Paari- ja peresuhted

Tere,
Oleme koos olnud 5 aastat. Teisel aastal hakkas pihta jututeema, kas minna lahku või mitte. Probleemide põhjused on olnud erinevad. Sealt alates on iga aasta olnud 3-4 korda sama teema - kas minna lahku või mitte.

Kuna praegu on meil juba 5 aastat täis ja ikka veel räägime sellisel toonil - kas siis ei oleks loogiline see ära teha, sest iga päev saame targemaks ja vanemaks ning kui ühel hetkel on kriips, siis on ehk juba liiga hilja, kuna tekkinud on ühiselt soetatud eluase, pere ning seda on juba keerulisem laiali lahutada. Ei sooviks ka, et laps peaks sellist elu nägema - see ju mõjutab ka tema tulevikku, kuidas vanemad ees on elanud ja käitunud.

Mõlemad tunnistame, et on raske ja on probleeme, mis võiksid olemata olla. Teame ka, et arusaamad ja vaatenurgad on erinevad...
Kas sellisel suhtel on üldse lootust ja kas on mõtet edasi minna?
Ei taha elada suhtes, kus paar korda nädalas minnakse magama nii, et üks istub köögis kuni teine magama jääb või teine vaatab teises toas telekat.

Tean, et siin on samu probleeme käsitletud, aga iga teema on siiski erinev ja igaühel on isiklikud mured - loodan, et siinsed lugejad ei pane pahaks kui midagi kordub eelolevatega. Ootaksin siiski vastust isiklikult, mitte üldisest "supipotist" võttes.
Tänan!

Tere,
Kuidas on mul õige käituda toiduga ja toiduainetega, kui elan koos buliimikust tütrega? Arsti ja pereteraapias on käidud, hetkel võtab mingisuguseid tablette. Minuga sel teemal ei räägi ja kui avaldan muret tema tervise pärast, siis on riiud majas ja tulemuseks olen mina kõige hullem inimene maailmas ja lõpeb see vaikimisstreigiga minu vastu.

Väljaminekud toidu ostmiseks kasvavad iga päevaga, kuid külmkapp on toitu täis vaid mõni tund. Juhul, kui õnnestub mingit toitu valmistada kaheks päevaks, kaob ka see mõne tunnuga. Enne õnnestus minul planeerida, mida valmistan ja osta toidukaubad nädalaks ette. Nüüd, kui hommikul vaatan külmkappi, tuleb nutt peale (külmkapp on tühjaks söödud). Ostan näiteks nädalaks 5 liitrit piima - joodud ühe õhtuga, porgandeid kulub 2 kg päevas, 10 muna ühe päevaga, 7 liitrit borši on söödud kahe päevaga ja muidugi sinna veel pool kilo vostri, 1 kg mett jne. Need kogused on söödud ühe inimese poolt.

Enam ei tea mida teha. Elame tütrega kahekesi, ta on 18-aastane. Ainuke sissetulek on minul ja see kulub toidule. Kõik ta taskuraha kulub ainul söögile. Enam ei jaksa toitu koju tassida.
Mida ma siis teen? Kas ostan edasi toitu, valmistan seda, kulutades oma aega, teades juba ette, et see on mõeldud välja oksendamiseks? ...või lihtsalt pühin külmkapi toidust puhtaks ja ei ostagi midagi?
Olen ummikus. Kas ma üldse tohin tütrega rääkida tema haigusest ja liigsöömisest, kui see teda nii väga solvab? ...ja ta ise ei taha sellest rääkida, muutub vihaseks ja süüdistab mind oma buliimias. Mida teha?

Tere,
Olen 34-aastane naine, kelle pisut üle 5 aasta kestnud kooselu lõppes juba 2 aastat tagasi. Kogu suhte kestel on olnud tõsiseid probleeme valedega. Juba suhte alguses näris mind pidevalt tunne, et midagi on valesti ja mees ei ole minu vastu aus. Kuna oma olemuselt on ta kinnise loomuga, mina seevastu avatud suhtleja, kirjutasin selle alguses tema iseloomu arvele ning olin kannatlik, lootes, et ajapikku ta avaneb. Aja möödudes avaneski, kuid siiski valedega. Tõsi küll, mitte kõiges.

