Paari- ja peresuhted

[pealkirja vaade|avatud vaade]
[uuemad enne|vanemad enne]
[10|20|30]

Küsimus: Ma ei taha nii teha, kuid ikkagi teen, kahte suhet ei peaks korraga olema, kas annaksite nõu?13.03.2012

Keegi ei saa minu eest elada minu elu ega võibolla vastata. miks käitun nii nagu käitun. Olen 26-aastane, püsisuhtes oma noormehega 6,5 aastat olnud. On olnud tülisid (raha teemal, tüdimuse, paar kuud tagasi olin ise armukade, kui tema mingi sõbrannaga suhtlemist minu eest varjas, andestasin, usaldan ja olen eluga edasi läinud). Tülide ajal on ta mulle öelnud, et eks otsi endale rikkam mees või keegi teine. Ja lõpuks tegin endale paar nädalat tagasi tutvumisportaali konto, vaatasin teiste meeste pilte, profiile. Ja ühel hetkel hakkas kirjavahetus ühe 6 aastat vanema mehega, kellega on meil nagu midagi hingesuguluse taolist, kõik jutud on olnud avatud ja ausad. Sain salaja temaga ka ühe korra kokku. Leppisime kokku, et kohtume kui sõbrad-tuttavad. Ilmselt armumine valdas peale seda mu meeli veel enam. Ta teab, et mul on suhe, ta ütleb ise ka, et ma ei tohiks oma meest niimoodi petta, pigem siis juba maha jätta, kui suhe on ummikus ja et ta ei tahaks ka minu nahas olla. Ma ei kohtu temaga niipea rohkem, sest ta käib teises riigis tööl. Kohtumise lõpus me ka suudlesime. Ja see ei unune. Südametunnistus on must, eks peabki olema, oli juba siis, kui lihtsalt pikki kirjavahetusi pidasime. Nüüd tahaks nagu midagi otsustada või lõpetada. Ma ei taha oma praegusele noormehele haiget teha ega ka teda petta. Aga just seda ma teengi. Ma ei taha lõpetada suhtlemist selle mehega. Ja miski pole kindel, kas temaga kokku jääksingi. Ma ei saa aru, mis toimub minuga? Tahan olla aus ja mitte teistele haiget teha ja nüüd seda just teengi. Mis toimub? Äkki oskate anda mingit nõu või mu kirjast välja lugeda vastuse, mida ma ise ei näe.

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

tere,

Sellises olukorras on kõrvalseisjal väga raske midagi öelda või veel vähem soovitada. Valiku enda sees peate ikka ise tegema, kellega või kuidas oma elu jätkata soovite.
Ehk aitab, kui püüate enda jaoks selgeks mõelda, millega praeguses suhtes leppida ei taha ja mida ise uues suhtes teisiti teeksite. Vastasel juhul olete järgmises suhtes peagi samas olukorras, mis praegu. Kindlasti oleks kasu ka sellest, kui saaksite kellegi neutraalse inimesega oma olukorrast rääkida, siis kuulete iseenda mõtteid ja asjad saavad selgemaks ja sõnastatuks.

parimatega,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Pärast lapse sündi mind naise jaoks nagu polegi, kõik mist teen on vale, mida edasi teha?06.03.2012

Tere. Olen eelnevalt lahutatud 40a mees. Pea 9 aastat normaalset suhtlemist, enne kui sündis laps. Mina elasin korteris, aga tema emaga eramajas. Korterielu tema ei aktspteeri, vaid eelistas ema juures elada. Nii saigi minul kolitud nn ämma poole. Esmalt tundus igati normaalne, kuid nüüd on tütar 1,5 aastane ja suhted naise ja ämmaga viimsel piiril. Mina ühel-, naine teisel korrusel. Seega on arusaadav, et mina olen igati eemale lükatud ja seksist rääkimata. Saan ju aru, et lapsega on palju tegemist (olgugi, et temal sellises eas ainuke laps on) ja minule aega ei jätku. Mõtlen seda, et ööpäevas on võimalik leida mõni kallistus või hea sõna, kuid ei. Samas varem ülistas mind, olin talle A ja O, ehk nr 1. Nüüd kõik mis ma soovitan või ütlen, on ainult halvustamist väärt ning ämm paneb tütrega sama. Olen perehoidev mees ning tahan (ja tahtsin) elu, kuid enam ei suuda... Mis peaks tegema, et asi laheneks?

