Paari- ja peresuhted
Küsimus: Mida ette võtta, kui teismeline ei käi koolis ja valetab?14.01.2012
Tere,
Olen 16-aastase tüdruku ema elukaaslane. Oleme koos elanud 5 aastat. Ema on väga töökas, vastutulelik ja igati tubli inimene. Seevastu noorem tütar on kauane tuttav politseis ja käinud läbi oma lühikese elu jooksul päris mitu kooli. Praegune kool on jälle üks selliseid, kust visatakse varsti välja. Põhjuseks, miks koolis ei käida, on tüdrukul varnast võtta palju. Tegelik põhjus on aga igasugune tahtejõu puudus. Lihtsalt ei saa hommikul voodist välja, sest ööläbi hulguti kuskil ringi. Suurimaks probleemiks peetakse tema poolt mind, kuna olen mõned korrad öelnud, mis ma arvan. Ja tavaliselt hakkab siit pihta pikk valede ja vassimiste rida. Olen süüdi kõigis tema hädades. Kui seda enam mitte üks täiskasvanu ei usu (teades tema valelikkust ja head nätlemisoskust), leitakse teisi põhjuseid - koolivägivald jne. Isa ei taha temaga juba ammu tegeleda ja emale on ta elu teinud täielikuks põrguks, imestan kuidas ta veel vastu peab. Olen soovitanud olla karmim, aga ema on lihtsalt liiga pehmeke selle lapse jaoks. Vene ajal oli olemas noorsoo miilits, kes tegeles sellistega, praegu ei tea kes võiks aidata. Ja lapse joomiste ja varastamiste eest karistatakse jälle ema! Kas oskate nõu anda, mida teha?
Olen 16-aastase tüdruku ema elukaaslane. Oleme koos elanud 5 aastat. Ema on väga töökas, vastutulelik ja igati tubli inimene. Seevastu noorem tütar on kauane tuttav politseis ja käinud läbi oma lühikese elu jooksul päris mitu kooli. Praegune kool on jälle üks selliseid, kust visatakse varsti välja. Põhjuseks, miks koolis ei käida, on tüdrukul varnast võtta palju. Tegelik põhjus on aga igasugune tahtejõu puudus. Lihtsalt ei saa hommikul voodist välja, sest ööläbi hulguti kuskil ringi. Suurimaks probleemiks peetakse tema poolt mind, kuna olen mõned korrad öelnud, mis ma arvan. Ja tavaliselt hakkab siit pihta pikk valede ja vassimiste rida. Olen süüdi kõigis tema hädades. Kui seda enam mitte üks täiskasvanu ei usu (teades tema valelikkust ja head nätlemisoskust), leitakse teisi põhjuseid - koolivägivald jne. Isa ei taha temaga juba ammu tegeleda ja emale on ta elu teinud täielikuks põrguks, imestan kuidas ta veel vastu peab. Olen soovitanud olla karmim, aga ema on lihtsalt liiga pehmeke selle lapse jaoks. Vene ajal oli olemas noorsoo miilits, kes tegeles sellistega, praegu ei tea kes võiks aidata. Ja lapse joomiste ja varastamiste eest karistatakse jälle ema! Kas oskate nõu anda, mida teha?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Mis toimub küll ühe 16-aastase hulkuva, koolist popitava, valesid leiutava trotsliku tüdruku hinges?
Minu psühhoterapeudi kogemus ütleb, et see laps on väga üksi, hädas ja hirmunud. Üle kõige tahaks ta kuulda vähemalt ühe täiskasvanu käest oma elus, et ta on täiesti normaalne teismeline ning et temaga saab kõik korda. Ta igatseb oma hinges olla, nagu tema eakaaslased, tavaline koolitüdruk, kes küll pealtnäha ei viitsi kooliasjadega tegleda, kuid kes siiski tunneb rõõmu sellest, kui raske kontrolltöö hästi läks ja õpetaja mõne hea sõna ütleb. Kes igatseb vestluste järgi oma emaga ja kindlasti mitte sellest, mis jälle halvasti ja mis tegemata, vaid sellest, mis talle tõesti tähtis on ja mis muret teeb. Veelgi enam igatseb ta tõenäoliselt kontakti järgi oma isaga, millest ilmselt jäi ilma mitmeid aastaid tagasi.
Kui kõige olulisemad täiskasvanud tema ümber kaotavad lootuse, siis mis jääb sellele hädas lapsele veel toeks?
Mõne teismelise suureks kasvamine on tormilisem kui teise oma. See, mis lapsepõlves lapsega suhtes viltu läks, on teismeeas veel parandatav. Vanemate ülesanne on sellel perioodil lihtsalt ellu jääda ja endale teadvustada, et olulisem kui kool ja hinded ja veel palju muudki (mida korralikult lapselt oodatakse) on hoida kontakti lapsega. See tähendab, et mida iganes teismelise elus juhtub (ja seda, mida juhtub, on väga palju) saaks ta kartmata tulla ja seda vanematega jagada ning tuge ja poolehoidu kogeda.
Leidke oma hinges koht sellele tüdrukule ja temaga saab kõik korda.
Parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Elukaaslasel on alkoholiprobleem, kuidas aidata?14.01.2012
Minu elukaaslasel on tõsised probleemid alkoholiga, kuigi ta ise väidab, et suudab ilma selleta ka olla. Aga nii kui nina uksevahelt õue pistab ja sõpradega kokku saab, joob ennast täis. Jooks ta siis ühe õlle või kaks, aga ei, tema joob ikka nii, et midagi enam aru ei saa ja jääb magama ükskõik kuskohas. Peale selle läheb ta purjus peaga kurjaks, ei tunne inimesi ära. Ei, kallale ta tulnud ei ole, selles osas vägivaldseks ei muutu, aga karjub küll jubedalt. Me oleme üritanud temaga rääkida juba aastaid, aga tulemusi ei ole see endnud. Olime nüüd mõnda aega lahus, aga hoolin temast liiga palju ja tahan, et ta saaks mingitki abi. Ma ei tea kelle poole pöörduda? Kodus tundub, et kõik on korras, aga siis järsku ta vihastab mitte millegi peale! Kui küsin, et mis lahti, siis ütleb, et midagi ja naeratab.. Vahest on tunne, et ta ei saa üldse reaalsest elust aru. Ja mis kõige hullem, ta on alles 21 aastane! Mida teha?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Tere kirjast selgub, et 21-aastane noormees on juba aastaid alkoholiprobleemiga ning tänaselgi päeval veedab ta suure osa ajast alkoholiuimas. Seetõttu pole imestada, et tal kontakt reaalse eluga kaduma kipub. Suure tõenäosusega kannatab ta juba aastaid depressiooni käes, mis pole võimaldanud tal täiskasvanuks saada ja eakohaseid valikuid elus teha. Ühelt poolt on väga varakult alanud psüühikaprobleemidel kehv prognoos, kuid teisalt on noor inimene palju paindlikum ja adekvaatse abi korral positiivsed muutused vägagi tõenäolised. Inimene vajab ülemäära alkoholi tavaliselt selleks, et raskete ja valusate tunnetega toime tulla, neid tuimestada ja alla suruda. Sama efekti annavad psüühikaravimid, mis võimaldavad igapäevaelus selge peaga toimetama hakata ja alkoholi nõiaringist välja tulla. Kombineerides ravimeid psühhoteraapiaga, on võimalik tasapisi oma tunnetega toime tulema õppida ning loodetavasti ühel päeval pole enam ei alkoholi ega ravimeid vaja.
Seetõttu soovitan elukaaslasele tore psühhiaater ja psühholoog otsida ning ehk hakkavad probleemid siis vaikselt lahenema.
Ilmselt on Teie tugi ja kohalolemine talle tähtsad. Võib olla pole tal elus varem ühtegi inimest olnud, kes temast tõeliselt hoolinud ja tingimusteta armastanud oleks. Kuid seda me vajame ju kõige enam elus.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Tappev pinge kodus, mida teha, jõudu ei ole06.12.2011
Tere.
Oleme elanud koos pea 17 aastat. Pinged ja raskused algasid juba aastate eest, kuid nüüd on olukord vaimselt tappev.
Peres on meil kahe peale kokku neli last. Kummalgi üks tütar esimesest suhtest ja kaks ühist tütart. Elukaaslase tütar on saanud vanuseliselt täisealiseks ja elab juba aastaid omaette. Ühised lapsed on veel väikesed, 8-aastane ja viiene.
Tunnen juba aastaid, et elukaaslane on minu suhtes hoolimatu ja õel. Koju tulles on ta pea kogu aeg närviline ja suht tige. Rõõmsat tuju on vaid siis, kui tal on olnud häid kordaminekuid ja siis, kui suheldakse lastega - aga seda ka mitte alati. Sõltume kodus kõik tema tujudest.
Sellises pingelises olukorras ei taha ma kuidagi temaga seksida ja loomulikult olen ma ka selles süüdi, et voodielu paigast ära on. Samas hakkab mõnitama, et olengi seksimiseks liiga paks ja ta sellist eite ei taha. Kaalun 55 kg, olen ilmale kandnud kolm last ja arvestades seda, igati normaalse kehaga. Lihtsalt on tarvis jälle mõnitada.
Rääkida pole temaga võimalik. Siis hakkab ta eriti mõnitama ja ironiseerima, väidab, et mina mõtlen asju välja ja tahan lihtsalt kakelda. Leiab kogu aeg põhjuseid, miks ja mida mina valesti teen, laskmata mul öelda mida tegelikult arvan. Samas räägib iseendale risti vastu ja väidab paljut, mida ta ise teeb, mind tegevat.
Majanduslikult on meil justkui kõik korras. Ehitasime kunagi koos maja ja lõime AS-i, mis peret toidab. Samuti tegelen ise vaiksetviisi tööga, mis lubab mul kodus töötada ja oma aega planeerida.
Tunnen, kuidas olen pidevalt väga väsinud ja nutuklimp on kogu aeg kurgus. Enam ei taha kodus olla ega jaksa midagi teha. Hommikul ärgates olen pinges, keskpäeva paiku hakkan rahunema ja vastu õhtut, kui ta hakkab koju tulema, kasvab pinge jälle. Ei taha tema kõrvalgi magada ja kui peaksin teise tuppa heitma, siis on mõnitamist ja sellist vastikut irvet veel raskem taluda.
Mis puutub koduses olukorras minu toimetamistesse, on kõik kogu aeg korras ja tehtud vastupidiselt meespoole tegemistele.
Lastel läheb koolis ja lasteaias kenasti, kuid tunnen, kuidas see pinge neile mõjuma hakkab. Pisem tütar on hakanud pidevalt alla pissima ja 8-aastane kardab iga kõvemat sõna ja arvab, et siis inimesed vaidlevad. Mina üritan elukaaslasele selgitada, et läheme saunaruumi ja räägime seal. Tema hakkab keset maja oma jamaga pihta ja siis väidab, et mina alustasin ja vaat mis ma nüüd laste ees tegin...
Pidevalt ähvardab ta, et kui ikka mina nii jätkan, ei ole mul varsti enam kedagi ega midagi?
Tahaksin kodunt lahkuda, kuid ei saa materiaalselt kolme lapsega hakkama. Samuti pole me abielus ja peale enda ja laste riiete ei lubataks mul miskit kaasagi võtta.
Palusin juba kolme aasta eest, et ta ostaks meile lastega korteri, sest sellega saaks ta hakkama küll, kuid vastuseks on alati see, et mina suudangi vaid siis lahke olla (tema vastu), kui mul midagi vaja on. Ja unistagu ma edasi. Nii on ta ka käskinud mul korra igal aastal välja kolida, kuhu, pole tema asi.
Mina enam ei jaksa. Elu isu saab otsa. Ei jaksa nutta ja mõnitamist kannatada. Ei ole kuhugile minna ega lapsi ja ennast sellest olukorrast päästa.
Psühhiaatri või perenõustaja jutule ta kindlasti ei lähe. Seepeale teatab ta, et mina vajan tõesti abi ja et tema on täiesti normaalne.
Palun aidake ja andke nõu. Ehkki ilmselt pole minu olukorras enam eriti väljapääsu.
Oleme elanud koos pea 17 aastat. Pinged ja raskused algasid juba aastate eest, kuid nüüd on olukord vaimselt tappev.
Peres on meil kahe peale kokku neli last. Kummalgi üks tütar esimesest suhtest ja kaks ühist tütart. Elukaaslase tütar on saanud vanuseliselt täisealiseks ja elab juba aastaid omaette. Ühised lapsed on veel väikesed, 8-aastane ja viiene.
Tunnen juba aastaid, et elukaaslane on minu suhtes hoolimatu ja õel. Koju tulles on ta pea kogu aeg närviline ja suht tige. Rõõmsat tuju on vaid siis, kui tal on olnud häid kordaminekuid ja siis, kui suheldakse lastega - aga seda ka mitte alati. Sõltume kodus kõik tema tujudest.
Sellises pingelises olukorras ei taha ma kuidagi temaga seksida ja loomulikult olen ma ka selles süüdi, et voodielu paigast ära on. Samas hakkab mõnitama, et olengi seksimiseks liiga paks ja ta sellist eite ei taha. Kaalun 55 kg, olen ilmale kandnud kolm last ja arvestades seda, igati normaalse kehaga. Lihtsalt on tarvis jälle mõnitada.
Rääkida pole temaga võimalik. Siis hakkab ta eriti mõnitama ja ironiseerima, väidab, et mina mõtlen asju välja ja tahan lihtsalt kakelda. Leiab kogu aeg põhjuseid, miks ja mida mina valesti teen, laskmata mul öelda mida tegelikult arvan. Samas räägib iseendale risti vastu ja väidab paljut, mida ta ise teeb, mind tegevat.
Majanduslikult on meil justkui kõik korras. Ehitasime kunagi koos maja ja lõime AS-i, mis peret toidab. Samuti tegelen ise vaiksetviisi tööga, mis lubab mul kodus töötada ja oma aega planeerida.
Tunnen, kuidas olen pidevalt väga väsinud ja nutuklimp on kogu aeg kurgus. Enam ei taha kodus olla ega jaksa midagi teha. Hommikul ärgates olen pinges, keskpäeva paiku hakkan rahunema ja vastu õhtut, kui ta hakkab koju tulema, kasvab pinge jälle. Ei taha tema kõrvalgi magada ja kui peaksin teise tuppa heitma, siis on mõnitamist ja sellist vastikut irvet veel raskem taluda.
Mis puutub koduses olukorras minu toimetamistesse, on kõik kogu aeg korras ja tehtud vastupidiselt meespoole tegemistele.
Lastel läheb koolis ja lasteaias kenasti, kuid tunnen, kuidas see pinge neile mõjuma hakkab. Pisem tütar on hakanud pidevalt alla pissima ja 8-aastane kardab iga kõvemat sõna ja arvab, et siis inimesed vaidlevad. Mina üritan elukaaslasele selgitada, et läheme saunaruumi ja räägime seal. Tema hakkab keset maja oma jamaga pihta ja siis väidab, et mina alustasin ja vaat mis ma nüüd laste ees tegin...
Pidevalt ähvardab ta, et kui ikka mina nii jätkan, ei ole mul varsti enam kedagi ega midagi?
Tahaksin kodunt lahkuda, kuid ei saa materiaalselt kolme lapsega hakkama. Samuti pole me abielus ja peale enda ja laste riiete ei lubataks mul miskit kaasagi võtta.
Palusin juba kolme aasta eest, et ta ostaks meile lastega korteri, sest sellega saaks ta hakkama küll, kuid vastuseks on alati see, et mina suudangi vaid siis lahke olla (tema vastu), kui mul midagi vaja on. Ja unistagu ma edasi. Nii on ta ka käskinud mul korra igal aastal välja kolida, kuhu, pole tema asi.
Mina enam ei jaksa. Elu isu saab otsa. Ei jaksa nutta ja mõnitamist kannatada. Ei ole kuhugile minna ega lapsi ja ennast sellest olukorrast päästa.
Psühhiaatri või perenõustaja jutule ta kindlasti ei lähe. Seepeale teatab ta, et mina vajan tõesti abi ja et tema on täiesti normaalne.
Palun aidake ja andke nõu. Ehkki ilmselt pole minu olukorras enam eriti väljapääsu.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Alustades viimasest lausest - olen kindel, et igast olukorrast on olemas väljapääs. Lihtsalt, kui inimesed on kinni emotsionaalselt ülejõukäivas olukorras, on seda väljapääsu raske endal leida.
Teie kirjast loen välja, et juba aastaid olete mehega "lukus" negatiivses suhtemustris, kus ilmselt mõlemad kasutate enesekaitset ning teise süüdistamist.
Selline muster on paarisuhetes üsna tavaline, intensiivsus võib olla erinev. Tegelikult võitlevad mõlemad partnerid suhte nimel a la "igasugune kontakt (ka negatiivne) on parem kui vaikimine".
Kui te oleksite teineteise suhtes ükskõiksed, oleksite suhte ammu lõpetanud.
Mis siis teie vahel toimub - vastastikune kriitika süvendab mõlemas tunnet, et ma ei sobi oma partnerile. Ning selle raske tundega püüate mõlemad toime tulla - Teie püüate tülisid vältida, et mitte kuulda jätkuvalt, kui halb ma olen ning mees rünnates, ähvardades ja tüli üles kiskudes, kuna see on ikka parem kui istuda tunde sees, et ma ei kõlba oma naisele. Paradoks on selles, et sedalaadi käitumisega tõukab mees suhet just sinnapoole, mida ta kõige enam kardab - Teie lahkumiseni.
