Liiklusõigus

Roller (mopeed) on mootorsõiduk. Ei saa välistada, et mootorsõiduki liik võib mõjutada süü suurust, kuid teadmata kohtuotsuses esitatud ja karistuse raskust puudutavaid kohtu motiive, ei saa ma kahjuks kommenteerida, kas antud juhul võib tegemist olla KarS § 56 lg 1 nõuete mittevastava karistusega.

Kui kohtuotsusega mõistetud karistus tundub ebaõiglane, on kohtuotsust võimalik seaduses ettenähtud korras vaidlustada. Kui karistus mõisteti kokkuleppemenetluses, on vaidlustamise võimalused piiratud.

Kui vaidlustamise tähtaeg on aga juba möödas, siis on otsus jõustunud ja karistus tuleb ära kanda. Kui tegemist on reaalse vangistusega, on võimalik seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ka ennetähtaegsele vabanemisele.

Asjaõigusseaduse § 33 lg 3 kohaselt ei ole asja (sh sõiduki) valdajaks isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Seega palgaline autojuht ei ole sõiduki valdaja, vaid seda on autojuhi tööandja. Kui haginõue esitada VÕS § 1057 alusel (st riskivastutuse sätete alusel), siis see nõue tuleb esitada tõepoolest juhi tööandja e. sõiduki valdaja vastu. Riskivastutuse sätete alusel ei ole oluline sõiduki valdaja või ka juhi süü liiklusõnnetuse põhjustamises, vaid hinnatakse eelkõige tsiviilvastutuse tekkimise aluseid e. kas kahju on tekkinud ja kas kahju tekitamine oli õigusvastane. Kui need elemendid esinevad, vastutab valdaja tekkinud kahju eest. Selline konstruktsioon lihtsustab oluliselt menetlust.

Eelöeldu ei tähenda siiski, et juhi vastu ei saaks mittevaralise kahju nõuet üldse esitada. Juht vastutab deliktilisel alusel igal juhul tema poolt süüliselt põhjustatud kahju eest. Erinevus sõiduki valdaja vastutusega seisneb selles, et välja tuleb selgitada sõidukit juhtinud isiku süü. Kui kohus tuvastab kriminaalasja arutades et isik on kuriteo toimepanemises süüdi, rahuldab ta ka kannatanu hagi (kohtu poolt mõistlikuks peetud ulatuses).

Teine oluline erinevus eelmärgitud kahe vastutuse aluse juures seondub hagi rahuldava kohtuotsuse täitmisega. Selleks, et kannatanul oleks hagi rahuldavast kohtuotsusest ka kasu, tuleb juhilt välja mõistetdu hüvitise summa ka reaalselt juhilt kätte saada. Samas ei pruugi juhilt tema kehva majandusliku seisu tõttu olla võimalik reaalselt kahjuhüvitist kätte saada või on see seotud pika ajakuluga. Tööandjalt, kui juriidiliselt isikult on seevastu rahade kättesaamine lihtsam. Seetõttu oleks olnud tark esitada nõue mõlema vastu (solidaarvasutus). Kui tsiviilhagi on praeguses menetlusstaadiumis esitatud üksnes juhi vastu, siis menetluslikult ei ole enam perspektiivne uue kostja kaasnamine, kuna selleks tuleb muuta/täiendada hagi alust, mis käesolevas menetlusprotsessis ei ole üldjuhul võimalik.

Ka oleks olnud tark kaasata hagisse kaaskostjana süüdlase sõiduki kindlustanud kindlustusselts. Seda eesmärgil, et sõiduki valdaja tsiviilvastutus on kindlustatud ja printsiibis maksab kohtu poolt välja mõistetud hüvitise kindlustus. Aga kui kindlustus ei ole protsessi kaasatud, ei pruugi nad juhilt välja mõistetud hüvitist vabatahtlikult maksta ja kindlustuselt hüvitise kättesaamiseks on vajalik läbida veel üks kohtumenetluse tsiviilkohtus, kus võidakse hüvitise suurus uuesti üle vaadata. Kuidas kindlustus konkreetsel juhul käituda võib, sõltub konkreetse kindlustusseltsi praktikast.

