Õigus

Tere,
Minu õde suri. Abikaasa elab. Testamenti ei ole. Lapsi neil ei ole. Kas mina võin olla õe pärija.
Kui jah, kuidas siis toimida?
Parimat.

Liiklusseadus ütleb, et teooria eksam tuleb sooritada, kui juhtimisõigus on ära võetud rohkem kui 6 kuuks. Jääb arusaamatuks, et kui juhtimisõigus on aga ära võetud täpselt 6 kuuks, kas siis eksamit tegema ei pea?

Tere

Sain ühel päeval politseist kirja, et minu ettevõtte sõiduk on põhjustanud supermarketi parklas liikusõnnetuse ja küsiti, kes antud hetkel sõidukit juhtis. Väidetavalt oli minu sõiduk riivanud teist parkivat sõidukit. Sõidukit juhtisin mina ja mina ei täheldanud ei seal parklas sõites, ega hiljem autol mingeid märke, mis oleks mingile liiklusõnnetusele viidanud.
Politseis öeldi, et on tunnistaja, kes kuulis mingit heli ja nägi minu autot sealt ära sõitmas. Tunnistaja tegi minu autost pildi ja kutsus politsei. Politsei fikseeris parkinud autol üsna ulatuslikud kriimustused.
Samuti näidati parklakaamera videot, mis kaugelt näitab, minu sõidukit uurija hinnangul suhteliselt lähedalt möödumas parkinud sõidukist. Mingit kontakti videos näha ei ole. Samuti pole näha tunnistajat, kes peaks minu arust ka kuskil läheduses ju siis olema?
Minu sõidukit uuriti lähedalt ja tuvastati kriimud tagastange nurgal, mis asukohana klapib. Ma ei saa seda kuidagi tõendada, aga minu hinnangul olid need vaevumärgatavad kriimud (mustal plastikul) seal juba sõidukit soetades umbes kuu aega tagasi. Väga sarnaseid kriime leiab ka vastasküljel, kuna tegemist on 10a kasutatud kaubikuga. Uurija hinnang on, et kriimud klapivad. Minul sellist veendumust mulle näidatud pildid ei tekitanud, et saaks kindalt väita, et klapivad. Uurija saatis vigastused ekspertiisi. Minu käest selleks mingit kooskõlastust ei küsitud.
Minule näib kokkuvõttes, et on olemas tõendid, mis teevad võimalikuks minu süü liiklusõnnetuses, kuid mitte 100% veenvad. Ehk siis ma ei saa välistada, et mina olin osaline ja põhjustaja, aga tõendid täielikult ka ei veena. Kui saaks olla veendunud, et ma tõesti enesele teadmata õnnetuse põhjustajaks olin, siis loomulikult võtan vastutuse, aga praegu ei ole tõendid vähemalt minu jaoks veenvad, uurija ütles, et tema jaoks on, aga teeme veel ekspertiisi, kuna mina pole tema hinnanguga nõus ja ta ei saa protokolli vormistada.
Küsimus - Mis on Teie hinnang, kas selliste tõendite komplekti pinnalt saab mind politsei süüdi mõista? Kui politsei teeb ikkagi nende põhjal süüdimõistva otsuse, kas mul on võimalus/õigus seda otsust kuidagi vaidlustada? (Tunnistajat pole õnnetuspaiga läheduses videolt näha, ka ei osanud uurija öelda, kus tunnistaja asus, parklas oli väga palju autosid ja liikumist, suur magistraal kõrval, kaugemal olles ta võis ju kuulda mida iganes. Kaugelt filmitud videost ei nähtu, et on kontakt teise autoga, lihtsalt lähedalt möödumine. Vigastuste võrdlusest võib järeldada, et on võimalik, et ühtivad, aga mitte kindel). Kas selleks on ainus võimalus kohtus käima hakata? Mis kohtupraktika selliste tõendite arvestamise/ mittearvestamise kohta näitab?

Tänan vastuse eest!

Kas inimesel, kes on ise vabatahtlikult teise inimese (ei ole olnud abielu ega ametlikku kooselu) peale oma raha kulutanud, on õigus seda kõike hiljem tagasi nõuda? Näiteks restoranis arve tasumised, toidu koju tellimised, taksoarved, poes kaupade eest tasumine. Lisaks ülekanded pangakontole kui pole olnud juttu, et tegemist on laenuga, vaid tegi seda enda sõnul lihtsalt aitamiseks?

