Õigus

Kortermajas on üks korter radiaatorid omavoliliselt ilma mingi kokkuleppeta eemaldanud ja pole nõus maksma küttearvet täies ulatuses, vaid ainult 10% pinna eest. Näiteks elamu küttearve teatud kuul on 1216€, üldpind 744,6m2, minu korteri pind 61m2. Seega minu küttearve oleks: 1216:744,6X61=99,62€. Aga esitatud arve järgi, kus on radiaatoriteta korteri pinnaks on märgitud 10% tegelikust (75,5m2) pinnast, st üldpinnaks on nüüd 676,7m2 ja minu küttearve seega 1216:676,7X61=109,61€. Kas mul on seaduslik õigus jätta tasumata ebaõiglaselt arvutatud summa 9,99 €?

Tere!
Osaühingul oli kaks omanikku - kummalgi võrdne osa.
Üks osanik suri. Osa läks pärimisega pojale. Poeg müüks osa elusolevale osanikule. Kas tohib kasutada osaühingu arveldusarvel olevat raha osa väljaostmiseks? Kuidas osa kajastuks osaühingu bilansis?

Tere,
sain aasta tagasi inkassolt kirja, et olen jätnud maksmata poole kuu mobiiliteenuse arve 2010. aastast. Mina polnud aga sellist arvet näinud ega ühtegi meeldetuletust selle kohta teenusepakkujalt saanud. Oma arust polnud ma nende klient olnudki. Lühidalt öeldes oli sisu selline, et üks operaator läks pankrotti ning võla maksmist nõudev mobiilioperaator võttis nende arveldamise üle. Pika uurimise peale sain teada, et kuigi varem tulid arved mulle e-mailile, saatis uus operaator oma arve postiga minu endisele aadressile, kus ma enam ammu ei elanud. Postiaadress oli eelmise operaatori lepingus, kuhu olin kirjutanud, et soovin arveid meilile. Postiga saadeti ka meeldetuletused, mida ma samuti ei olnud näinud. Igatahes oli nende vastus mulle selline, et lepingus olen märkinud, et soovin arveid postiga, aga uue operaatoriga pole ma lepingut sõlminudki. Soovile lepingut näha, pole ma vastust saanud ning nüüd aasta hiljem tuli sama kiri uuesti inkassolt.
Mul ei ole midagi selle vastu, et maksta ära oma 20 eurone arve, mida ma näinud ei olnud, aga ilmselgelt olin kulutanud. Ma ei ole aga nõus maksma inkassole 50 eurot. Operaator käsib suhelda inkassoga ning olen justkui nokk kinni, saba lahti. Saan aru, et ise unustasin, et mul kaks nädalat oli uus operaator, kuid ilmselgelt ei ole nad püüdnud mind üles leida, kui inkasso minuga kohe kontakti sai. Samuti pole nad esitanud arvet minu soovitud viisil, kuna operaatorite vahetamisel öeldi, et lepingud jäävad samaks. Seetõttu oleks pidanud ka tulema mu uue operaatori arve minu e-mailile.
Kas mul on võimalik midagi teha, et see olukord ära lahendada oma võlga ära makstes ning inkassot vältides? Operaator ise ei taha minust eriti midagi kuulda.

Tere!
Tööl on sisekorra eeskirjades ära toodud punkt, et kui ma aasta alguses tööandjat kirjalikult ei informeeri, et soovin käesoleva aasta jooksul tasustatud või tasustamata lapsepäevi, võib tööandja keelduda seda lapsepuhkust andmast. Kas tööandja ei ole kohustatud mulle lapsepuhkust vastavalt minu soovitud ajale andma?

Aitäh!

