Pere ja suhted

Tere,
Meie olukord on kestnud juba 3 aastat. Mees tööl ei käi, plaanib-soovib oma ettevõtet käivitada, aga pole mõttest väga kaugemale jõudnud. Elame maal, kõigi ebamugavustega majas, vets väljas, pesemine puudub - mehe sõnutsi (juba 3 aastat) on see vaid aja küsimus, mil ta töödega niikaugele jõuab, et saame elu mugavamaks, tema firma käima - et kõike korraga ja kohe ei jõua. Ja ma saan sellest aru. Aga maja korrastustööd venivad - midagi justkui nokitseb, aga elu mugavaks muutunud pole. Auto on vana ja suvel ülevaatuselt läbi ei läinud, sellega sõidame paari kilomeetri kaugusele bussipeatusesse ja käime lastel lasteaias järel. Majalaen oli mehe peal, aga enamasti puuduvad tal selle maksmiseks võimalused. Aga ette ka ei teata, kui maksta ei suuda - lihtsalt üks hetk näen, et minu arve pealt on raha maha võetud. Puuriita pole ma siin majas ka kunagi näinud - et talvel toas sooja saada, käib ta saega iga kord õue peal palke saagimas - mina ootan, et küll ükskord sellest hunnikust ka puuriit valmib.
Jne. Kogu pere ülalpidamine on minu väikese palga peal (350.-). Linna ära kolida ei jaksa - minu palgast napib korteri üürimiseks, pole lasteaia kohti jne.
Mehega olen korduvalt rääkinud, et ma enam ei jaksa oodata ja loota, nii emotsionaalselt kui rahulikult arutledes. Ta saab aru küll, et elu on väga raske, aga kõik on ikka vanaviisi. Inimesena on ta väga hooliv, sõbralik, rahulik, lastega tegeleb, alkoholi ei kuritarvita, suitsu ei tee, võõraste naistega ei kurameeri jne. Kas jääda ootama, et ta ükskord oma elu korda saaks ning suudaks pere eest hoolitsema hakata või haarata ohjad, kolida koos lastega välja ja alustada iseseisvat elu - siis ei ole vähemalt kedagi teist süüdistada.
Aitäh ette vastuse ja nõuannete eest.

Tere.

Mul selline mure, et läksin naisest lahku kuu aega tagasi ja nüüd ta väidab, et on rase. Ja mina seda last ei taha, kuid tema tahab selle ilmale tuua. Kas on võimalik siis mulle pärast alimendid ja maksud kaela väänata, kui ma seda last pole soovinud?

Aitäh

Olen oma elukaaslasega koos juba 4 aastat. Selle aja jooksul on ta kohtunud mu vanematega paar korda (väga põgusalt) ning ta ei soovigi kunagi tulla minuga koos minu perekonna üritustele. Minu jaoks on see väga häiriv ja kurb. Mina tema omadel käin alati. Kui ma küsin selgitust, siis ta vastab, et ta ei käi eriti oma perekonna üritustelgi ja ta ei näe selleks üldse mingit erilist vajadust. Samas on ta muidu täiesti normaalne ja hooliv inimene. Samuti on need paar põgusat kohtumist sujunud normaalselt. Ma ei ole talle kunagi sellega peale käinud, kuid olen ikka öelnud, et ma oleks väga õnnelik kui ta siiski ka minu perega kasvõi veidikene suhtleks. Kindlasti ei ole asi selles, et tal ei oleks minuga pikemaid tulevikuplaane. Kuidas ma peaksin sellele olukorrale lähenema?

Palun andke nõu!
Jäin leseks, tutvusin uue mehega, kellega on hoopis testsugune elu ja armastus. Kaks aasta hiljem ütles mehe ema, et mina ei tohi nende poole minna kui tema on seal (mehel on oma maja, ema käib mõned korrad nädalas ja iga nädalavahetus seal). Mul on palju vaba aega ja tahame olla koos, ema on lihtsalt ilma põhjuseta mind vältima hakanud. Kas pean jääma jälle üksinda või käima nagu varas mööda seina ääri? Mehel olen esimene naine, kes on tal kodus, eelmised suhted olid kodu-välised, tean, see probleem on pikem aga tunnen, et ma ei jaksa enam.