Tere,
Juhtus hoone ees oleval sõiduteel avarii, kus siis mina (audi juht) keerasin tänavale ja sõitsin oma sõidureas, et sooritada tänava lõppedes pööre paremale tänavale.
Märkasin kohe tänavale keerates, et vasakus reas seisab/peatub sõiduk. Siit siis ka nüüd olukord, kus jätkasin sõitu oma reas ja vasakult seisev sõiduk otsustas keerata paremal asuvale parkimiskohale, mulle risti ette ilma suunamärguannet andmata paar meetrit minu ees, tekkiski olukord kus koheselt reageerides ei olnud mul võimalik enam muutust olukorrale tuua ja toimus avarii.
Nüüd siis see segane osa, mõlemal juhil puudus eelnev avarii fikseerimise kogemus, vahetasime mõned laused: tema oli üllatunud, et keegi paremalt tulla võis ja mina ütlesin, et te ei näidanud ju suunamärguannet ja pööre tee vasakust servast paremale, millega juht oli päri. Dokumenti aga täitis autos viibiv kaasreisija, kes oli märkinud mind süüdlaseks, veidi hetke olukorra segadusest tingituna allkirjastasin dokumendi.
Kui aga vaadata sealset märgistust ja olukorda, ma ei saa seda kuidagi enda peas loogiliseks, kuidas mina siin olukorras täis süüdlaseks saan jääda. Kuidas teie olukorda näete?
Mainin ära, seal puudub igasugune märgistus (parkla, õueala, ühesuunaline) sellepärast valmistabki mulle segadust, mille siis teise poole kindlustusandja tõi põhjuseks - sooritasin paremalt möödasõitu, kuigi olles omas reas.
Nad ei taha kuuldagi, et teine autojuht seisis vasakus teeservas ja otsustas äkiliselt manöövrit sooritama hakata veendumata selle ohutuses ning andmata märguannet.
Nüüd olengi siis sellises plindris, et justkui dokumentatsiooni kohaselt olen mina süüdlaseks märgitud, keegi kindlustuse poolt ei ole huvitatud olukorda hindama ja ma ei oskagi kuhugi pöörduda enam.
Tänaseks on asi niipalju edasi liikunud, et minu kindlustus on andnud oma kirjaliku otsuse ja näeb olukorras süüdlasena teist juhti sarnaselt minule tuues välja seadustiku alused paragrahv 33, 39 ning 48. Lootsin, et see toob veidi valgust olukorrale, kuid teise juhi kindlustus, ei tahtnud minu vastuväiteid kuulda ning sellest tulenevalt tahavad taganeda ka minu sõiduki kahju hüvitamisest. Järgmise sammuna võtsin ette kindlustuslepituse, mille peale kindlustus pakkus, et kui ma avaldust ei esita, siis nad võivad pakkuda 50% kahju hüvitamise, ma ei näinud seda ka päris õiglasena ning esitasin siiski avalduse, tänaseks pole sealt veel vastust tulnud ning juhtum on endiselt töös. Sellepärast viimases hädas mingit muudatust olukorrale tuua pöördun teie poole.
Kas ma eksisin antud olukorras millegi vastu?
Kui otsustate asjale pilgu peale heita saan teiega jagada ka fotomaterjale, mõlema kindlustuse otsust ning video salvestist hoone kaamerast, kehva nurga alt aga on näha, et suunamärguannet ei antud ja teine sõiduk(toyota) jäi seisma vahetult enne kui ma tänavale pöörasin, et saaksite asjast võimalikult selge ülevaate.
Tänud suured ette, kui leiate aega siia olukorrale veidi valgust tuua ja omapoolse nägemuse lisada
Tervitan!

Tere
Meil on eksabikaasaga kaks alaealist last. Üks laps elab kogu aja ühe vanemaga, teine kogu aja teisega (omavaheline kirjalik kokkulepe).
Mõlema lapse osas on jagatud hooldusõigus.
Mõlemad lapsed käivad koolis, aga üks laps käib munitsipaalkoolis, teine erakoolis.
Hetkel kumbki vanem teiselt elatist ei ole nõudnud, kuna oleme lähtunud printsiibist, et kumbki kannab enda juures elava lapse kulud.
Küsimus - kas vanemal, kelle juures elav laps käib erakoolis, on õigus erakooli õppemaks arvestada teiselt vanemalt lapse elatise nõudmisel hariduskulude sisse?

Laps sai 18-aastaseks, kas siis lõpeb vanema kohustus tasuda ema pangakontole elatist? Laps õpib ise kutsekoolis ja käib tööl ja saab töötasu.
Kas lapsevanemal on õigus lõpetada elatise tasumine ema pangakontole ise või peab kedagi teavitama? Kas 18-aastane peab ise tegema kohtule taotluse elatise tasumiseks tema pangakontole või võib lapsevanem seda ise teha ilma kohtu otsuseta lapse pangakontole?