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,
Päris otse öeldes - teie suhtel oleks võimalus, kui koliksite ämma juurest ära ja saaksite OMA suhet looma hakata, koos oma klaarimiste, vaidlemiste, vajaduste väljaütlemiste ja kallistamistega.
Kui naine sellega nõus ei ole, siis tekib küsimus, kas ta üldse Teiega suhtes soovib olla. Võib olla piisab talle vaid emast.
Leidke sobiv hetk - parem kui see oleks väljapool kodu ja võtke selleteemaline vestlus naisega ette. Sõnastage selgelt ja konkreetselt talle oma vajadused (olla lähedasem naisega), tunded (eemalejäetus, üksindus, kurbus?, pahameel?) ja ettepanek leida ühine kodu. Vältige süüdistamist ("sina alati...") vaid kasutage mina-keelt ("mulle tundub...", "minu jaoks on see...").
Võimalik, et esimene vestlus sellel teemal on naise jaoks ootamatu ja tal tuleb seda enese sees "seedida". Seetõttu ärge ära ehmatage tema võimalikust tõrjuvast hoiakust. Võtke teema mingi aja pärast jälle üles, et naine mõistaks - Teil on tõsi taga.
Ta vajab ehk aega, et iseendas selgusele saada, mida ta siis tegelikult soovib.

Parimatega,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Uue mehega on kõik hästi, kuid vanad mälestused painavad, mida teha?06.03.2012

Olin abielus pea 20 aastat. Endine abikaasa oli alkohoolik, lõpuks muutus armukadedaks ja vägivaldseks. Läksime lahku. Tänaseks olen uuesti abiellunud, minu uus mees on hooliv ja armastab mind väga. Kõik on temaga kerge, oleme justkui hingesugulased.
Mis mulle muret teeb, on see, et minevik ei taha mind justkui rahule jätta. On öid, kus näen justkui painajaid unes, nutan, otsin, kahetsen...
Päeviti mõtlen eksmehest, kus ta on ja kas ta on õnnelik ja mis ta teeb. Olen selle abielu lõpetamise otsusega rahul...aga.... Tean, et leinaajal on normaalne kogeda selliseid tundeid. Aga kui kaua? Kardan, et minu uus abielu saab selle läbi kannatada. Tegelikut räägin enda mehega palju minevikust, ka tema räägib enda eksnaisest. Arutame, lohutame teineteist. Oleme ka nutnud koos.
On see normaalne? Tahan, et enam ei oleks valus.
Kuidas end aidata?

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,
Vana suhte emotsionaalseks lõpetamiseks on mitmeid viise. Kõige tõhusam oleks ehk see, kui eksmehega saaks maha istuda ja rääkida sellest, mis oli ja kuidas praegu on. Sageli pole see aga võimalik. Siis on hea leida keegi teine, kellega sellest rääkida. Hea on, et saate oma praeguse mehega seda teemat puudutada. See teeb teid kindlasti lähedasemaks, eriti, kui temagi saab oma valusaid kogemusi jagada. Lõputult seda aga teha muidugi ei saa, tuleb siiski hakata uut suhet elama ja vana seljataha jätta.
Kui pikka aega eelmisest suhtest harjumuspäraseks saanud tunded ja käitumisviisid Teiega kaasas "peaksid" käima, on raske öelda. Palju sõltub Teie enda pingutusest ja nende tunnete teadvustamisest ja äratundmisest. Me saame muuta vaid seda, mida enda juures märkame.
Kui eelmine elu siiski praegust oluliselt segama jääb, siis soovitaksin pöörduda psühholoogi poole, kellega koostöös endas suuremal määral selgusele saada.

Heade soovidega,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Kuidas teha tütrele selgeks, et ta ei saa seda meest tagasi ja tuleb eluga edasi minna?21.02.2012

Minu tütar elas koos noormehega 1,5 aastat. Viimane aasta elasid ämma juures, kellel olid probleemid nii korteri kui rahaga. Nüüd saatis poiss tüdruku "pikalt", sest ta kaitses oma ema, kuigi see oli süüdi nende suhte lagunemises. Tütar elab seda raskelt üle. Kuidas saada tütar sellest üle, sest seda, kuidas ta ennast suhte purunemises süüdistab, ei ole võimalik taluda. Ka proovib ta noormeest mõjutada, kuid see salvab igatmoodi ja ütleb, et on kõik ja nii jääbki. Kuidas panna tüdruk sellest mehest loobuma ja oma elu edasi elama?