Tere. Olen masenduses ja täielikult kaotanud oma enesekindluse. Läksin oma oma elukaaslasest lahku selle aasta maikuus, kuid alates sellest ajast on ta pidevalt mind ähvardanud küll kohtu, küll politsei ja ka lastekaitsega. Meil on nimelt ühine laps. Suvel veetsime koos aega, et oma asju klaarida ning jäin sellest ajast lapseootele. Mees on täiesti kindel, et laps pole tema oma. Kõik mu meestuttavad on tema jaoks järsku mu voodipartneriks. Ta solvab, sõimab ja mõnitab. Nüüd on ta pähe võtnud, et kumbki laps pole tema oma ja kavatseb kohtus DNA testi nõuda. Minugi poolest, tõestab ainult seda, et ma pole valetaja. Kõigele lisaks olen kõik oma netikontod kustutanud, teinud need võõrastele ligipääsmatuks ning ära vahetanud oma e-maili ja numbri. Ta leiab ikka võimaluse, kuidas minu kohta infot saada ja seda enda jaoks ära kasutada. Ta on käinud minu akna taga passimas, kas olen kodus, mingi võõras naisterahvas helistas mulle keset ööd ja ütles: "Kui sina endale mehe võtad, siis vaatame, kes kellele keset ööd helistab." Kus ta minu numbri sai, ainult lähedased teavad ja number pole avalik. Samuti esines minu endine elukaaslane teise inimesena, aga kuna mulle tundus kahtlane, et inimene ei taha oma nime öelda ja ainult urgitseb minu eraelu kohta. Seega valetasin. Järgmine päev oli kohe minu eks platsis ja ütles, et mingi inimene saadab minu kirju talle, pärast ütles, et see oli tema ise... Igatahes ei julge mina väga kodust välja minna, saan mõne oma tuttavaga tänaval kokku ja kohe olen midagi teinud, mis tõele ei vasta. Väikese lapsega ja rasedana ei ole selline stress hea, võtan kaalust aina alla. Kogu oma ärrituvuse valan muidugi eksi peal välja ka, seega võin olla öelnud asju mida tegelikult ei mõtle. Helistanud ja karjunud ta peale isegi.

Kuidas rasedana sellise olukorraga toime tulla? Kas saan endise elukaaslase puhul midagi ette võtta...kas kõigest e-kirja põhjal on võimalik üldse midagi teha? Pole ju tõendeid. Mees viskas meid ise kodust välja, ütleb, et tahab tütrega kohtuda aga samas nõuab DNA testi hoopis. Mina olen talle selleks võimalusi andnud aga ta pole neid kasutanud ning käib oma perele ja sõpradele kurtmas, et mina olen paha ja ei luba lapsega kohtuda. Kas sellist mees, kes esineb teise all ja põhjustab rasedale stressi, võiks üldse väikese lapse juurde lubada. Olen püüdnud talle selgeks teha, et kõik mida ta mulle teeb, mõjutab ka last ja beebit aga talle ei lähe see korda.

Tere.
Meil on suur mure. Laps on kuskil 1-1,5 aastat nokkinud oma küüsi ja nüüd juba laseb vahest harva ka hambad käiku. Alguses nokkis vaid siis, kui tekkis pingeline olukord (näiteks midagi küsiti ja siis ta oli tähelepanu keskpunktis jne) nüüd aga ei ole vahet kus ja mis, lihtsalt nokib ja ta ise ütleb ka, et ei saa enam aru miks ta nokib (vahepeal ta ütles, et see nii mõnus ju) aga nüüd ta enam ise ka ei saa aru miks ja kunas ta nokib. Aga asi nii kaugel et küüned on poolest saati nokitud, paks nahk on ette kasvanud ja nüüd kaevab seda seal ja eile oli viimane piisk see, kui ta ütles, et nii valus on ja lasteaias tuli verd ka juba :(:(:(ise nutab ja järgi ka ei jäta). Laps saab veebruaris 5 ja on tüdruk. Otsustasime, et hakkame nüüd peale aeda kodus plaastrit panema ja ööseks ka, aga lasteaias ju ei saa plaastrit panna:(. Mainin veel ära, et enne küünte nokkimist ta nokkis omal ühe armi nina peal kogu aeg katki (sellest saime lahti täna plaastrile), siis ta hakkas peas nokkima ühte kohta kuni sinna tekkis ka arm ja seda kaevas ka mõnuga kuni läks mädanema ja meile kirjutati üht retseptikreemi Fucidin.. vms see tegi ruttu korda. Aga no mida teha nende sõrmekestega.
Oleme kodus nõutud ja ei tea mida teha. Perearsti poole pole vist mõtet ju pöörduda..
Palun aidake:(