Eluliselt oleks ehk mõistlik sellisel ristmikul parempööret mitte fooriga reguleerida (eriti vaiksel ajal), kuid antud juhul kehtib foor siiski kogu ristmikule, sh ka parempöördele. Arvan, et liikluse korraldaja mõte oli selles, et tipptundidel on Viljandi mnt-l üsna tihe liiklus ja vasakpöörde tegijatel keeruline vasakpööret sooritada (vasakpööraja peab teed andma parempöörajale). See tekitab vasakpöörderajale liiklusseisaku, mis muuhulgas võib hakata takistama linna suunas otse liikujaid (juhul, kui vasakpöörajale on sunnitud parempöörajale tee andmiseks seiskuma vastassuunalisel sõidurajal) ja hakkab seetõttu häirima ülejäänud liiklust. Sellest ka vajadus panna fooriga kinni kogu linna suunas kulgev suund, sh parempööre, et võimaldada vasakpöörajatel takistusteta oma pööre teha ja vältida ohtlikke olukordasid.

Leppetahv on tsiviilõiguslik kategooria ja selle sisu ning vormi osas, samuti pooltevaheliste suhete ja trahvi vaidlustamise osas kehtivad ja rakendatakse tsiviilõiguslikke norme ning põhimõtteid. Kui leppetrahvi saanud isik leiab, et leppetrahv ei vasta tegelikkusele või on muul põhjusel võimatu trahvi tasuda, on võimalik asuda trahvi väljastanud isikuga (organisatsiooniga) läbirääkimistele trahvi sisu korrigeerimise või muutmise osas. Kui siis üks pool ei ole aga läbirääkimistest huvitatud või keeldub leppetrahvi muutmast (sh muutmast ebaõigeid kirjeid trahviotsusel), on edasi poolte endi valik, milliseid õiguskaitsevahendeid nad kasutada soovivad ja vajalikuks peavad. Üks võimalus on jätta ebaõige kandega trahv tasumata kuni kande parandamiseni. Samas ei saa sellise sammu korral välistada, et trahvi väljastaja annab trahvinõude võlgnevuse sissenõudmiseks inkassoettevõtjale ja see suurendab trahviga kaasnevaid kulusid. Kokkuvõtvalt võib oma õiguse taga ajamine minna kulukamaks, kui trahvi tasumine nende andmetega, mis trahviotsusel on. Raamatupidamise jaoks saab alati juurde lisada kirjavahetuse trahvi väljastajaga. Alust nõuda leppetrahvi tühistamist või osalist tühistamist pelgalt vormivea tõttu trahviotsusel, üldiselt ei ole.

Igal Euroopa riigil on oma siseriiklik liiklusnormistik ning kõikide liikmesriikide norme ma ei tunne. Seega ei saa ma ka vastata küsimusele kogu Euroopa normistiku kohta.

Eestis reguleerib küsimust LS § 13 lg 5 ja nimetatud normi kohaselt ei tohi õuealal ja lähemal kui kümme meetrit elamust peatatud või pargitud sõidukil mootor töötada kauem kui kaks minutit.

Arvestades, et liikmesriikide liiklusalaseid õigusnorme on aja jooksul püütud Euroopa Liidu õigusruumis ühtlustada, siis võib üldiselt arvata, et sarnane regulatsioon kehtib ka mujal EL piires.

Tegemist on sageli vaidlust kaasa toova liiklussituatsiooniga, kus esineb ka arvamuste paljusus. Maanteeamet näiteks on sellises olukorras väljendunud, et parempööre ei ole lubatud. Selliseks tõlgenduseks on andnud alust liiklusseaduse § 35 l 10, mille kohaselt, kui foorituli või reguleerija märguanne keelab juhil sõita reguleeritavale ülekäigurajale, peab juht seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees, nende puudumisel ülekäiguraja ees. MNT tõlgendus on minu hinnangul liiga kitsas.

Minu hinnangul on parempööre lubatud. Põhjendan: LS § 35 lg 10 kohustab jääma seisma stoppjoone ees, kui foori keelav tuli keelab sõita ülekäigurajale. See on tingimuslik õigusnorm, mille rakendamise aluseks on olukord, et juhil on kavatsus sõita reguleeritavale ülekäigurajale. Sellise kavatsuse puudumisel ei reguleeri see foor ka antud liikleja liikumist enne ülekäigurada. Seetõttu on enne valgusfoori parempööre lubatud (kõik mis ei ole keelatud, on lubatud).