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Hea murelik ema,

Mõistan Teie kaasaelamist oma tütre kannatustele, aga Teie, isegi emana, ei saa tütre eest tema tundeid tunda ega neid temalt ära võtta. Oma valud ja kaotusevaevad peab tütar ikka ise läbi elama.
Parim, mida saate oma tütre heaks teha, on olla tema jaoks olemas, kui ta Teid vajab, kas ärakuulamiseks või muul moel abistamiseks. Püüdke säilitada neutraalne hoiak juhtunu suhtes, see abistab Teie tütart kõige enam. Usaldage teda, et ta sellest raskest üleelamisest välja tuleb ja süstige seda veendumust ka temasse. Ta vajab praegu mitte Teie "sebimist" enda ümber vaid Teie usku temasse.

parimatega,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Kas koolis võib juhtkond lasta lastel õpetajate kohta avaldusi kirjutada?13.02.2012

Minu poeg jutustas mulle, et tema koolis palus administratsioon lapsi (13 a) kirjutada avaldusi õpetajate kohta. Avaldused halvustasid õpetajaid. Laste vanematele nendest avaldustest ei teatatud midagi. Palun selgitada, kuivõrd selline administratsiooni tegevus on seaduslik. Missugune säte seda reguleerib?
Kui minu poeg ka kirjutab taolise avalduse, kas mul on õigus annulleerida see avaldus ja kuidas peaks seda tegema? Arvan, et taoliste avalduste kirjutamisel on minu kohalolek ka kohustuslik.

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Kuna praegu on Teil vaid poja jutt selle kohta, mida koolis tehti, siis soovitan siiski asjast segema pildi saamiseks kooliga ühendust võtta. Esmalt võiks ehk uurida klassijuhtajalt, millega tegu oli.
Kooli tegevust reguleerivad erinevad seadused, samuti on igas koolis kehtestatud terve rida sisemisi eeskirju ja kordasid, kuidas erinevates olukordades toimida. Nendega on Teil kindlasti õigus lapsevanemana tutvuda.

Kuna Teie poeg on juba 13.a., siis soovitan ka temaga läbi arutada sammud, mida kooliga seoses ette võtate. See, kuidas Teie kooliga suhtlete, mõjutab tema suhteid kooliga ja õpetajatega suurel määral.

Tasakaalukust soovides,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Mida teha kui lapse isa on muutliku meelega ja ei saa kuidagi pereelu korda?08.02.2012

Tere!
Kirjutan murega. Elasin oma esimese kaasaga 12 aastat koos ja meil on ühine laps, kes juba 10-aastane aga meie elud läksid lahku ja me oleme leppinud sellega. Suurem probleem seisneb selles, et mõnda aega hiljem kohtusin teise meeldiva meesterahvaga, kes oli väga armastusväärne ja hoidis meid väga, nii mind kui ka kasutütart. Kõik oli korras kuni ta Afganistaani läks. Ma jäin temast lapseootele ja ta jättis meid üksi aga samas hoidis ka hiljem natuke ühendust. Lubas suuri lubadusi ja palus meil ka tema kodulinna kolida, kui tagasi tuleb, oleme suur õnnelik pere. Mda pole, pole ühist pere. Nüüd on ta tagasi ja kiusab meid...jooksutab mind kahe lapsega ühest kohast teise elama. See tähendab, et algul kui siia linna kolisin, pandi mind ta enda ema juurde elama, kuni ise tagasi tuleb. Kust muidugi hiljem mulle ust näidati. Kolisin siis kiiruga teise kohta, mida oli võimalik kiiresti saada. Nüüd hädaldab, et ise kolisin. Tahan last sisse kirjutada siia, kus ise elan, aga ei anna luba. Nõuab tagasi asju, mida lastele kinkinud on. Ähvardab pidevalt politseiga. Siiamaani on ta tujud nagu tuulelipp - kord ühele poole ja siis teisele. Küll nõuab rinnalast enda juurde ja lubab lapse endale võtta ja siis annab taas lootust, et kõik korda saab. Ma näen, et tal oleks abi vaja ja seda ta oma kodustelt ei saa ja mina teda aidata ka ei suuda. Ta on sassis kuidagi endaga. Kuidas toimida sellise lapse isaga, et endal närvid rahu saaks, sest kaks last sõltuvad minust ja ma pean rahulik olema.
NB!see on ta esimene laps ja tal puudub varajasem kooselu kogemus. Minul on need kogemused olemas!