Tere. Minu probleem on selline, et kunagi aasta aega tagasi kasutas üks inimene mind väga alatul kombel ära. Nimelt ma olin patsient keskuses, mis tegeleb kristliku nõustamisega ja ma sain enda nõustajaga isiklikumalt tuttavaks. Tema oli esimene inimene, kellele ma julgesin avaldada enda suurimad saladused. Suhe oli alguses sõbratasandil, aga mingil hetkel muutus see flirdiks. Kahel korral leidsin ma ennast olukorras, kus ta pakkus ennast mulle. Mina keeldusin, kuna oman ise ka kristlikke põhimõtteid. Ja kuniks ühel hetkel keeldus ta minuga rääkimast, kuigi ta oli esimene inimene, keda ma sain usaldada. Ütles, et tema on rahu leidnud Jumalaga ja enda abikaasaga ja mina pean ta ära unustama. Põhimõtteliselt kasutati ära just sealt, kus seda kõige vähem oleks oodanud. Ütles, et vaadaku kuidas ma ise edasi hakkama saan. Ja oi seda valu, mida sai siis läbi kogetud. Lõpuks ma leidsin endale uue sõbra, keda saab usaldada, aga valu minus on siiani alles. Kui ma olen teda linna peal näinud juhuslikult, siis ma olen kangestunud ja rusikad peos hoides värisenud. Minu küsimus teile oleks selline, et mida ma saaksin ette võtta, et see tunne minust kaoks. Olen võtnud hoiaku, et see, et inimene mind ära kasutas, on tema viga ja mina ei pea selle all enam kannatama.

Tere.
Aastatepikkuse kooselu jooksul olen kolinud mehetalust kaks korda ära oma korterisse tagasi, kaks korda on mu mees mind tagasi kutsunud ja me oleme jätkanud koos. Läksin suurlinnast taluperemehele elukaaslaseks, mitte ise, algul tundus, et olen leidnud selle inimese, kellega koos väärikalt vananeda, nüüd tulin kolmas kord ära, kuid hing on väga haige, olen eemal olnud poolteist kuud, jah mul oma töö, oma auto, ei pruugi alkoholi, elan koos oma lemmikloomaga. Hetkel olen mugavustega korteris, ma tegin enda elus suured muutused, kui jätsin suurlinnatuled ja tulin metsa elama, aga ma olen kogu aja tööl käinud, talutööd teinud, jne., aga viimased kaks aastat on elu olnud kui põrgu, kas tõesti suutis mees varjata oma tegelikku mina 4 aastat ja siis väsis. Nüüd on juba tihti ikka liiter õlut, vahetevahel mõnikord terve nädal iga õhtu, sünnipäevad purupurjus, õhtud lõpevad teleka ees 1-ni , norsates ja vaheldusmisi telekat vaadates. Tööd ka ei otsi, vastab, et tal kodus küllalt tegemist. Olen üritanud rääkida ja küsida, et kas ta tahab minuga kooselu jätkata, ja kui käisin seal korra riiete järel, vastab, et ega tema kedagi ära ei ajanud, ise ma olevat läinud, et mulle ei sobi see ja mulle ei sobi too, et mina käivat teda kontrollimas, kõige valusam on see, et ta ei helista ka ise ja sellepärast tunnen ennast nii mahajäetuna ja hüljatuna, vastasin, et mõnikord näitavad teod ja käitumine rohkem kui sõnad - selle lause peale, et ega tema mind ära ajanud. Ma ütlesin, et polnudki vaja sõnu, piisas tegudest. Nüüd maadlen unenägudes ja olen sellises olukorras, et ainult nutt tuleb ja nii valus on, et inimene on nii hoolimatu minu suhtes, kes tegi ta vanast hurtsikust ja elust inimväärse elamisaseme ja elu ja kuna pole enam esimeses vanuses ikkagi pluss 50. Mu õde ja tütar teavad minu olukorda ja tunnevad mu elukaaslast - õde ütleb, unusta see mees, mine oma eluga edasi, tütar - sinu süda, sinu elu, otsusta ise, sina tulid ära, miks ta peakski sul sabas jooksma, et igal inimesel on oma väärikus ka. Kas see on nüüd siis see, mis ma ise arvan, et ma alandan ennast igal sammul kui püüan ühendust võtta, kas mina siis kaotan oma väärikuse ja nagu siin öeldi, et alandan ennast. Ühelt poolt tahaks tagasi, teiselt poolt ma tean, et miski ei muutu, võib-olla ainult paariks kuuks, oma oletuste kohaselt arvan, et ma pole aru saanud, et olen oma kaunid kuus aastat veetnud alkohooliku ja endast väga heal arvamusel oleva inimese kõrval. Muidugi me oleme mõlemad kanged, aga kuna olen siin rajoonis võõras, ei tea ka, kas on olemas kedagi head psühholoogi, sest nii enam jätkuda ei saa, see et ta mind enam viimased 2-3 kuud ei näinud ka enam naisena, siis tekitas see armukadedust ja nüüd siis kõik tänitavad järele, et kas ma siis ei saanud aru, kuhu ma sattunud olin, tal on eelmisest perest 3 tütart ja kui nad kodus käisid, siis lõppesid meie olekud alati tülidega, küll lubati mul hambad välja lüüa ja aeti mind minema, ise on nad mõlemad kriminaalselt karistatud. Muidugi ma ei süüdista meie kooselu sellises olekus olemises ainult meest, eks ma olen ise ka sellise terava ütlemisega olnud, aga me oleme jah väga erinevatest kodudest, ju see on põhjus, üks tahab puhtust, teine vastab selle peale, et see ongi selline maaelu, ja siis tulebki selle teema peale järjekordne tüli ja nii viimane aeg pidevalt. Ei meeldinud ka see, tütar varastas minu asju, kui maal käis, ütlesin, et pean oma asja ära viima, ei tea, kas järgmine kord ongi midagi alles. Mees ainult vait ja vaikib ja kui üritan temaga suhteid lahata, vaikib ja kuulab, olen üritanud piisavalt tuua suhetesse selgust, kuid enam ei suuda, ei suuda loobuda ja ei suuda tagasi minna, unes näen juba õudusi, täna öösel näiteks, et ta oli koos oma eksabikaasaga ja tõukas mind kohe kahe käega eemale, kusjuures kaks korda on ta vägivallatsenud minu kallal, seda küll tema sõnul minu näägutamise pärast, et ma ise süüdi, nii ütles. Ja edasi, kuidas edasi, magamata ööd, nutuga ärkamine ja magama. Jumal kas ma hakkan hulluks minema. palun abi.