Omandan kaugõppes rakenduslikku kõrgharidust ning valitud eriala ei ole seotud minu praeguse tööga. Tööandja lubas mind õppepuhkusele, kuid töötasu laekumisel märkasin, et õppepuhkusel viibitud aja eest keskmist töötasu ei makstud. Tööandja keeldus õppepuhkuse tasu maksmast, tuues põhjuseks, et ei ole huvitatud minu õpingutest ning sunnib nüüd mind õppepuhkuse avalduse asendama palgata puhkuse avaldusega.
Kas tööandja saab keelduda õppepuhkusel viibitud ajal keskmise töötasu maksmisest ning kuidas peaksin käituma?

Tere,
andsin sisse kiirmenetluse avalduse lapsele elatise maksmiseks summas 160.-, endine abikaasa esitas vastuväite, et tal pole võimalik sellises summas elatist tasuda.
Kiirmenetluse lõpetamisel soovisin, et jätkatakse hagimenetlusega. Täna hommikul aga kandis endine abikaasa minu pangakontole summa 100.- ning selgitusena "lapsele". Kui temaga ühendust võtsin teatas ta, et see ongi see summa, mida ta on võimeline lapsele tasuma. Ma pole sellega nõus. Mida peaksin edasi tegema? Kas pean kohust teavitama sellest ülekandest? Sooviksin ikkagi 160 eurot.

Tere
Laps on 12-aastane, isaga kunagi suhelnud pole, rahalist toetust saanud ei ole (ema ei ole kunagi küsinud ja isa pole pakkunud). Isa pole last tunnistanud. Kas sellisel isal on tulevikus õigus mingitele nõudmistele enda aitamise suhtes minu lapse poolt? Küsin seda, kuna isa teine laps (seaduslikust abielust) on haige ja ise abivajav.

Tere,
küsimus väga lihtne. Nimelt soovin lõpetada töölepingu ja samas lõpparvega koos ka puhkusetasu saada, aga segadust tekitab see, kas kasulikum oleks tööleping lõpetada praegu või uuel aastal.
Olen töötanud oma töökohal kuskil 5 aastat. Jaanuari alguses sai ära kasutatud kogu aasta puhkus (natukene üle kuu aja). Nüüd peaks uus puhkus algama samuti jaanuaris, aga kui ma soovin praegu töölepingu lõpetada, kas siis puhkusetasu jääb saamata kuna olen kasutanud ära kogu aastase puhkuse?

Ei lähe päevagi, kui tööl ülemus ei sõima, mõnita ega häält ei tõsta. Pole vahet, mis ajal ja mis situatsioonis, ka klientide juuresolekul. Plaanin juba vahetada töökohta, kuid kuni uue leidmiseni tuleb hakkama saada. Vabadel päevadel helistab ja sõimab, siis telefoni teel, põhjuseks siis, et mis kõik sinu tööl oldud päeval valesti oli. Vahet pole, kas oled süüdi või ei. Kui telefoni ei võta, siis sellest saab veel omakorda probleem. Mida teha?