Turvavööta sõidu eest määratud esmakordne karistus ei kuulu nende karistuste hulka, mis takistaksid juhtimisõiguse saamist. Seega ei ole takistusi eksamitele pääsemiseks ja juhtimisõiguse omandamiseks.

Teine aspekt on see, et kui põhinõuede osas lõpetati trahvi sissenõudmine täitmise aegumise tõttu, siis tuleb karistus kanda karistusregistri arhiivi. Arhiivi kantud karistustel ei ole juhtimisõiguse omandamise seisukohalt õiguslikku tähendust e. isiku ja Maanteeameti jaoks ei ole arhiivi kantud karistusi olemas.

Kui karistusandmed on karistusregistri arhiivi kandmata, tuleb astuda sellekohaseid samme, et need sinna kantud saaks.

Liiklusseaduse § 202 näeb ette väärteovastutuse sõiduki omanikule, valdajale või sõiduki tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutavale isikule, kui see isik on lubanud sõidukit juhtima juhtimisõiguseta isiku. Seega, kui juhtimisõiguseta alaealine (pean isikut vanuses 14-17.a.) juhib sõidukit, milles viibib sõiduki omanik, valdaja või vastutav kasutaja, võib viimase tegevuses esineda LS § 202 kirjeldatud väärteokoosseis. Sama kehtib tegelikkuses mitte üksnes alaealise suhtes, vaid juhtimisõiguseta juhi suhtes üldiselt. Samuti ei oma tähtsust, kas sõiduki omanikul, valdajal või vastutaval kasutajal on esmane juhiluba või juhiluba - juhtimisõgust mitteomavale isikule sõiduki juhtida lubamine on ühtemoodi keelatud.

Sõiduki teisaldamise alused tulenevad üldjuhul liiklusseaduse §st 92. Küsimuses kirjeldatud olukorras ei pruugi LS § 92 lg-s 2 nimetatud teisaldamise aluseid esineda. Soovitan probleemi lahendamiseks pöörduda kohaliku omavalituse või linnaosavalituse poole. Tallinna linna heakorra eeskirja kohaselt ei tohi romusõidukit parkida avalikul teel või muul avalikul alal või kinnistu tänavaäärses õue osas. Sellise sõiduki parkimiseks korterelamu maal peab olema maavaldaja luba. Romusõidukiks loetakse sama eeskirja tähenduses sõidukit, millel puuduvad selle mehaanilised osad või kereosad või autoklaasid või rattad ja mis oma välimusega riivab linna esteetilist väljanägemist või rikub linna puhtust ja heakorda. Koostöös kohaliku omavalitsusega tuleks siis välja selgitada, kas küsimusealune sõiduk vastab romusõiduki tunnustele ja kas see rikub avalikku heakorda.

Kui järeldus on, et sõiduk ei kvalifitseeru romusõidukina või see ei riku heakorda, siis kahjuks avalik võim olukorda ei lahenda. Sellisel juhul on tegemist kaasomanike vaidlusega kaasomandi valdamise ja kasutamise küsimuses ning see vaidlus tuleb lahendada koosomanike otsusega või vaidluse jätkumisel kohtus tsiviilkohtupidamise korras.

Liiklusseaduse § 106 lg 3 näeb ette kohustuse paigutada sõidukile ette ja taha algaja juhi tunnusmärk, kui sõidukit juhib esmase juhiloa omanik või piiratud juhtimisõigust omav juht. Nõude rikkumine kvalifitseerub nn "muu rikkumisena" LS § 242 lg 1 järgi ja selle eest on võimalik määrata rahatrahv kuni 20 trahviühikut e. 80 eurot. Väärtegu on võimalik menetleda nii kirjaliku hoiatusmenetluse, lühimenetluse, kiir- ja üldmenetluse korras. Lühimenetluse korras menetlemisel määratakse mõjutustrahv, mille suuruseks on 20 eurot. Mõjutustrahvi ei loeta karistuseks ja seda ei kanta karistusregistrisse. Lühimenetluse kohaldamine on väärteomenetlejale kohustuslik, kui ei esine lühimenetlust välistavaid asjaolusid väärteomenetluse seadustiku § 54'8 lg 2 järgi.