2019 aasta aprillis soetasime elukaaslasega (oleme vabaabielus) eramaja kaasomandisse, kummalegi kuulub 1/2. Maja ostsime pangalaenuga, mille omafinantseering tuli eelmise kodu müügist. Eelmine kodu kuulus juriidiliselt mulle (ainuomand), kuid laenumakseid tasusin mina nelja aasta jooksul. Samas tuli eelmise kodu sissemaks ja renoveerimiskulud elukaaslaselt. Kodu müügist saadud tulu, ehk see osa, mis jäi alles pärast praeguse maja omafinantseeringu tasumist, läks suuremalt osalt elukaaslasele hüvitiseks tema tehtud kulude eest.
Praeguse maja omafinantseering oli tõenäoliselt 15%, täpset infot saab vajadusel pangast. Igakuiseid laenumakseid tasusime alguses võrdselt (50% kumbki) kuni minu emapalga lõppemiseni, mis kestis veidi alla 1,5 aasta. Meil oli elukaaslasega suuline kokkulepe (võimalik, et midagi on ka kirjalikult Messengeris), et perioodil, mil olen kodune ega tööta, tasub laenumaksed tema.

2022 aasta oktoobris koondati mind ja uuel töökohal alustasin 2023. aasta märtsi lõpus. Pärast koondamisrahade saamist tegin kodulaenu ühekordse makse, mis kattis umbes 8 kuu minu osa laenumaksetest. Vahepeal tõusis euribor, mistõttu suurenesid laenumaksed, kuid minu töötasu ei tõusnud. Seetõttu maksin umbes 9 kuu jooksul oma osa vähem kui 50%. Alates 2024. aasta jaanuarist oleme taas tasunud laenumakseid võrdselt.
Nüüd, novembri lõpus või detsembri alguses 2024, tasus elukaaslane suure osa kodulaenust ilma minuga eelnevalt kokku leppimata. Laenujääk on hetkel umbes 10% kogu laenusummast (25 aasta peale). Olen olukorras, kus minult on võetud võimalus panustada kodulaenu tasumisse ja seeläbi võrdselt panustada varasse. Meie suhted elukaaslasega on juba mõnda aega olnud kehvad ning tema sooviks, et maja jääks talle. Mina aga ei soovi praeguselt elamispinnalt välja kolida.

Kui peaks tekkima olukord, kus maja läheb müüki või kolin välja, kui suurele hüvitisele on mul õigus? Loomulikult tahaksin saada 50% maja turuväärtusest, kuid kui see ei ole realistlik, siis milline osa võiks mulle kuuluda?

Maja väärtus on viimase viie aasta jooksul tõusnud. Kuigi hindamisakti hetkel ei ole, kavatsen selle tellida, kui olukord peaks nõudma mujale kolimist. Elukaaslane on valmis hüvitama minu tehtud laenumaksed ja soetatud mööbli väärtuse, kuid minu hinnangul on see liiga vähe. Arvestades maja väärtuse tõusu, leian, et maja väärtuse kasv, mis ületab ostuhinna, tuleks jagada võrdselt 50-50. Kas mul on õigus nõuda ka midagi muud peale omafinantseeringu osa ja mööbli maksumuse?

Meil on ka ühine laps (5-aastane).

Kortermajade sisekvartalis teostati teede remont. Kohustusmärgid LM 435 paigaldati alles aasta hiljem, et aidata õuealal liikluses orienteeruda. Enne seda kasutasid autojuhid samad teed heauskselt ja harjumuspäraselt, nagu on olnud aastakümneid, kuna ehitusjärgselt polnud täielikku selgust kõnniteede, sõiduteede ja parkimisalade erinevuse osas (nende segafunktsiooni tõttu). Parkimistrahvide põhjenduseks oli oletuslikku laadi väite, et parkijad pidid aru saama, et tee, mis viib parkimiskohta, on kõnnitee, et parkimiskoht on kõnnitee laiendus, aga mitte parkla. See on teega külgnev plats (ebamäärase kasutusotstarbega, mis ei ole trepikoja esine). Kas LM 435 hilisem paigaldus võis olla tunnistus, et see oli vajalik ka varem, sest platsile sõita ei tohi? Seega, kas varem tehtud trahvid võivad olla mitteõiguspärased?

Korteriühistul on lisaks korteritele ka maa-pealsed parkimiskohad (korteriomanikud on omal ajal juurde maksnud, määratud notariaalse kasutuskorraga), maa-alune parkla (eraldi müüdud osadena kinnistusraamatusse kantud) ning küttega panipaigad (samuti kinnistusraamatusse kantud eraldiseisvad osad). Maja on 15 aastat vana. Hetkel kannavad nii parklate kui ka panipaikade hoolduskulusid ainult korteriomanikud vastavalt korteri üldpinna suurusele.

Probleem seisneb selles, et osa parkimiskohti ja panipaiku on müüdud ammu väljapoole maja, mistõttu need omanikud, kes majas ei ela, ei ole 15 aasta jooksul kulusid kandnud.

Kas korteriühistu saab põhikirja muutmise teel muuta kulude jaotust nii, et ka parkimiskohad ja panipaigad hakkaksid hoolduskulusid kandma? Näiteks, kui üle 50% hääleõiguslikest liikmetest selle kinnitab. Selge on see, et parkimiskohtade ja panipaikade hooldusega kaasnevad kulud, näiteks joonimine, küte, haldus, tõkkepuu hooldus jne.

Palun viidet asjakohasele õigusaktile või paragrahvile.