Paari- ja peresuhted

Tere! Olen oma kaaslasega pool aastat tuttav. Siiani suhtlesime peaaegu igapäevaselt. Mingeid suuri plaane me ei ole teinud, kuna tal puudus pikka aega töö ja tervisega on ka tegu (suhkruhaigus). Minul on kooselu varasemad kogemused olemas, aga temal see puudub v.a. pikad aastad koos oma emaga. Me oleme saanud suurepäraselt läbi v.a. kord kuus mingi arusaamatus, mis on leidnud ka alati positiivse lahenduse. Nüüd, ilusate ilmade saabudes, on tal vaja nädalavahetustel käia maal tööd tegemas. Mind ta kaasa võtta ei saa, kuna ema ei salli naisi oma poja ümber. Paaril nädalavahetusel, kui ma olen nukralt linnas istunud, olen oodanud temalt sms-i või telefonikõnet, ei ole seda tulnud. Hakkasingi mõtlema, et ei tea, kas ta on väsinud meie suhtest. Hakkasingi paar päeva tagasi uurima, et mis meist saab? Tema tõi ettekäändeks, et ta ei ole minu vääriline, aga samas ei tahaks ka päris ära lõpetada. Siis pika nurumise peale ütles, et võiksime jääda sõpradeks. Mingi aja pärast jälle, et mis ta minuta teeks. Läksin siis tuppa ja mõtlesin, et mida ta siis tahab, ei saanud ikka aru. Täna küsisin üle, et kas ta sai vahepeal järgi mõelda. Siis oli pikk vaikus ja minu järjekordse nurumise peale oli vastus, et lõpetame siis ära, aga võime olla sõbrad. Jooksin lihtsalt minema. Siin ma nüüd siis olen, nukker ja räsitud. Kas on veel mõtet minul torkida või tulekski asi sinnapaika jätta?