Kassid
Küsimus: Kuidas kodustada arglikku kassi?13.12.2011
Tere!
Võtsin endale Kasside Turvakodust kassi, kes on nüüd meie juures elanud nädal aega. Enne seda oli ta umbes nädala Kasside Turvakodu liikme juures ja kaks nädalat nö vahehoiukodus kuni vaktsiin mõjuma hakkas. Tegu on praeguseks 4-kuuse isase kassiga, kellel on varasemalt kas puudunud igasugune kokkupuude inimestega või on teda halvasti koheldud. Arutasin tema kodustamise teemat ka Turvakodu kontaktisikuga ja ta soovitas mul Teie poole pöörduda.
Peale esimest nädalat meie juures kassil mingeid erilisi stressi ilminguid ei ole: sööb korralikult, kasutab liivakasti nagu kord ja kohus ning mängib väga hoogsalt (hetkel küll rohkem öösiti). Probleem aga selles, et ta lihtsalt meeletult kardab inimesi. Ta ei ole kuri ega otseselt metsik, sest oleme pidanud siin paar korda teda kinni püüdma (arsti juures käigud jms) ja ta susiseb ainult korra kurjalt ning ei kraabi ega hammusta ka. Aga näha on, et kass kardab meeletult. Algselt ta üritas kontakti meiega vältida ja tegutses siis, kui meid ruumis ei olnud või magasime. Muidu peitis ennast usinasti.
Lugesin mõningaid käsiraamatuid ja olen nüüd üritanud jälgida järgnevat strateegiat:
1. Mitte liiga kassile peale käia vältimaks tema hirmutamist, st katsuma ma teda vägisi ei tiku ja järgi ka ei jookse.
2. Jätame magamistoa ukse öösiti lahti, et ta saaks meiega öösiti tutvuda kui ta ennast kindlalt tunneb (seda ta on teinud ka).
3. Õhtuti istun tema lähedal ja üritan teda mänguasjadega meelitada turvaliselt kauguselt. Samal ajal räägin temaga rahulikul häälel ja enamasti leban kas põrandal vms, sest temale meeldib raamaturiiulis istuda. Seega ei tundu ma madalalt nii hirmutav kui kõrgelt.
4. Olen näpu peale pasteeti pannud ja seda talle nuusutada andnud.
Tänaseks oleme jõudnud sellesse staadiumisse, et istun temast 20 cm kaugusel. Tema on raamturiiulis ja meie vahel on veel virn raamatuid. Me mängime distantsi pealt: toki otsas sulgedega ja mänguhiiretega (mina lükkan talle hiire, tema veeretab selle mingi hetk jälle minu suunas ja nii käib edasi-tagasi). Lisaks olen paar korda tema lähedusse oma käe või sõrme pannud ja siis ta on oma käpaga mind katsunud tasakesi. Kui ma siin niimoodi temaga tegelen ja natuke suletokiga paitan, siis ta nurrub mul kõva häälega ja hea meelega lööb mängimisel kaasa. Peidust välja ta veel tulla ei taha ja otseselt pai küsima ka ei tule. Hoiab siiski veel rohkem turvalist distantsi.
Ja nüüd peale pikka sissejuhatust küsimus: kas minu praegune lähenemine on õige olnud ja mida ma veel lisaks saaksin teha?
Suur aitäh vastuse eest ette!
Võtsin endale Kasside Turvakodust kassi, kes on nüüd meie juures elanud nädal aega. Enne seda oli ta umbes nädala Kasside Turvakodu liikme juures ja kaks nädalat nö vahehoiukodus kuni vaktsiin mõjuma hakkas. Tegu on praeguseks 4-kuuse isase kassiga, kellel on varasemalt kas puudunud igasugune kokkupuude inimestega või on teda halvasti koheldud. Arutasin tema kodustamise teemat ka Turvakodu kontaktisikuga ja ta soovitas mul Teie poole pöörduda.
Peale esimest nädalat meie juures kassil mingeid erilisi stressi ilminguid ei ole: sööb korralikult, kasutab liivakasti nagu kord ja kohus ning mängib väga hoogsalt (hetkel küll rohkem öösiti). Probleem aga selles, et ta lihtsalt meeletult kardab inimesi. Ta ei ole kuri ega otseselt metsik, sest oleme pidanud siin paar korda teda kinni püüdma (arsti juures käigud jms) ja ta susiseb ainult korra kurjalt ning ei kraabi ega hammusta ka. Aga näha on, et kass kardab meeletult. Algselt ta üritas kontakti meiega vältida ja tegutses siis, kui meid ruumis ei olnud või magasime. Muidu peitis ennast usinasti.
Lugesin mõningaid käsiraamatuid ja olen nüüd üritanud jälgida järgnevat strateegiat:
1. Mitte liiga kassile peale käia vältimaks tema hirmutamist, st katsuma ma teda vägisi ei tiku ja järgi ka ei jookse.
2. Jätame magamistoa ukse öösiti lahti, et ta saaks meiega öösiti tutvuda kui ta ennast kindlalt tunneb (seda ta on teinud ka).