Tere, minu ema on olnud aastaid juba haige, senini küll endaga hakkama saanud. On elanud põhiliselt üksinda üürikorterites, sest ei ole olnud võimalik temaga kellelgi koos elada. Praeguseks on muutunud olukord selliseks, et ta tekitab liiga palju tüli teistele majaelanikele oma luulude ja käitumisega, seega ei saa ma teda enam jätta üürikorterisse, samuti ei saa ma teda võtta enda juurde, sest mul on ainult üks tuba ja väike laps. Samuti ei tohi teda usaldada lapse juurde. Üldse võib tema käitumine olla ettearvamatu.
Kust ma peaksin alustama, et saaks teda paigutada kuskile vastavasse hooldusesse. Ta ise ei tule kuskile kohale, ühegi ametniku juurde vabatahtlikult ega ole ka nõus üldse sellistel teemadel suhtlema. Mul on väga raske, sest käin tööl ja peale tööd ka koolis ning ma ei oska olukorda lahendada. Millised võimalused oleksid sellises olukorras? Ette tänades

Raseduse ajal nimetati mind isaks. Nõuti seda ja toda ja kolmandat elamise soetamisest ülekannete jms välja. Peale sündi kadus ema koos lapsega teadmata suunas. Täna on laps 2-nädalane. Ei tea isegi lapse nime, last vaatama minna ei lubata, vastus on, et tee ülekanne, et kas seda on nii raske teha. Siis lubatakse hambad kurku lüüa, maha põletada majad ja soovitatakse hankida kuulivest jne jne.
Varem ema kontakteerus iseseisvalt tuttavatega (kontaktid on hankinud telefonist öösel), saadab kirju naistuttavatele, et võiks rohkem toetada.
Laps on reg.aktis vallaslapsena.
Kuidas sellised olukorras käituda? Soovitatud on ametivõimude sekkumiseta asi lahendada. Olen soovitanud tal ka pöörduda kriisinõustaja poole ja pakkunud võimalust koos minna või abi otsida terapeudi juurest.

Tänan