Paari- ja peresuhted
Küsimus: Mida teha, kui kaaslasel on eelmisest abielust juba 2 last ja ta ei vasta minu lapsesaamise soovile?03.06.2014
Tere
Ma ei oska esialgu mitte kuskile pöörduda, kuid meie 2,5 aastat kestnud paarisuhet kummitab ühise lapse saamise teema. Olen 27-aastane naine, mul ei ole laste saamisega kiiret, kuid tean, et tulevikus soovin kindlasti last. Minu mees on 35-aastane, lahutatud, kahe toreda lapse isa, kuid ta pole kindel, kas soovib veel kunagi ühte last.
Hetkel oleme oma suhtes ühise kodu loomise staadiumis. Ostsime maja, mille renoveerimisega tegeleme ning kuhu tahaksime paari nädala jooksul sisse kolida. Kuigi oleme viimased pool aastat minu vanemate juures elanud, ootan väga meie päris kooselu.
Oleme ka varem laste saamisest rääkinud – ta teab mu soovi ja mõistab seda, kuid ei taha anda ühtegi garantiid. Tema eelmises suhtes jäi naise-mehe suhe laste sündides tahaplaanile ning see viis inetu lahutuseni. Lapsi kasutatakse siiani manipuleerimiseks ning see on kahjustanud tema suhet lastega. Tema ütleb, et pole kindel, sest kardab rahalist vastutust, kõrvalejäetust, kohati tundub, et ka teiste inimeste arvamust.
Minu puhul on see nö "garantii puudumine" mõjunud ebakindluse allikani ja olen seda teemat aeg-ajalt üles tõstnud (tema sõnul liigagi tihti ja ta tunneb minupoolset survet). Aga ma ei saa ka maja (tubade) planeerimisel sellest mitte rääkida. Eile õhtul saigi meie vastasseis sellest alguse...
Rääkisime, nutsime, mõtlesime kuidas edasi minna (koos või eraldi). Minu seisukoht on, et see on üks unistus, millest ma loobuda ei saa. Tema arvab, et ainult tema armastusest mulle ei piisa ja seepärast soovin last. Küsis, et kas me seda teemat lahtiseks jätta ei saaks. Aga kuidas ja kauaks? Jah, ma oleksin nõus ära ootama meie esimese kooseluaasta – ühine suvi, sügis, talv... aga mis saab edasi? Kuidas seniks suhte lõppemisega kaasnevast hirmust vabaneda? Ma ei taha elada nii, et pean tagavaravariandi peale mõtlema.
Palun andke nõu :) Ahjaa... maja valikul vaatasime lasteaia ja kooli läheduse faktorit, ta on mul soovitanud lastekasvatusraamatuid sirvida ja "headel päevadel" on talle lapse saamise idee tundunud täiesti mõeldava ja vastvõetavana. Eile enne seda teemat oli mul olnud paha päev – tööl oli pinged, juuksur lõikas halva soengu ja mul oli nö nõrkushetk ning näitasin seda välja (autosse istudes nutsin südamest). Mul on tunne, et ta kardab ka neid nõrkushetki ja lööb siis kahtlema. Samas meil kõigil on selliseid päevi :S
Ma ei oska esialgu mitte kuskile pöörduda, kuid meie 2,5 aastat kestnud paarisuhet kummitab ühise lapse saamise teema. Olen 27-aastane naine, mul ei ole laste saamisega kiiret, kuid tean, et tulevikus soovin kindlasti last. Minu mees on 35-aastane, lahutatud, kahe toreda lapse isa, kuid ta pole kindel, kas soovib veel kunagi ühte last.
Hetkel oleme oma suhtes ühise kodu loomise staadiumis. Ostsime maja, mille renoveerimisega tegeleme ning kuhu tahaksime paari nädala jooksul sisse kolida. Kuigi oleme viimased pool aastat minu vanemate juures elanud, ootan väga meie päris kooselu.
Oleme ka varem laste saamisest rääkinud – ta teab mu soovi ja mõistab seda, kuid ei taha anda ühtegi garantiid. Tema eelmises suhtes jäi naise-mehe suhe laste sündides tahaplaanile ning see viis inetu lahutuseni. Lapsi kasutatakse siiani manipuleerimiseks ning see on kahjustanud tema suhet lastega. Tema ütleb, et pole kindel, sest kardab rahalist vastutust, kõrvalejäetust, kohati tundub, et ka teiste inimeste arvamust.
Minu puhul on see nö "garantii puudumine" mõjunud ebakindluse allikani ja olen seda teemat aeg-ajalt üles tõstnud (tema sõnul liigagi tihti ja ta tunneb minupoolset survet). Aga ma ei saa ka maja (tubade) planeerimisel sellest mitte rääkida. Eile õhtul saigi meie vastasseis sellest alguse...
Rääkisime, nutsime, mõtlesime kuidas edasi minna (koos või eraldi). Minu seisukoht on, et see on üks unistus, millest ma loobuda ei saa. Tema arvab, et ainult tema armastusest mulle ei piisa ja seepärast soovin last. Küsis, et kas me seda teemat lahtiseks jätta ei saaks. Aga kuidas ja kauaks? Jah, ma oleksin nõus ära ootama meie esimese kooseluaasta – ühine suvi, sügis, talv... aga mis saab edasi? Kuidas seniks suhte lõppemisega kaasnevast hirmust vabaneda? Ma ei taha elada nii, et pean tagavaravariandi peale mõtlema.
Palun andke nõu :) Ahjaa... maja valikul vaatasime lasteaia ja kooli läheduse faktorit, ta on mul soovitanud lastekasvatusraamatuid sirvida ja "headel päevadel" on talle lapse saamise idee tundunud täiesti mõeldava ja vastvõetavana. Eile enne seda teemat oli mul olnud paha päev – tööl oli pinged, juuksur lõikas halva soengu ja mul oli nö nõrkushetk ning näitasin seda välja (autosse istudes nutsin südamest). Mul on tunne, et ta kardab ka neid nõrkushetki ja lööb siis kahtlema. Samas meil kõigil on selliseid päevi :S
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Olete oma mehega paarisuhet alustanud üsna erineva kogemusega. Teie ehk alles esimeses tõsisemas paarisuhtes, kus olete valmis last saama. Teie mees aga juba varasema pereelu kogemusega ning kahe lapse isana. On mõistetav, et tema valmisolek uueks lapseks on hoopis teistsugune kui Teie oma. Seda enam kui tema varasem kogemus on kinnitanud, et lapse sünd viib paarisuhtest läheduse. Kindlasti piirab teda hirm, et praeguse suhtega võiks sama korduda. Seega vajab ta ehk enam aega, et paarisuhtes ennast kindlamini tunda. Kui keskendute liialt lapsesaamise soovile, võib mees saada sõnumi, et tema pole oluline vaid pigem tulevane laps.
Elus pole garantiisid, kuid kindel on see, et lapse tegelik kodu on vanemate armastav paarisuhe. Seega on mõistlik võtta aega selle "kodu" ehitamiseks. Kui kord te mõlemad lapse tulemiseks valmis olete, on tema sünd ja kasvamine mõlemale õnnetoov ja Teid ühendav kogemus.
parimat soovides,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted