Liiklusõigus

TsÜS § 146 lg-st 4 tuleneva 10 aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamine ei sõltu mitte leppetrahvi maksmata jätmise pahatahtlikkusest, vaid kohustuse rikkumise tahtlikkusest. Kohustuse rikkumisena on käesoleval juhul käsitletav parkimistingimusi rikkuv parkimine (juhul, kui peaks tuvastamist leidma, et lepingupool rikkus parkimistingimusi tahtlikult).

Kohustust, et parkimikontrolör peab tegema sõiduki esiklaasile paigutatud leppetrahvist foto, õigusaktides kirjas ei ole. Tegemist on ühe lepingupoole faktilise tegevusega, millele tuleb siis anda vaidluse korral õiguslik hinnang selle kohta, mida ja kas leppetrahvi esiklaasile jätmine tõendab.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et leppetrahvi esitamine sõiduki omanikule on põhjendatud ja seejuures ei oma tähtust, kes oli sõidukit faktiliselt juhtinud isikuks. Parkimisteenuse pakkuja ees on vastutav sõiduki omanik.

Tõstatatud olukorra puhul tõusetub peamiselt 2 küsimust - 1) Kas leppetrahvinõude esitamiseks oli alust ja 2) juhul, kui leppetrahvinõude esitamiseks oli alust, siis kas sõiduki omanik vastutab leppetrahvi sissenõudmise kulude eest? Esimesele küsimusele vastamiseks tuleb hinnata tõendeid, mis on kogutud parkimisnõuete rikkumise kohta ja rikkumiste eest vastutab sõiduki omanik. Teisel juhul tuleb hinnata tõendeid, kas leppetrahvinõue on sõiduki omanikule õigeaegselt esitatud. Kui ei ole, saab sõiduki omanik tugineda VÕS § 159-lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul peale rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. See, kas leppetrahvi teade on mõistliku aja jooksul esitatud või mitte, ongi faktiliste asjaolude hindamise küsimus. Tsiviilõiguses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad. St leppetrahvi nõudja peab tõendama leppetrahvi nõudest õigeaegset teatamist ja isik, kellelt leppetrahvi nõutakse, peab tõendama, et leppetrahvi nõuet ei ole esitatud mõistliku aja jooksul.

Kui parkla ei ole määratletud õuealana, on tegemist sõiduteega. LS § 22 lg 1 kohaselt peab jalakäija liikuma talle ette nähtud teeosal. Üldiselt ei ole sõidutee jalakäijate liiklemiseks ette nähtud, välja arvatud sõidutee ületamise korral. Selles osas näeb LS ette mitmeid reegleid, vastavalt sellele, kus sõidutee ületamine toimub (ülekäigurajal, väljaspool ülekäigurada, ristmikul). Parkla ületamise nõudeid liiklusseadus ei sisalda, seega tuleb võimalusel lähtuda üldistest sõidutee ületamise nõuetest, kui nende kohaldamine on võimalik. Vastasel juhul tuleb lähtuda üldisest liiklusohutusreeglitest - LS § 14 ja 16.

Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise kord: § 6 lg 1: Registreerimisele kuuluvad Eestis alaliselt elava, Eestis elamisloa või -õiguse saanud füüsilise ja Eestis registreeritud juriidilise isiku ning välismaa äriühingu filiaali poolt Eestis kasutusele võetavad sõidukid. Samuti kuulub registreerimisele välisriigis alaliselt elava füüsilise isiku, välisriigis registreeritud juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja kasutusele võetud sõiduk, mis on Eestis pidevalt viibinud kauem kui üks aasta.

Mina saan teisest alternatiivist aru selliselt, et välisriigis alaliselt elavale füüsilisele isikule kehtib Eestis sõiduki omandamisele ja registreerimisele üksainus piirang - sõiduk peab Eestis olema pidevalt viibinud üle 1 aasta (mida paljud Eestis asuvad sõidukid ilmselt ka on).

Samas ei saa ma välistada, et määruseandja on silmas pidanud sõidukit, millega isik on välisriigist Eestisse tulnud. Usun, et Maanteeameti liiklusregistri töötajad oskavad Teile selles osas ammendava ja selge vastuse anda.

Nagu võlgadega ikka, on kaks võimalust - kas maksta ära või jätta maksmata. Valiku langetab võlgnik ise.

Minule teadaolevalt toimib piiriülene koostöö küll infovahetuse ja nõuete edastamise osas, kuid selleks, et Itaalia nõue oleks Eestis sundtäidetav, tuleb siin läbida ka konkreetne otsuse täitmise lubatavaks tunnistamise menetlus. Mida reaalselt ei tehta. Seega baseeruvad valdav enamus välisriigist saabunud trahvinõudeid nn vabatahtlikul täitmisel.

