Paari- ja peresuhted
Küsimus: Mida teha, kui teismeline ei taha enam koolis käia?17.11.2013
Tere,
olen väga mures oma 14-aastase poja pärast. Kooli pole ta kunagi armastanud, kuid siiani oleme enam-vähem hakkama saanud. Oleme koos õppinud ka pea siiani. Õppimisega on probleeme olnud 1. klassist saadik.
Praegu 8. klassi esimesel veerandil ma enam talle iga päev pinda ei käinud. Enamasti sai asjad tehtud, aga eks veerandi lõpul oli ka osa kodutöid ikka tegemata. Puudus ta ka, kuna oli haiglane.
Nüüd 2. veerandi algul on ta pidanud eelmise veerandi asju järgi vastama, enamvähem on tehtud. Kuid nüüd on hakanud rääkima, et ta enam kooli ei lähe, mitte kunagi. Ja ongi mõni päev koju jäänud.
Kui on normaalne päev ja räägime, siis saab kõigest aru, räägib, mida läheb edaspidi õppima jne. Aga nüüd tuleb juba iga nädal ette päevi, kus ta ütleb, et kool on vangla ja ta ei lähe sinna enam. Samas ma ei ole aru saanud, et tal oleks koolis sõpradega või õpetajatega probleeme - isegi kui hinded on kehvad, siis käitumist hindavad enamik õpetajaid eeskujulikuks, mõned heaks, ühtki halvemat käitumishinnet ei ole.
Eelmisel aastal diagnoositi tal depressioon, võtab rohtu ja käib psühholoogi juures ka.
Olen väga mures - ei saa ju lasta põhikooli pooleli jätta. Elukaaslane arvab, et olen liiga leebe ja ei karista last ja seetõttu kasutab mind ära. Mina aga kardan väga, et kui ma hakkan mingeid karistusi välja mõtlema (ilmselt arvuti, interneti äravõtmine oleks tema jaoks karistus), siis rikun üldse temaga suhted. Kui vihane on, siis ähvardab, et ta läheb kodust ära, ükskõik kuhu. Ja tegelikult eelmisel õppeaastal rääkis ka, et ei taha enam elada, sellepärast psühhiaatri poole pöördusimegi.
Olen enda arvates teda ikka toetanud, püüdnud mõistev olla jne, aga ma ei tea enam mida teha.
olen väga mures oma 14-aastase poja pärast. Kooli pole ta kunagi armastanud, kuid siiani oleme enam-vähem hakkama saanud. Oleme koos õppinud ka pea siiani. Õppimisega on probleeme olnud 1. klassist saadik.
Praegu 8. klassi esimesel veerandil ma enam talle iga päev pinda ei käinud. Enamasti sai asjad tehtud, aga eks veerandi lõpul oli ka osa kodutöid ikka tegemata. Puudus ta ka, kuna oli haiglane.
Nüüd 2. veerandi algul on ta pidanud eelmise veerandi asju järgi vastama, enamvähem on tehtud. Kuid nüüd on hakanud rääkima, et ta enam kooli ei lähe, mitte kunagi. Ja ongi mõni päev koju jäänud.
Kui on normaalne päev ja räägime, siis saab kõigest aru, räägib, mida läheb edaspidi õppima jne. Aga nüüd tuleb juba iga nädal ette päevi, kus ta ütleb, et kool on vangla ja ta ei lähe sinna enam. Samas ma ei ole aru saanud, et tal oleks koolis sõpradega või õpetajatega probleeme - isegi kui hinded on kehvad, siis käitumist hindavad enamik õpetajaid eeskujulikuks, mõned heaks, ühtki halvemat käitumishinnet ei ole.
Eelmisel aastal diagnoositi tal depressioon, võtab rohtu ja käib psühholoogi juures ka.
Olen väga mures - ei saa ju lasta põhikooli pooleli jätta. Elukaaslane arvab, et olen liiga leebe ja ei karista last ja seetõttu kasutab mind ära. Mina aga kardan väga, et kui ma hakkan mingeid karistusi välja mõtlema (ilmselt arvuti, interneti äravõtmine oleks tema jaoks karistus), siis rikun üldse temaga suhted. Kui vihane on, siis ähvardab, et ta läheb kodust ära, ükskõik kuhu. Ja tegelikult eelmisel õppeaastal rääkis ka, et ei taha enam elada, sellepärast psühhiaatri poole pöördusimegi.
Olen enda arvates teda ikka toetanud, püüdnud mõistev olla jne, aga ma ei tea enam mida teha.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Nagu kirjutate on Teie pojal diagnoositud depressioon ja ta käib psühholoogi juures. Esmalt küsiksin, kas olete poja psühholoogiga kontaktis ja temaga oma muresid arutanud? Kui ei ole, siis soovitan seda kindlasti teha.
Pereterapeudid käsitlevad lapse depressiivsust peresuhete probleemina. Nagu aru saan, elate koos mehega, kes pole Teie poja isa. Kas pojal on kontakt oma isaga? Teismeeas tekib igal lapsel igatsus ja vajadus oma bioloogilise vanema järele (ka siis kui seni huvi puudunud). Kuidas on poja suhted Teie elukaaslasega? Kirjas vihjate, et tema pooldab tunduvalt karmimaid kasvatusmeetmeid kui Teie. Eeldan, et olete seetõttu raskes olukorras püüdes mehele meelejärele olla, samas oma poega kaitsta. Laste ja noorukite suitsidiaalsete mõtete kõige suuremaks peletajaks on usalduslikud ja avatud suhted oma vanematega. Pakun välja ühe mõtte (mis ei pruugi olla tõsi, aga äkki on abiks) - kuna poeg näeb ja teab, et temaga seotud teemad on tüliallikaks Teie ja elukaaslase vahel, siis püüab ta Teid säästa ja jätab oma mured enda teada, millest ka üksindus ja suitsiidimõtted. Kuhu ta kuulub? Kas ta on täieõiguslik ja aktsepteeritud pereliige?
Nendele ja paljudele teistele küsimustele saate vastuse pereteraapias. Soovitan lisaks poja individuaalsele teraapiale ka pereteraapiat. Lapse suitsiidimõtted on väga tõsine ohumärk, mille puhul muutused peres peaksid olema vältimatud.
parimatega,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted