keelt ("Mina tunnen hirmu...", "Mina tahaks meie suhtes enam..." jne), sellega võtate ise vastutuse oma osa eest suhtes ja jätate mehele tema vastutuse otsustada, kas teie suhtesse panustamise või senise telefonisuhte jätkamise üle.
Hea oleks, kui kriitikavabas õhkkonnas saaksite mõlemad rääkida teineteisele oma vajadustest ja ootustest ja sellest, kuidas suhtesse uut värskust tuua.

Sellised kõnelused võivad kodus ka päris raskeks kujuneda, eriti kui pole olnud harjumust oma suhtest omavahel rääkida. Siis on võimalus pereterapeudi poole pöörduda, kes aitab rasketest teemadest turvaliselt kõneleda.

Soovin teile rahulikku meelt ja lootust. Sageli on inimestel keeruline armastavaid tundeid armastavateks tegudeks muuta. Sellel teel saate üksteisele kõige paremini teejuhtideks olla.

Heade soovidega,
Siiri Tõniste