Esimese vale ilmsikstulek, esimesel aastal, lõi mul jalad alt - kogu maailm varises kokku. Ajapikku valu vähenes ning kuna me siiski soovisime koos olla, püüdsime mõlemad suhte kallal tööd teha. Kahjuks selgus, et tema poolt oli see vaid manipulatsioon ning terve selle aja ta vaid mängis minu tunnetega.

Tülitsesime ja leppisime ikka ja jälle. Aina rohkem süvenes see, et ma ei saanud teda usladada - üha enam, kui nii väga tahtsin uskuda, et nüüd ta räägib tõtt, valmistas ta ikka pettumuse. See kahtlemine, usaldamatus ja hirm näris mind seestpoolt nagu hape.

Kolmanda aasta lõppedes ilmnes, et need valed ei lõpegi - selgus, et mehel on juba aastaid hasartmängusõltuvus, milles ta nii sügavalt sees oli ning seda endale ei tunnistanud. Minu jaoks oli see šokk!!! Elada aastaid koos mehega ning ühel hetkel avastada, et kogu see suhe on üles rajatud valedele - terve selle aja olen ma päevast päeva olnud mehe kõrval, keda ma üldse ei tunne. Korraga sai selgeks, et kogu see näriv tunne mu sees ei olnud asjata ning kõikidele nendele hämaratele asjadele sain valusad vastused reaalselt! Karm...

Kui esimene pettumus üle läks, üritasin temaga sellest rääkida, kuid asjata, täielik eitamine. Käisin ise nõustamisel, et sellega toime tulla. Selgus, et sõltuvus on mõnevõrra taandunud, kuid mitte kadunud. Valesid tuli ikkagi. Ühisele nõustamisele ta keeldus minemast ning tahtis proovida oma jõududega toime tulla. Pingutasime mõlemad, üritasime väga palju rääkida, kuid ikka ja jälle tabasin endas tunde: kas ta on minu vastu aus või ainult manipuleerib, et mitte üksi jääda?! Kas ta armastab mind selleks piisavalt, et mitte jälle haiget teha?! Kas ta on valmis olema ka selles teemas avatud või pigem puikleb teemast kõrvale?! Kas ja miks - need küsimused käisid mu peast liiga palju läbi.

Pea kaks aastat püüdsime - proovisin olla mõistev, mitte nii palju kahelda, ta proovis rohkem avatud olla, kuid asjata - ühel hetkel ma tundsin, et olen nii väsinud ja tühi ning tema poolt tehtav ei tundunud piisav pingutus, sest usaldamatus järjest süvenes ning koos eksisteerimine oli mõlema jaoks juba piinav ning lahkumineks tundus kõige mõistlikum.

Peale lahkuminekut on tunded endiselt alles, tänu millele oleme selle 2 aasta jooksul lühikeste perioodidena koos olnud (küll aga siiski eraldi elades), väga palju rääkinud, analüüsinud, paljudele aastate jooksul tekkinud küsimustele vastused saanud jne. Kõik kestab selle hetkeni, kuni ma jälle kahtlema hakkan - lihtsalt NII raske on usaldada, lihtsalt NII meeletu hirm on, et ma jälle vastu näppe saan ning et temapoolne puhas ja ilus käitumisviis on järjekordne manipulatsioon.

Me mõlemad sooviksime koos olla, mõlemad sooviksime pingutada, kuid ma kardan, et ma ei tule selle usaldamatusega toime. Ikka ja jälle kerkib mingi näriv tunne tagasi ning hirm jälle haiget saada on suur.

