Politsei
Küsimus: Mida teha alaealise toksikomaaniga?02.07.2012
Tere.
Pöördun Teie poole murega.
Nimelt on meie perekonnatuttavate seas 12-aastane laps, kes nuusutab bensiini ja muid aineid (mida täpselt, ei oska kommenteerida, kuna lõhna järgi on juba raske eristada). Probleem on päevakajaline juba ~5 kuud (kui mitte rohkem). Samuti on sellest teadlikud lapse vanemad, kes ei ela juba ammu aega koos ning omavahelised probleemid on niivõrd teravad, et ei elata koos. Vanemad on omavahel arutanud ka lapse probleemi, et mida edasi teha või kelle poole pöörduda, aga ühisele meelele ei jõuta - isa tahaks pöörduda lapsega psühholoogi juurde, kuid ema on kategooriliselt vastu. Laps on tihti ka vanaema juures, kes on samuti mures, kuna ei tea kuidas seda probleemi lahendada ning lapsevanemaid ühele meelele suunata.
Tahame küsida, kuidas pealtvaatajatena edasi käituda ja kelle poole pöörduda?
Pöördun Teie poole murega.
Nimelt on meie perekonnatuttavate seas 12-aastane laps, kes nuusutab bensiini ja muid aineid (mida täpselt, ei oska kommenteerida, kuna lõhna järgi on juba raske eristada). Probleem on päevakajaline juba ~5 kuud (kui mitte rohkem). Samuti on sellest teadlikud lapse vanemad, kes ei ela juba ammu aega koos ning omavahelised probleemid on niivõrd teravad, et ei elata koos. Vanemad on omavahel arutanud ka lapse probleemi, et mida edasi teha või kelle poole pöörduda, aga ühisele meelele ei jõuta - isa tahaks pöörduda lapsega psühholoogi juurde, kuid ema on kategooriliselt vastu. Laps on tihti ka vanaema juures, kes on samuti mures, kuna ei tea kuidas seda probleemi lahendada ning lapsevanemaid ühele meelele suunata.
Tahame küsida, kuidas pealtvaatajatena edasi käituda ja kelle poole pöörduda?
Vastus: Maarja Punak, veebikonstaabel, Politsei- ja Piirivalveameti teabehaldus- ja menetlusosakond, www.politsei.ee
Edasine käitumine sõltub suuresti sellest, kus see laps elab. Tallinnas on Tallinna Lastehaigla lasteteenistus, mis võtab üle Eesti lapsi vastu. Nemad puutuvad ka taoliste probleemidega kõige enam kokku. Võtke ühendust sealsete töötajatega, näiteks Ene Villakuga ja rääkige oma murest. Tõenäoliselt on neil Teile anda mingeid tutvustavaid infomaterjale, mille abil ema veenda. Võimalik, et ka soovitusi, kuidas lapsevanemat selles otsuses aidata.
Üle-Eestiline on ka Jõhvi Rehabilitatsioonikeskus, kuhu paljud sõltuvushäiretega noored suunatakse näiteks alaealiste komisjonide kaudu. Sinna on võimalik ka vanematel lapsi ravile saata. Samas peab selleks olema lapsel endal soov paraneda ja vanematel ühtne arusaam lapse aitamisest.
Tartus saab küsida abi Tartu Laste Tugikeskusest ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikust. Samas, see eeldab, et laps on selle piirkonna laps.
Olles olnud 5 aastat noorsoopolitseinik, olen näinud mitmeid välgumihkligaasi- ja kummiliiminuusutajaid ja kui õigel ajal jaole ei saada, on seda last üha raskem aidata. Sellega kaasnevad käitumisraskused, tülid kodustega, õppimisraskused, tihti ka vargused.
Hea on teada, et laste pärast tunnevad muret ka mitte-pereliikmed. Kahjuks sellist olukorda tihti ette ei tule. Loodan, et sellest vastusest piisas. Kui midagi jäi arusaamatuks, andke teada.
Meeldivat päeva jätku!
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Sotsiaalne turvalisus > Politsei