Liiklusõigus

NN parkimistrahve on mitut sorti - viivistasu otsus, leppetrahv, trahv väärteo eest, kirjalikus hoiatamismenetluses tehtud otsus...

Teadmata, millise "trahviga" on tegemist, ei saa paraku ka MUPO tegevuse seaduslikkust lõpuni hinnata.

LS § 263 lg 2 kohaselt on parkimisküsimustega seotud väärtegude menetlemine kohaliku omavalitsuse pädevuses (MUPO). Seega tuleb MUPO tegevuse õiguspärasuse osas seisukoha võtmiseks hinnata, kas "Trahv" on koostatud menetluses, milleks MUPO omas pädevust. Asjaolu, et parkimisnõuete rikkumine võis aset leida eraterritooriumil, ei välista MUPO pädevust. Liiklusseadus kehtib Eesti teedel, sh erateedel.

Nagu Te juba ka märkisite, ei ole seaduses määratletud, millist juhi veendumust saab pidada "piisavaks veendumuseks". Tegemist on hinnangulise kriteeriumiga, kus sõidueksami sooritaja ja eksami vastuvõtja arvamused võivadki lahkneda.

Sõidueksami hindamisel juhindutakse muuhulgas järgmistest kriteeriumitest:
1.1. Iga eespool nimetatud juhtimisolukorra kohta antav hinnang peab näitama
eksamineeritava oskust käsitseda ja juhtida sõidukit liikluses täiesti ohutult. Eksamineerija peab ennast tundma täiesti turvaliselt kogu sõidueksami ajal. Selliste vigade või ohtlike käitumisviiside puhul, mis ohustavad eksamisõidukit, selles olijaid või teisi liiklejaid,
katkestatakse sõidueksam enneaegselt, sõltumata sellest, kas eksamineerija pidi sekkuma auto juhtimisse või mitte. Sõidueksam loetakse mittesooritatuks. Erandjuhtudel on eksamineerijal
õigus otsustada, kas viia sõidueksam lõpule või mitte.
1.2. Hindamisel annab eksamineerija hinnangu kogu sõidueksamile tervikuna, pöörates erilist tähelepanu sellele, kas eksamineeritav oskab käsitleda ja juhtida sõidukit ohutult ja teisi liiklejaid arvestavalt. Siia kuulub kohanduv, kindel ja ohutu juhtimisstiil, tee- ja ilmastikuolude arvestamine, muu liikluse arvestamine, teiste (eriti ohualtimate) liiklejatega arvestamine ning ettenägelikkus.

Eeltoodust nähtub, et mitmed hindamiskriteeriumid on küllalt subjektiivsed e. sõltuvad eksamineerija ohutunnetusest ja tema veendumustest selle kohta, milline sõidustiil on ohutu jne. Sisuliselt teostab eksamineerija kaalutlusõigust. Kohtukaebuse puhul hindab samu kriteeriumeid põhimõtteliselt kohtunik, püüdes välja selgitada, kas eksamineerija tähelepanekud olid õiged ja asjakohased ja kas kaalutlusõigust on kohaldatud kooskõlas kaalutlusõiguse rakendamise põhimõtetega.

Otsustamaks, kas eksamitulemust on/ei ole põhjust vaidlustada, on teisese arvamuse saamiseks mõistlik lasta eksamivideo üle vaadata mõnel kogemustega juhil või selle ala muul asjatundjal, saamaks ka nö kõrvaltvaataja hinnangut. Pole ju välistatud, et eksamineeritava, kui väheste kogemustega juhi nägemus ohutust sõidustiilist ei vasta tegelikule ohutu sõidustiili kriteeriumile.

Ei oska Teie olukorrale ilma karistusregistri andmeid analüüsimata asjakohast õiguslikku vastust anda. Vaja on aru saada, mis põhjusel trahv tühistati, kuidas see on mõjutanud karistusandmete kehtivust ning milliste kannete tegemise vajaduse karistusregistris trahvi tühistamine kaasa võis tuua ja kas sellised kanded on tehtud või mitte.

Soovitan nende asjaolude selgitamiseks ja õigusliku järelduse tegemiseks konsulteerida juristiga.

Liiklusõnnetuse süülisuse üle arvamuse andmiseks ei ole esitatud küsimusest nähtuvad asjaolud piisavad, mistõttu kõiki asjaolusid ja olulisi momente arvesse võtvat vastus anda ei saa.

Saan avada manöövrite/pöörete üldised reeglid ja peamised vaidluskohad sarnaste õnnetuste puhul. LS § 48 lg 1 sätestab pöörete osas üldreegli - enne pööret tuleb aegsasti suunduda sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale - enne vasakpööret vasaku ääre ja enne parempööret parema ääre lähedale. Parempöörete puhul tekib küsimuses kirjeldatud olukorda sageli seetõttu, et parempööraja on eelkirjeldatud nõuet eiranud ja sooritab pöörde nn kaarega, jättes paremale piisavalt vaba ruumi,mis võib innustada taga liikunud juhti pööret sooritava juhi tegevust valesti mõistma ja paremalt mööduma. Liiklusseadus ei keela küll pööret ka kaugemalt teha (LS § 48 lg 3), peab LS § 48 lg 1 nõudest erinevat pööret sooritav juht tagama liikluse ohutuse.