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Kirjutate, et näete oma meest abivajajana, kelle meeleolu kõigub ja kavatsused ühes sellega. Hea on, et olete teadvustanud - Teie teda aidata ei saa. Kindlasti ei ole see psühholoogiline abi, mida ta Teie käest praeguses olukorras vajab.
Mida siis Teie selles olukorras teha saate?
Keskenduda endale ja mõelda välja, mida antud olukorras soovite.
Mis suhe see üldse on, mis mind temaga seob? Kas paarisuhe? Kas lapsevanemaks olemine? Haletsus? Lootus suhte paranemisele tulevikus?
Iga suhte määratlus tingib erineva ootuse nii Teie kui tema poolt.
Kui suhtlete temaga kui oma lapse teise vanemaga, siis tuleb Teil kokku leppida kindlad reeglid lapsega toimetamiseks. Ilmselgelt lasub suurem vastutus hetkel lapste heaolu eest Teil ja sellest lähtuvalt peategi tegutsema.
Teie kindel hoiak suhte osas lapse isaga aitab temalgi ennast paika saada, kuigi ta ei pruugi Teie nägemusega esialgu leppida.
Soovitan olla temaga aus ja väljendada talle oma tundeid seoses tema käitumisega.
Teie sisemise rahu allikaks saab olla ainult enda sees selgeks mõeldud suhe temaga ning ebarealistlikest ootustest loobumine.

Heade soovidega,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Mida peaks tegema kui 2,5 aastane laps ei küsi potile?08.02.2012

Laps oli 1,7 kuune, kui potile pannes tegi pissi. Peale seda jätsime kodus mähkme ära. Kasutasime külas käies või autoga sõites püksmähkmeid, kuna neid oli mugav alla tõmmata ja last potitada. Pissile oli vaja last panna pea iga 20 minuti tagant, muidu tegi püksi. Kui juhtus mähkusse pissima, vahetasime kohe kuiva mähkme vastu.
Pool aastat hiljem panin kodus ka mähkme tagasi, kuigi potitasime samamoodi edasi. Proovinud oleme kõiksugu nippe aga lootusetult. Viimasel ajal on hakanud kakale küsima. Pissile ei ole kordagi küsinud. Seletan lapsele, et suur poiss ja püksi ei tohi pissida, et peab potil käima jne siis saab kommi. Sellest läheb minut mööda ja pissib püksi.

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Potitreeningu läbiviimseks on palju igasuguseid nõuandeid (leiate neid ohtralt ka internetist), samuti tuleb kasuks vanemate loov lähenemine probleemile.
Psühholoogiliselt on oma sooletegevuse üle kontrolli saavutamine lapse arengus ülioluline - ta õpib enda kehaga toime tulema, see on tema mina-arengus oluline etapp.
Kuna teil on potiga harjutamine alanud vanuses, kus lapse mina juba jõudsalt pead tõstmas ja jonniperiood hoogsalt käimas, võib see pigem raskendada vanemate tahtele allumist. Potist keeldumist võiks tõlgendada ka kui oma mina väljendamist.
Kuid muretsemiseks pole põhjust - kõik lapsed õpivad potil käimise lõpuks ära. Ehk tuleks kasuks see, kui laps saaks tunda ebamugavust märgadest mähkmetest või pükstest ja saaks ise väljendada soovi kuiv olla. Peaks tunnustama igat väikest algatust, mida laps teeb potil käimisega seoses. Ja kõige olulisem on, et teie säilitaksite rahu ja meelekindluse ning ei teeks potilkäimisest keskset teemat, mis teid lapsega seob. Võite treeningu jätta ka mõneks ajaks kõrvale ja proovida uuesti, kui laps sellest märku annab.

Heade soovidega,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Järgmisel päeval pärast kohtumist kolisime kokku, mis sellisest suhtest arvate?03.02.2012

Tere
Mul on selline küsimus, et mis mind ees ootab ja kas see suhe püsib kui kolisin mehega kokku järgmisel päeval pärast kohtumist. Sain sõbrannaga külla minnes temaga kokku ja järgmine päev plaksti juba läksin selle mehega koju oma asjade järgi. Oleme koos olnud nüüdseks 5 kuud ja meil ei ole olnud mitte ühtegi tüli, ei mingeid nääklemisi. Me saame läbi tõeliselt hästi. Tema mõistab mind ja aitab langetada minul õigeid otsuseid, kuna mina olen alles 18 ja tema 29. Ma tean, et vanusevahe võib olla mõnede inimeste arvates suur, aga meie selles probleemi ei näe. Meil mõlemal on tunne õige ja koos olles oleme õnnelikumad ja rahulikumad. Ma sooviks teada, et kas te oskate öelda mis võib kaasneda sellega, et me kohe järgmine päev kokku kolisime. Kas võib olla, et ma leidsin oma hingesugulase? Temaga koos olles on kõik nii hea, tunnen ennast temaga nii vabalt. Ma ei muretse millegi pärast ja ta on nii hooliv ja mõistev. Mis teie sellisest asjast üldse arvate?