Tean, et jutt on siin väga segane ja hüplik (nagu ka tunne mu sees), kuid ma lihtsalt ei suuda siiani oma eluga edasi minna. On olnud selle aja sees üks lühisuhe, kuid uus suhe ei hakka õieti toimima ju enne, kui vanast on täiesti üle saadud. Kas sellest üldse saab??!? Kas sama usaldamatus tuleks kaasa ka uude suhtesse?!

Kui suur tõenäosus on sellise usaldamtuse probleemiga paariteraapiast abi saada ning kas sellisel asjal on üldse enam mõtet?! Või peaksin ma eelkõige tegelema iseenda tunnetega ning nendesse nõustaja abiga süüvima, et edaspidi selgemalt maailmale vastu vaadata...
Ette tänades

Tere!
Ehk oskate aidata mõne hea mõttega, kuna minu mõistus on otsas.
Sõbranna elab mehega, keda tunnen aastaid. Neil on 2 last, koos on nad olnud 5 aastat ja seda kõike koos-lahus-koos ja jälle lahus tempoga.

Nende elu ja see, kuidas nemad seda elada tahavad, ei puutu üldiselt minusse. Häirivaks selle juures ja põhjuseks, miks ma kirjutan, on aga see, et iga kord, kui tekib probleem, siis helistab sõbranna mulle, et pikalt oma nutulaulu laulda, kuidas nad nüüd lahutama hakkavad ja kuidas mees teda ei armasta.
Ei ole oluline, kus mina sellel hetkel olen, kas kohtingul, tööl või juba magama minemas.
Ta rikub ära sellega minu õhtu või päeva, rahustan ta maha, soovitan rääkida, enda tunnetes selgust saada, kas ta tahab sellist kooselu jätkata, leian vabandusi mehele, miks ta niimoodi on käitunud, et ta maha rahuneks...
Järgmine päev helistades ja uurides, kuidas neil olukord majas on, tuleb vastuseks, et kõik on superhästi! Minu õhtu rikutud tunde kestva nutulauluga ja neil on nüüd jälle kõik hästi? Mitte, et ma loodaks, et neil halvasti oleks, aga kui kõik läheb nagunii hästi, siis miks teha sellist draamat ja rikkuda teise inimese õhtut või töötunde?

Viimase kõnega, mis oli nüüd kõigest nädalake tagasi, minu kannatus katkes ja ütlesin otse välja, et kui te ei suuda koos elada ja ta nii halb mees on, siis minge laiali, pole mõtet ju piinata teineteist, kui kumbki õnnelik ei ole. Tulemus oli järgmine - nad leppisid loomulikult ära ja võtsid ühisrinde minu vastu, et mina tahan nende suhet lõhkuda ja soovitasin neil lahku minna!
Olen sellest surnud ringist väsinud. Praeguseks on nädal aega olnud vaikust, aga pikk ajalugu on näidanud, et ega see nii ei jää.

Palun andke mõtteid ja soovitusi, kuidas oleks õige järgmine kord käituda?
Olen juba soovitanud neile heast tahtest pereteraapiat, psühholoogi, nõustajaid, kahekesi lastest eemal õhtut, pikki jalutuskäike ja südamest-südamesse rääkimist.

Kuidas saaksin kaitsta ennast, et järjekordne hästi lõppev peredraama ei rikuks minu õhtut?

Ette tänades!

Tere!
Minu mure on selline, et minu mehe endine naine kiusab mind - tegelikult ei teagi kuidas seda nimetada. Ta väidab minu partnerile, et ma olen olnud teiste meestega (sellel perioodil, kui me eraldi oleme) ning otsib igasuguseid tõendeid selle kohta (mõtleb neid välja ja mängib inimestega kokku). Ta teeb mida iganes vaja, et mind mustata. Kuigi ma ei ole petnud oma partnerit, ei saa ma seda kuidagi tõestada. Me küll hetkel ei asu Eestis, aga kui sinna minema peame, hakkab kõik jälle pihta, kuna sel hetkel ei ole me koos.
Mida peaksin tegema?
See on kestnud juba 3 kuud ja aina hullemaks läheb. Vahest tekib tunne, et ma olengi kõike seda teinud, see mõjub väga kurnavalt, kui pean enda eest kogu aeg välja astuma ja tõestama oma süütust. Ei oska kuskilt abi ka paluda...

Tere!
Olen oma kaaslasega olnud tuttav pool aastat. Esimene kuu oli täis kirge ja kokku saime iga päev. Viis kuud tagasi kaotas ta töökoha. Oleme senini kui head sõbrad, saame tihti kokku, aitame üksteist, mina küll aeg-ajalt näitan oma naiselikke emotsioone, aga oleme saanud sellest üle. Järjest rohkem aga tunnen, et kokkusaamised on enamjaolt minu organiseeritud. Tema tuleb küll kohale, aga sädet tema poolt ei ole. Ise olen selline ninnu-nännu õrnutseja. Tema naudib seda, aga ise ei algata. Emotsioonide käigus on ta ka öelnud, et tundeid minu vastu enam ei ole, et tal ei ole mulle midagi pakkuda. Siiani ei ole tal kooselu ega pikemate suhete kogemust. Ma ei tea mis teha, hakkan ka väsima, kui see on vaid ühepoolne. Samas on mul kahju, kuna läbisaamine on meil väga hea.

Tere,
Olen 21a noormees, abielus ja peres on ka väike laps. Oleme koos olnud 4-5 aastat ja abielus 1 aasta. Elame maakohas ning nagu teada-tuntud tõde, on maakohas üsna palju joodikuid. Kolisime naisega maale, kus meil oli kõik korras ja mul oli seal isegi tööd. Kui töö läbi sai, siis vahtisin aeg-ajalt ikka küla peal ringi ja hakkasin jooma. Algul küll tasapisi, aga siis läks asi hullemaks ja ka minu käitumine oli muutunud agressiivsemaks. Aastad läksid ja jõin ikka, aga mitte kogu aeg ega iga päev. Lõpuks mõtlesin, et aitab sellest jamast, et ma ei taha lapsele sellist peret, kus üks vanematest joob kogu aeg. Ühesõnaga võtsin end kätte ja jätsingi joomise maha ning ka pereelu paranes tublisti (kuigi jah, joomas peaga olin ka naisele haiget teinud, kuid rääkisin temaga ja ta andestas mulle).

Ühel päeval läks naine sotsiaaltöötajaga niisama juttu rääkima ja oli ära umbes tunni, kui kuulsin ukse taga koputust ja nägin oma "rõõmuks" sotsiaaltöötajat ja politseid. Imestus oli suur, et mis siis nüüd on - öeldi, et sinu naine ja laps viiakse siit minema. Sattusin hämmingusse, et miks - olen ju kaine ja varem pole meil sotsiaaltöötajat kodus käinud ning elu läheb päris hästi. Võeti naine ja laps ning mindi minema, jäin ainult mina segaduse ja südamevaluga.

Nüüd soovin, et saaksin naisega ära leppida ja pere uuesti kokku tuua, kuna olen end tõsiselt kätte võtnud (hakkasin isegi kirikus käima), kuid naine ei kuula mind ja ütleb, et ei usu mind. Saan temast aru, kuna jah, olen teinud vigu ja eksinud otsuste tegemisel, nagu me kõik. Rääkisin talle, et las ma tõestan, kuid tema ei kergita kulmugi ja on vihane (sellest ma ei saagi aru, sest me saime nii hästi läbi ja elu oli juba ilus), nagu ma oleksin midagi hinnalist ära lõhkunud.

Hetkel võitlen enda pere eest ja soov on uuesti proovida, kuna olen isegi näinud kui vanemad lahutavad ja kuidas siis lapsi solgutatakse (olen selle läbi elanud ja ei soovi, et minu perega nii läheks). Olen kõike proovinud ja südamest kahetsen, et üldse pudelit vaatasin, kuid jube raske on üksi hakkama saada, just siis, kui abi kõige rohkem vaja on. Ma ei ole veel alla andnud ja tahan, et kõik läheb hästi.

Ehitasin ühele prouale maja. Ta on lahutatud ning suhted läksid nii, et lõpuks tahtis ta mind enda juurde. Ta on minust 10a vanem, 64-aastane. Jätsin enda pere maha ning ei suuda nüüd otsustada, kuidas edasi. See naine on domineeriv. Kui olin kuu aega koos elanud, oli tunne, et tahan koju tagasi minna - aga häbi on. Oma naisega suhtleme iga nädal. Uue naisega voodit ei jaga, mul on oma tuba. Tunnen end nagu koduabiline. Ei suuda otsustada. Eks iga uus on alguses huvitav...

Tere,
Olen oma elukaaslasega suhtes olnud üle 4 aasta ja meil on ühine laps. Kooselu sujub üldiselt hästi, v.a minu armukadedushood. Ma ei tea täpselt millal see algas algas ja millest algas, aga see on kestnud üsna kaua - vähemalt mulle tundub nii. Olen siit-sealt lugenud ja mulle tundub, et kannatan haiglase armukadeduse all. Mees ei ole mulle reaalset põhjust andnud, et olla armukade, aga ma ise kujutan juba ette kõike. Ükskõik millise naisega ta suhtleb, nt tööalaselt, kardan, et kohe petab mind jne. Me oleme sellest rääkinud ja ma tean ja näen kui raske see talle on, aga ma ei tea, kuidas seda kõike lõpetada. Pidevalt mõtlen, et nüüd aitab, ma ei ole enam üldse armukade ja usaldan oma meest - see oleks ka õige, kuna ta on väga usaldusväärne.
Kui nüüd mõelda, siis oleks hoopis temal põhjust minus kahelda, aga ta ei tee seda, sest ta usaldab mind 100% - vähemalt mulle paistab nii. Tegelikult oleks nii palju öelda ja kirjutada, aga nendest tähemärkidest jääks väheseks. Ma lihtsalt tunnen, et kaua ei saa see enam jätkuda ja tunnen, et tal oleks kellegi teisega parem kui minuga, sest ma ei lase tal üldse hingata - aga ma ei taha nii mõelda.
Tahan, et meil oleks usaldnusväärne suhe ja et meie pere oleks jälle õnnelik. Ma tahaks käia kuskil nõustamises (elame Tartus). Kas Teie oskaksite mulle soovitada mida teha ja kellega ma peaksin rääkima, et sellest kõigest üle saada?

Ma väga loodan, et see jutt ei jäänud Teile arusaamatuks.
Ette tänades, kurb naine!

Tere,
Minu elukaaslane väidab, et temal tekib minuga elades kindlustunne siis, kui temal on võrdsed õigused minuga, eluasemele.
Mul on pangalaenuga ostetud korter ja minu elukaaslane väidab, et kui mingi osa kuuluks talle, siis oleks tal kindlustunne, et kui meie suhe läheb lörri, siis tema ei pea minema tänavale. Ta tahab, et mina kingiksin talle osa korterist ja siis on temal kindlustunne ja minul vabadus teha sporti ja kohtuda sõbrannadega. Muidu ei meeldi talle minu sportimine ega sõbrannadega suhtlemine. Teen sporti 2-3 korda nädalas. Kutsun teada alati kaasa, aga temale sport ei meeldi ja ta ei mõista milleks sportida. Sama on sõbrannadega kohtumisega. Ma ei suhtle sõbrannadega tihedamalt kui 1x kuus. Nüüd jääb mulle mulje, et minuga tahetakse manipuleerida ja ma pean ostma (temale kinkides) endale õiguse elada nii, nagu mina normaalseks pean.
Kas minu tunne, et minuga manipuleeritakse, on vale?