Jään vastuse võlgu selles osas, mis sanktsioonid või piirangud võivad oodata välisriiki reisivat isikut, kellel on selles riigis tasumata trahve. Võimalike ebameeldivuste kaasnemise riskide vältimiseks pean mõistlikuks ennast sellistest trahvidest vabastada.

Kirjeldatud olukorrale ei pruugi ühest nö must-valget vastust olla. Räägu t-lt välja pöörav sõidukijuht peab arvestama LM 221 "Anna teed" nõudega, mille kohaselt tuleb teed anda ristuval teel liikuvale juhile. Aeglustusrada on ristuva sõidutee osa ning seega tuleks anda teed ka aeglustusrajal sõitvale, kuid pööret mittesooritavale juhile.

Aeglustusrajal liikuv juht peab lähtuma üldistest ohutusreeglitest, sh arvestama LS § 14 lg-st 2 ja § 16 lg-st 1 tulenevate üldiste ohutusnõuetega, sh kohustusega käituda liikluses tähelepanelikult ja ettevaatlikult viisil, et vältida ohtu ja teistele liiklejatele kahju tekitamist.

Kui tõendeid hinnates saab lugeda tõendatuks, et aeglustusrajal liikunud sõiduk aeglustas ja näitas ka parempöördele asumiseks suunatuld, kuid jätkas sellele vaatamata liikumist otse, võis Räägu tn-l liikunud juht pidada õigustatult ohutuks sõidu alustamist kiirendusrajale. Kõiki asjaolusid arvestava otsuse saab teha siiski üksnes peale kõikide tõendite vahetut uurimist ja oluliste asjaolude analüüsi.

Liiklusnõuete rikkumise tagajärjena inimesele kerge kehavigastuse (tervisekahjustuse) põhjustamine kvalifitseerub LS § 223 lg 1 kohase väärteona, mille eest seadus näeb ette rahatrahvi kuni 1200 eurot, aresti kuni 30 päeva või juhtimisõiguse ära võtmise kuni 6 kuuni. Lisakaristusena saab juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada ühest kuust kuni kolme kuuni.

Kui juht oli kaine, omas juhtimisõigust ja liiklusõnnetus toimus ettevaatamatusest, võib prognoosida, et karistus piirdub rahatrahiga umbes selle keskmises määras. Kui juhil on kehtivaid karistusi, võib kõne alla tulla ka lisakaristuse kohaldamine.

Asjaolou, et sõiduk kuulub ettevõttele, süüteovastutuse seisukohalt tähtsust ei oma.

Küll on kahjustada saanud jalakäijal põhimõtteliselt õigus nõuda kahju põhjustanud juhilt või sõiduki valdajalt (ettevõttelt, kui juht juhtis sõidukit tööalase ülesande ja korralduse raames) mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitab teatud osas (sõltuvalt kehavigastuse raskusastmest) ka kindlustus, kuid iseenesest ei välista see kannatanu õigust küsida lisahüvitist juhilt, kui ta leiab, et kindlustuse poolt makstud eelduslik hüvitis ei kata kogu kahju. Juhil seevastu on õigus kaasata hüvitisvaidlusesse ka kindlustus ja nõuda kindlustuselt hüvitamiskohustuse täitmist kannatanu ees. Üldjuhul vaieldakse täiendava hüvitise küsimus selgeks kohtus.

Leppetrahvi osas tuleb silmas pidada VÕS § 159 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Selle sätte kohaldamine parkimisjuhtumitele võib siiski osutuda komplitseerituks. Näiteks kui parkimisnõudeid rikkunud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja andmed ei ole teada, ei ole kellelegi ka leppetrahvi esitamisest teatada. Üldjuhul saab sellise teate esitamisena olla käsitletav ka leppetrahvi nõude jätmine sõiduki tuuleklaasile, kuid siin võib olla vaieldav leppetrahvi teate/nõude jõudmine adressaadini.

Välistada ei saa sedagi, et leppetrahvi esitamisest teatamise mõistliku tähtaja algust hakatakse lugema hetkest, mil leppetrahvi kohaldajale tekkis võimalus saada parkimisnõudeid rikkunud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja andmed. Viimasel juhul võib parkimisnõuete rikkumise ja leppetrahvinõude saamise vahele jääda ka märkimisväärne ajavahemik, kuid sellele vaatamata võib pidada mõistliku aja nõue täidetuks.

2016 ja 2019.a leppetrahvide osas tasub täiendavalt analüüsida ka nõude aegumise teemat.