Ma tõesti loodan, et leiate aega ja vastate mulle.

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Igas suhtes on tähtis ainult see, mis on tähtis mõlemale partnerile. Kindlasti pole vaja tonti näha seal, kus seda näha pole. Nautige oma suhet ja hoidke seda. See, kas suhe kestab, on ainult teie kahe kätes ja muu on kõik teisejärguline.

Palju õnne teile mõlemale,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Mida ette võtta, ema ja vanaema lõputu riid kurnab kõiki?29.01.2012

Minu mure on selline, et emal ja vanaemal on aastatetagune riid, mille põhjust ma ei tea. Aga nüüd on vanaema 90-aastane vähihaige ja on ema hoole all. Nad ainult kaklevad omavahel, riidlevad, karjuvad. Vanaema räägib emast halvasti, umbes nii, et ema ainult karjub ja riidleb temaga, et tema tahab koju minna, seal hoitakse teda vangis. Ema läheb närvi ja karjub temaga, riidleb ainult, hoiab teda tõesti toas nö lukus, kui ise väljas, aga sellel ka põhjus, sest vanaema kipub ise käima igal pool ja on kergesti kukkuma. Eile käisin siis neil külas ja kui elukaaslane vanaema tuppa läks, ema kohe järgi ja karjuma temaga. Närvid ikka emal täitsa läbi, ei meeldi miski, mis vanaema teeb ja räägib... Aga mul viskas eile ikka nii närvi punaseks see, sest ma ei kannata kui nad kaklevad ja riidlevad, karjuvad, see ei ole normaalne ja ei mõju mulle hästi, kuna aasta tagasi kaotasin just sündides oma tütre ja mu psüholoogiline tasakaal ei ole taastunud. Jooksin toast minema, et mitte kuulata seda lärmi ja kisa, läksin välja. Elukaaslane ja ema tulid pärast välja, mees mind koju viima ja ema jalutama. Ema on kindel, et temal ainult õigus ja see õige, mis ta teeb. Ma muidugi ägestusin ta peale, et miks me ei või vanaemaga suhelda ja rääkida, tema kohe vihastus ja arvas, et me tema vastu, aga nii see ei ole, ma üritan nö mõlemal poolel olla. Täna ta ütles mulle enam vähem nii, et tema ei tunne mind ja mina teda, ärge enam siia tulge, sina ei ole enam minu tütar. Ma ei tea mida peale hakata ja mis oleks õige, mida ma tegema peaks?
Enda juurde vanaema raske võtta, sest temaga peab kogu aeg kodus olema, meil trepid ka ja neist raske tal käia, muidugi ta ise sellest aru ei saa. Ema ja vanaema omavahel üldse läbi ei saa nagu jutust aru saada... Mul mitu magamata ööd ja päeval nii raske olla, igasugune tahtejõud puudub.....

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Olete raskes olukorras, kus kaks Teile olulist inimest omavahel tülis on ja Teie ei tea, kuidas selles olukorras käituda.
Meeles võiks hoida seda, et mida enam Te püüate neid lepitada, seda enam ennast nende tülisse sisse mässite ning lõpuks olete teie "süüdi" ja nemad tunnevad kergendust.

Mida siis sellises olukorras teha?
Võiksite püüda mõlemale teada anda, et nad on teile olulised ja et hoolite nendest. Kui mõtleme Teie ema peale, on tal kindlasti raske aeg, sest pahura ja rahulolematu vanainimese eest hoolitseda on kurnav isegi siis, kui suhted varasemalt hästi on laabunud. Ehk vajab ta Teiepoolset ärakuulamist ja kinnitamist, et tal tõesti on raske. Ning et vanaemaga suhtlemine ei tähenda, et Te emast ei hooliks.
Samuti on vanaemale tähtis, et teda vaatamas käite ja tema jutte jaksate ära kuulata.

Olles silmitsi tülitsevate inimestega, saab kõige suuremaks abiks olla see, kui suunata neid inimesi omavahel rääkima ja oma tundeid-vajadusi otse üksteisele väljendama. Vahendajaks/ lepitajaks olemine ei aita tülitsejaid kuigivõrd.