Tere!
Minu abikaasa saab lapse naisega, kellega tal oli üle poole aasta abieluväline suhe. Algas see pigem naise initsiatiivil (seda tunnistas naine ise), lõppes mehe omal 2013. juunis. Oma rasedusest teatas naine talle 6. oktoobril, kui raseduse kestus oli juba u 14 nädalat, öeldes, et tema otsustas nii ja tema teeb seda ainult seetõttu, et ta saaks tulevikus lapsele öelda, et jah, su isa teab, et sa oled olemas.
Käisime koos abikaasaga temaga rääkimas ning naise sõnul ei ole temal minu abikaasale mingeid nõudmisi ja tema ei taha lapse isalt mitte midagi, st ta üritab tegelikult teha kõik, et lapse isa eemale tõugata. Hetkel tundub, et me suutsime ta mõistma panna, et lapse isal on õigusi täpselt sama palju kui kohustusi ning nüüd tuleb teha kõik otsused mitte neil kummalgi iseendale vaid koos ja lapse heaolule mõeldes.
Minu abikaasa, esialgsest šokist üle saades, soovib isegi ilma DNA testita last omaks tunnistada, anda talle oma nime ja osaleda võrdselt teise vanemaga tema kasvatamisel. Lõpuks, nagu öeldud, jäi sellega nõusse ka lapse ema ja sellega peaks justkui korras olema.
Aga meile abikaasaga ei anna rahu üks asi: me mõlemad teame, et see laps on selle naise nn projektilaps, kindlustus vanaduspõlves üksijäämise ees. Tema sünd ei ole isegi mitte "õnnetus", nagu mõned selliseid asju nimetavad, vaid pikaajaline külmavereline kalkuleerimine ning teise inimese teadlik ärakasutamine. Minule on ta varem, kui me väga tihedalt suhtlesime (oleme kunagised klassiõed ja viimase 3+ aasta jooksul saime väga usalduslikult läbi), mitu korda öelnud, et ta ei saa aru, miks temal kedagi pole, aga kui ta mehele ei saagi, siis leiab ta kellegi sobiva, kes talle lapse teeb, sest ta ei taha üksi jääda ja vähemalt laps peab naisel "olemas olema". Sellest olen ma ka ühele oma lähisugulasele rääkinud ja mitte nüüd, kui situatsioon käes, vaid juba toona.
Nende suhte ajal oli just naine see, kes ütles minu abikaasale, et kaitsevahendeid kasutada pole vaja, kuna "midagi ei juhtu, kõige eest on hoolitsetud". Loomulikult oli abikaasast kui täiskasvanud mehest naiivne ja väga vastutustundetu seda uskuda, minus ei ole mingit soovi tema vastutust selles asjas vähendada, aga nii ta läks.
Kõik ülestunnistused, mida see naine on teinud, on suulised, st ta väldib hoolega, et asjadest ei jääks ühtki kirjalikku jälge. Ainus tõestatav koht on see, kus ta tunnistab, et kõike seda alustades ta teadis, et nii läheb ("kogu see stoori on veerenud ja lõppenud nii, nagu ma sisimas kogu aeg arvasin ja tundsin, ses mõttes üllatust pole..."), aga see ei ütle tegelikult ju midagi. Ka seda ta tunnistas mulle ise, kui temaga rääkimas käisime ja ma küsisin, miks ta mu kirjadele vastanud pole - "ma ei ole tahtnud, et oleks kõigile näha, mida ma rääkinud olen".
Pika sissejuhatuse peale jõuan küsimusteni:
Kas on mingigi võimalus, et keegi kuskil kuidagi võtab neid puhtalt emotsioonidel põhinevaid ning faktiliselt mittetõestatavaid asju arvesse, kui peaks juhtuma, et lapse hooldusõiguse ja "lapsejagamise" graafiku koostamisel tekivad erimeelsused, st isa õigusi lõpuks siiski ilma kohtu sekkumiseta ei tunnistata või tunnistatakse ebaõiglaselt vähe? Kuidas võib kohus suhtuda isa õigustesse situatsioonis, kus, mispidi ka võtta, on peamine kannataja siiski laps - vanemad elavad erinevates linnades, imikut ei saa ju vedada nädal siia-nädal sinna, kooli saab ta minna vaid ühes linnas korraga jne. Üks vanem on kaotajaks pooleks nagunii, aga kas on olemas võimalus, et alati tehakse otsus pigem emale kasulik, kui ema on igati ontlik kodanik, st pole just alkohoolik vms?
Kõige meelsamini võtaks isa lapse enda juurde elama ja kasvataks teda peres, kus on olemas mõlemad soost täiskasvanud, emale lapsega kohtumiseks loomulikult mitte mingeid takistusi tehes, aga anname mõlemad enesele aru, et see ei ole reaalselt võimalik, kui ema ei ole nõus lapsest loobuma. Ei ole ka ette näha, et see sündida võiks, sest projekt on lõpuks edukalt teostunud ja eesmärk laps saada täidetud...