LS § 73 lg 7'4 ütleb, et kehtivatele tehnonõuetele mittevastavat mootorsõidukit või selle haagist võib liikluses erandkorras kasutada juhul, kui sellel ei esine ohtlikku riket ega puudust, mis välistaks sõiduki kasutamise liikluses. Sellisel juhul on mootorsõiduki või selle haagisega lubatud sõita ettevaatlikult, ohu iseloomu arvestades, üksnes mööda lühimat teed lähimasse remondikohta, tehnonõuetele vastavuse kontrolli punkti, Maanteeameti teenindusbüroosse või parkimiskohta.

Sama paragrahvi lg 7'3 kohaselt, kui mootorsõiduki või selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollis tuvastatakse ohtlik rike või puudus, on sõiduki liikluses kasutamine keelatud kuni rikke või puuduse kõrvaldamiseni. Pärast ohtliku rikke või puuduse kõrvaldamist tuleb mootorsõiduk või selle haagis esitada tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Sellist mootorsõidukit või selle haagist võib liikluses kasutada ainult käesoleva paragrahvi lõikes 7'4 sätestatud korras.

Nende kahe sätte koosmõjust tuleneb, et ohtliku puuduse või rikkega sõidukit sellises piiratud ulatuses, so sõiduks lähimasse ülevaatuspunkti, kasutada ei ole lubatud. Seega, kui ülevaatuspunkt tuvastab sõidukil ohtliku puuduse, ei olnud sõiduki omal jõul kasutamine lubatud. Kui ülevaatuspunkt ohtlikku puudust ei tuvastanud, kuid tuvastas olulise puuduse ja sõiduk ei läbinud seetõttu ülevaatust edukalt, siis ülalpoolkirjeldatud piirang ei kehti. LS § 73 lg 7'2 kohaselt, kui mootorsõiduki või selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollis tuvastatakse oluline rike või puudus, võib kehtivatele tehnonõuetele mittevastavat mootorsõidukit või selle haagist liikluses kasutada LS § 73 lõike 12 või § 85 lõike 7 alusel kehtestatud määruses nimetatud tähtaja jooksul, mis sõltub sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrolli esitamise ajast, kuid ei ole lühem kui 30 päeva ega pikem kui 60 päeva, ning mille möödumisel tuleb mootorsõiduk või selle haagis esitada uuesti tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Liikluses osaledes peab juht sõitma ettevaatlikult, arvestades rikke või puuduse iseloomu.

Kokkuvõtvalt saan mina olukorrast aru selliselt, et kui sõidukil ei tuvastata hiljem ohtlikku puudust või riket, siis ei mõjuta ülevaatuse mitteläbimine õigust kasutada sõidukit piiratud ulatuses, so sõiduk lähimasse ülevaatuspunkti või remondikohta. Küll muudab sõiduki kasutamise keelatuks ohtliku puuduse olemasolu. Mis on ohtlik ja mis on oluline puudus, seda reguleerib LS § 73 lg 7'1.

LS § 17 lg 5 p 6 kohaselt peab tagurdav juht andma teed kõigile liiklejatele. Seega tulenevalt viidatud normist on tagurdamisel tee andmise kohustus küllaltki absoluutne. Teise sõiduki juhi tegevust saab hinnata eelkõige etteaimatava ohu vältimise aspektist e. kas juht võis ja pidi aru saama, et sõidu jätkamine võib viia kokkupõrkeni tagurdava sõidukiga ja kas tema tegevus kujunenud liiklussituatsioonis oli kooskõlas ohu vältimise ja vähendamise printsiibiga. Kuidas konkreetsel juhul teise sõiduki tegevust tuleb või saab hinnata, ei ole mul kahjuks võimalik liiklusõnnetuse koha olemasolevaid tõendeid hindamata arvata.

Liiklusseadus kehtib Eesti teedel, sh era- ja avalikel teedel, sätestades liikluskorralduse, liiklusreeglid jne. Liiklusseaduses sätestatud parkimisnõuded kehtivad seega nii era- kui ka avalikel teedel. Samuti kehtivad neil teedel seadusest tulenevad kaitsenormid. LS § 92 lg 2 p 1 kohaselt võib sõiduki teisaldada valvega hoiukohta, kui see on pargitud nii, et see häirib oluliselt liiklust. Kui sõiduk on parkinud teise sõiduki nö kinni, siis on tegemist liiklust oluliselt häiriva parkimisviisiga. Erateede puhul on sõiduki teisaldamist võigus nõuda eratee omanikul politseilt või kohalikult omavalitsuselt. Seega olukorras, kus KÜ-le kuuluval teel e. erateel on üks sõiduk pargitud viisil, mis takistab teiste sõidukite liikumist samal teel, siis võib KÜ tellida takistava sõiduki teisaldamise politseilt või kohalikult omavalitsuselt (LS § 92 lg 5').