Iga liiklusõnnetus on siiski täiesti omanäoline ning lõplikke järeldusi saab teha üksnes peale kõikide tõendite uurimist ja nende pinnalt järelduste tegemist, kumma juhi tegevus viis liiklusõnnetuseni.

Vale on arusaam, et juhtimisfakt tuvastatakse hetke põhjal, millal politseiauto nö rikkuja auto juurde jõuab. Juhtimisfakt on faktiline asjaolu, mida tuvastatakse üldiste tõendamisreeglite järgi. Näiteks loetakse juhtimisfakt tuvastatuks, kui tunnistajate ültuste (sh politseinike ütluste), videosalvestise, jälgimisseadmete vms abil on tuvastatav sõiduki varasem liikumine ja selle juhtimine liikumise ajal kahtlustatava isiku poolt. Seega taandub ka vastus esitatud küsimusele asjaolule, millised on tõendid, millele menetleja hakkab otsuse tegemisel tuginema. Menetleja seisukohast erineva seisukoha puhul tuleb läbi viia tõendite ja asjaolude analüüs ja hinnata, kas menetleja otsus juhtimisfakti esinemise osas on põhjendatud või mitte.

Autos (v.a. bussis ja takso tagaistmel) ei tohi last süles sõidutada (LS § 36 lg 7).

Kui puuduvad liiklusmärgid "Suunad sõiduradadelt" tuleb juhinduda üldreeglitest. LS § 48 lg 1 kohaselt peab juht enne manöövrit või pööret suunduma aegsasti sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Seega sooritades parempööret ristmikul, tuleb enne pööret suunduda sõidutee parema äre lähedale ja pööre sooritada sealt. Ringristmik ei erine selle nõude poolest tavalisest ristmikust.

Kui kehtib juhtimisõiguse äravõtmine e. keeld juhtida sõidukit, siis ei tohi mootorsõidukit juhtida ka juhendaja juhendamisel.

Kui keeld on läbi, siis sõidupraktika eesmärgil juhendaja juhendamisel mootorsõiduki juhtimine keelatud ei ole. Teooriaeksami saab sooritada ka karistuse ajal. Süõidueksamit mitte. Sõidueksamile saab registreeruda mitte varem, kui 1 uu enne karistuse tähtaja möödumist.

Praegune liiklusseadusest lähtuv regulatsioon on tõepoolest selline, et teatud liiklusalaste süütegude toimepanemine ja nende eest karistatud saamine toob kaasa teatud tähtajalise keelu mootorsõiduki juhtimisõiguse omandamiseks. Väärtegu lühemaks ajaks ja kuritegu pikemaks ajaks. Sellist regulatsiooni on peetud õiguspäraseks ja vajalikuks (õiguskantsleri arvamus), kuigi olen ise selles osas skeptiliselt meelestatud.

Olen käesoleval ajal kaalumas ka võimalust küsimus kohtusse viia, et saada selles osas ka kohtute seisukoht. Hetkel on ettevalmistavad tööd käsil.

Vastates küsimustele:

1) Autokooli minekuks piiranguid ei ole. Piirang kehtib juhtimisõiguse omistamisele ja esmase juhiloa väljastamisele. Ehk siis vaatamata autokooli ja väljaõppe läbimisele ei anta juhtimisõigust varem, kui on täidetud LS § 106 lg-s 1 sätetsatud tingimused.

2) Kriminaalkaristusega, mis kaasneb LS § 106 lg-s 1 sätestatud liikluskuriteoga, kaasneb juhtimisõiguse saamise piirang automaatselt e. seadusst tulenevalt. See ei ole karistuse osa.

3) Karistusadmeid saab isik vaadata karistusregistrist (e-toimiku vahendusel). Järelduse, kas tegemist on karistusega, mis takistab juhtimisõiguse saamist, saab teha LS § 106 lg-s 1 sätestatu alusel. Lisaks saab Maanteeametile (Liiklusregistrile) esitada teabenõude.

4) Täna kehtiv regulatsioon ei võimalda piirangut tühistada. Piirangu tühistamiseks tuleb vaidlustada seadusesäte. Seda saab teha konkreetse juhtumi raames, paludes kohtul tunnistada LS § 106 vastav lõige ja punkt vastuolus olevaks põhiseadusega.

Üldjuhul tuleb konkreetse liiklussituatsiooni kohta käivale küsimusele vastamiseks tutvuda ja hinnata konkreetset olustikku. Kuna ma olustikku ei näe, siis tugineb minu alljärgnev vastus küsimuses esitatud kirjeldusele. LS § 68 lg 3 p-d 1 ja 2 mõlemad lubavad liikumispuudega juhil ja pimedat inimest teenindava sõiduki juhil tõepoolest sõidukit asulas parkida peatumist ja parkimist keelavate liiklusmärkide mõjupiirkonnas. Kui tegemist on õuealaga, siis võib sõiduki parkida väljapoole parklat kohas, kus see ei takista jalakäijaid ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. Võib tõstatada küsimuse, kas õuealal võib sõidukit parkida ka kõnniteel, kuivõrd LS § 68 lg 3 p 2 ei nimeta otsesõnu lubatava parkimiskohana kõnniteed, kuid tulenevalt õueala regulatsioonist ning koosmõjust § 68 lg 3 p-s 1 sätestatuga leian, et puudub põhjus õueala kõnniteel parkimise võimalikkust käsitleda erinevalt asulatee kõnniteel parkimise võimalusest.