3. Õhtuti istun tema lähedal ja üritan teda mänguasjadega meelitada turvaliselt kauguselt. Samal ajal räägin temaga rahulikul häälel ja enamasti leban kas põrandal vms, sest temale meeldib raamaturiiulis istuda. Seega ei tundu ma madalalt nii hirmutav kui kõrgelt.
4. Olen näpu peale pasteeti pannud ja seda talle nuusutada andnud.
Tänaseks oleme jõudnud sellesse staadiumisse, et istun temast 20 cm kaugusel. Tema on raamturiiulis ja meie vahel on veel virn raamatuid. Me mängime distantsi pealt: toki otsas sulgedega ja mänguhiiretega (mina lükkan talle hiire, tema veeretab selle mingi hetk jälle minu suunas ja nii käib edasi-tagasi). Lisaks olen paar korda tema lähedusse oma käe või sõrme pannud ja siis ta on oma käpaga mind katsunud tasakesi. Kui ma siin niimoodi temaga tegelen ja natuke suletokiga paitan, siis ta nurrub mul kõva häälega ja hea meelega lööb mängimisel kaasa. Peidust välja ta veel tulla ei taha ja otseselt pai küsima ka ei tule. Hoiab siiski veel rohkem turvalist distantsi.
Ja nüüd peale pikka sissejuhatust küsimus: kas minu praegune lähenemine on õige olnud ja mida ma veel lisaks saaksin teha?
Suur aitäh vastuse eest ette!
Vastus: Marion Maksimov, Kasside Turvakodu asutajaliige, MTÜ Kasside Turvakodu, www.kassideturvakodu.ee
Algatuseks pean õnnitlema uue pereliikme puhul ja tunnustama, et olete endale sellise väljakutse valinud. Kindlasti on see üks minu lemmikteemasid. Olen korduvalt nautinud seda, kuidas kannatlikkusega saab vormida endale suurepärase ja usaldava looma. Asjaga tegeledes ja igapäevaseid edusamme märgates kasvab omaniku ja looma vaheline suhe kindlasti palju tugevamaks, kui võrrelda sellega, et võtate endale varjupaigast juba nii-öelda valmis sõber nurru ja sülekassi.
Saan kindlasti öelda seda, et teie lähenemine on õige. Lisada on veel nõuanne, et kassi peaks siiski üritama kasvõi vastu tema tahtmist katsuda, sülle võtta ja silitada. Nii tekib usaldus. Kui ta juba vaikselt lubab end katsuda, siis proovige tasakesi hakata ka kõhtu katsuma. See on kassi jaoks väga isiklik piirkond, kuhu vabalt lastakse vaid väga usaldusväärseid tegelasi.
Igal-juhul kiitus teile kannatlikkuse eest!
Vastan hea meelega kõikidele küsimustele ka edaspidi. Kasside Turvakodust saab vajadusel minu e-posti aadressi ja telefoninumbri. Mul oleks väga hea meel saada ka tagasisidet, kas minu nõuanded on vilja kandnud.
Arvestades fakti, et kass on teil olnud vaid nädala, kuid laseb endale juba nii lähedale, siis võiks öelda, et see on paras ime. Kartlikud ja metsikumat sorti kiisud võivad kuid liikuda vaid öösiti ja elada "vanni all" peidus. Seega ma arvan, et teie kass on vägagi potentsiaalikas väike elukas.
Teie jutust järeldan, et otseselt stressi tal ei ole. Küsimus on puhtalt usalduses ja ka harjumuses (pigem vist isegi viimases). Kui ta ei tea, kui hea on pai, siis ei oska ta seda ka ju tahta. Te peate leidma siiski viisi temaga füüsiliselt kontakti luua. Seda ka siis, kui ta kardab või tundub, et talle ei meeldi.
Kasside Turvakodus käib asi nii, et süüa saab taltsutamist vajav kass vaid otse inimeselt. Kuna söök pole kogu aeg ees, siis on kass ilmselt näljane ja tahab kohe sööma asuda. Sel ajal on ta tavaliselt nõus ka puudutustega. Või kui kohe ei ole, siis mingi hetk harjub ja ei lase end sellest enam häirida. Selline käitumine aitab kassil aru saada, et olete sõber ja teiega seostub ainult hea - kaob nälg ja paigi hakkab täitsa mõnus tunduma.
Võib veel kasutada meetodit, kus võtate kassi sülle, rätiku sees, nii et vaid pea paistab välja. Seejärel silitate ja sügate vaikselt ning juurde räägite ilusal häälel. Kui tunnete, et kass lõdvestub või hakkab isegi nurruma, siis pistate ninapidi juba varasemalt valmis pandud (ja oodatud) toidukaussi. Ka see aitab tal aru saada, et pai on täitsa hea asi ja süles olemist pole vaja karta.
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Lemmikloomad > Kassid