Loomaarst

Oktoobri keskpaigas saabus kass koju ripendava sabaga. Arst esialgu luumurdu ei tuvastanud, oli tugev paistetus selgroo ja saba kohtumispaigas, saime põletikurohud ja valuvaigisti. Kass ei tunnetanud oma hädasid, piss tilkus ja junnid kukkusid suvalistesse kohtadesse. Peagi hakkas saba otsast kuivama, surema. Uuel vastuvõtul sai siiski selgeks, et luu on katki üpris selgroo lähedalt. Otsustasime saba amputeerida, et see ei jääks hädade tegemist segama. Möödas on u 3 kuud, kuid on läinud nii nagu arst kõige mustemat stsenaariumit kirjeldas: kass ei tunneta siiani oma hädasid ehk tõenäoliselt on tegu närvikahjustusega. Arst arvas, et kui kuu aega peale saba lõikust hädade tunnetust ei tule, siis pole eriti lootust, et seda hiljemgi juhtub.
Hetkel käib ta toas ringi mähkmetega, kuid paratamatult kaasneb temaga ebameeldiv lõhn, kuigi ta on emane ja steriliseeritud ning lasen teda õue ilma mähkmeta ja vahetan neid tihti. Õues kui ta näiteks jookseb ja hüppab, siis pissi pritsib. Korra küll olen näinud, et kaapis ka auku ja kükitas, kuid lahkus nii kiirelt, et mingit häda tegemist seal küll olla ei saanud.
Nüüd olengi kahevahel, kas oodata veel või teha lõplik otsus, et selliselt ei ole võimalik seda kassi pidada? Või võib seal olla hoopis muu probleem kui närvikahjustus?