Parimate soovidega,
Siiri Tõniste
 

Küsimus: Armastan oma elukaaslast ja last aga käitun väljakannatamatult, ei tea põhjust ning tahan muutuda, mida teha?29.01.2012

Tere, olen 22-aastane ning mure väga suur. Nimelt ei oska ma käituda elukaaslasega suhtes olles. Oleme olnud koos pea 4 aastat ning meil on ligi 2-aastane laps.
Probleem on selles, et ma tunnen tõsist muret oma käitumise suhtes. Elukaaslane olnud siiani igas olukorras truu, heatahtlik ning väga hea ema aga millegipärast minule sellest ei aita. Alati oskan ma kõik hea oma käitumisega kihva keerata. Küll olen haiglaselt armukade ning süüdistan elukaaslast alusetutes asjades, küll olen kuri ümberringi olevate inimeste peale, ajades seda viha enda elukaaslase peal välja jne. Alati kipun teda halvustama ja ütlen asju, mida ei tohiks öelda, kuigi armastan teda. Minu käitumine on keeranud meie suhte juba mitu korda kihva, kuid oleme siiani veel koos püsinud. Ma ei ole kogu aeg selline, vaid see tuleb mul hooti, 2-3 nädalat suudan olla normaalse käitumisega, siis käib peast nagu mingisugune klõps läbi ja hakkan mitte millegi pealt tüli norima ja need tülid kipuvad tihtipeale väga suureks minema. Saan aru, et igas suhtes on tõusud ja mõõnad, tülisid ning ütlusi peab olema vahetevahel, aga see, kuidas mina käitun, paneb mind väga hämmastama. Olen tunnistanud seda probleemi endale, et ma ei käitu õigesti ning tekitan väga suuri probleeme meie suhtele ning luban endale alati, et nüüd võtan end kokku ja tõesti muudan end. See mõte kestab võibolla ainult paar nädalat ja juba jälle ma alustan kõige selle jamaga. Kui aus olla, siis tunnistan, et kui sain teada, et elukaaslane on rase, muutusid meie suhted kardinaalselt. Kõik võttis hoopis teise suuna ning peale seda ei ole me kuigi hästi läbi saanud, on helgemaid hetki aga sellest ei piisa, et pere koos hoida, kuna halbadel hetkedel keeran asjade keerdkäigu liiga üle vindi ning tekivad suured lahkhelid, mis praeguseks on viinud selleni, et elukaaslane lihtsalt ei taha enam ühist elu elada, vaid endamisi edasi minna. Minu jaoks on see täiesti mõistetav, kuna olen olnud väga väga halb tema vastu. Miski ei õigusta minu käitumist tema vastu, ma lihtsalt ei saa aru, miks ma niimoodi teen. Mis võib olla selle põhjuseks või millest see tuleneb?

Hoolin ning armastan oma elukaaslast ja last, aga millegipärast mul kukub see lihtsalt nii halvasti välja. Ma ei taha enam olla nii halb inimene, tahan olla hea ning oma pere hoida ja kaitsta, aga see ei tule mul mitte üldse välja. Tahan rohkem naeratada, olla positiivse ellusuhtumisega, siiras, tahan, et inimesed tunneksid end hästi minu ümber olles ning et minu laps ning elukaaslane tunneksid end armastatuna.
Mida teha, kuidas ma saaksin end muuta ning suhted elukaaslasega jälle korda. Tahan pingutada oma suhte nimel aga ei oska kusagilt poolt alustada. Kuidas ma saaksin end muuta ning olla elurõõmus?

Ette tänades
K

Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee

Tere,

Kõige tähtsam on see, et olete endale oma destruktiivset käitumist tunnistanud ja soovite sellest vabaneda. Selle käitumise juured võivad olla Teie lapsepõlves. Iseseisvalt, "ennast kätte võttes", teadmata oma käitumise tagamaid, on väga raske kui mitte võimatu ennast muuta. Vajate selleks kindlasti professionaalset abi.
Kõige tõhusam oleks koostöö psühholoogi või nõustajaga.
Kas Teie võimalikust muutumisest piisab, et elukaaslasega koos jätkata, on praegu ilmselt võimatu öelda. Kuid kui ka see suhe ei jätku, siis tulevaste suhete nimel tasub endaga vaeva näha. Eks me kõik soovime, et meie partnerid meiega koos ennast armastatuna tunneksid.

Jõudu ja kannatust eneseleidmise teel,
Siiri Tõniste