Teoreetiliselt on sellisest suhtemustrist võimalik välja pääseda, kuid tavaliselt mitte ilma spetsialisti abita. Kindlasti tunneb Teie mees ennast sama halvasti kui Teie, seega on mõlemal probleem ja abi vajate mõlemad. Perenõustaja juurde peaksite pöörduma kahekesi, kindlasti pole mõtet meest üksi psühhiaatri juurde saata. Ehk oleks mehe jaoks argumendiks ka laste emotsionaalne heaolu, mis antud juhul on tugevasti häiritud.
Lootust soovides,
Siiri Tõniste
Küsimus: Kuidas vabaneda mehest, kes on mult võtnud eneseusu ja lootuse?05.12.2011
Tere,
minu mure seisneb selles, et 3 aastat tagasi tutvusin internetis mehega. Algus oli sellel suhtel vaimustav, igal hommikul ilusad sms-id, õhtuti pikad kõned... Kuna meie vahemaa oli pikk, siis pidime 7 kuud telefonitsi oma suhet arendama. Aga kõik toimis, ei tea küll ühtegi naist, kellele ei meeldiks selline ninnu-nännu. 3 kuud peale tutvumist kadus ta nädalaks. Telefon oli välja lülitatud ja kuna ma ei teadnud, kus ta elab, siis ei osanud ka kohale sõita. Selline müstiline kadumine tegi mind valvsaks, aga siis ilmus ta taas välja ning ilusate sõnadega kadus ka minu kahtlus. Enne, kui kokku saime, jõudis ta veel mitmeid kordi sedasi kaduda ja välja ilmudes ei tulnud mitte ühtegi selgitust. Õega arutasin veel, et kummaline mees, ei tea kas on vangis või elab koos mõne naisega. Õde soovitas mulle, et mul oleks targem kohale sõita ja asja ise oma silmaga vaadata. Mõeldud tehtud, helistasin, et hakkan sõitma ja 3 tunni pärast sain mehega parkimisplatsil kokku ja lõpuks ka tuttavaks. Nüüdsest hakkasid asjad veel paremini minema. Oli täpselt selline tunne, et mind kantakse kätel. Kui kokku saime, siis tehti mulle hommikusöögid, kohvi toodi voodisse, pisikesed kingitused... kui olime teineteisest eemal, siis olid pikad kõned, ilusad sõnad ja pidev teada andmine, et mind armastatakse ja ma olen oluline. Aasta pärast tutvumist otsustasime kokku kolida. Mitte mingit kahtlust ei olnud. Miks mitte sellist õndsust jätkata ühe katuse all. Kuna mees oli äsja kaotanud töö, siis loomulikult võtsin korteri otsimise ja üürimise enda peale. Sai ka kokku lepitud, et kohe kui elamise saame, siis hakkab tema kohe tööd otsima. Leidsin korteri, üürisin selle ja oma kulu ning kirjadega kolisin mehe sinna korterisse. Mees leidiski töö, aga kahjuks kaotas selle juba mõne kuu pärast, sest hakkas jooma. Ja sellest ajast peale on mu elu kardinaalselt muutunud. Juba 2 aastat pean ma üleval koletist, kes joob odekolonni, süütevedelikku jne. Tsüklid on 2-3 nädalat pikad. Ta peksab ja varastab minu tagant, minu rahadega otsib endale uut ohvrit(naist). Tööle ei kavatsegi minna. Kui on kaine, siis muud ta ei tee kui sööb ja on pikali. Mina aga olen selle masenduse ja stressi pärast kaotanud töö ja elutahte, sest võlad on üle pea kasvanud. See, mis 3 aastat tagasi oli nii ilus ja tundeküllane, sellest ei ole mitte midagi järel. Isegi minu eneseuhkus ja tahe midagi paremuse poole muuta on põrmustatud. Usk armastusse ja toredasse peremudelisse on kadunud. Olen temast küll kaks korda lahti saanud, aga mõlemad korrad on ta tagasi tulnud. Tuttavatel on küll lihtne olnud öelda, et miks sa ta sisse lasid, aga kui aken lüüakse katki ja lihtsalt sisse ronitakse ähvarduste saatel, siis ma usun, et keegi ei julgeks vastu hakata. Korduvalt olen ka politsei poole pöördunud, aga nemad väidavad, et ei saa midagi teha enne, kui mind pole nö maha löödud.
Siit nüüd siis minu küsimused: kas 35-aastast selliste eluviiside ja kommetega meest on võimalik ka õigele teele juhatada? Või jääbki ta endale lastega emasid otsima ja neid ära kasutama, sest mina olen talle üheksas naine? Kust peaks alustama, et inimene läheks tööle ja hakkaks endale teadvustama, et peale magamise ja odekolonni joomise on elul palju huvitavat pakkuda? Et ta hakkaks ka teisi kuulama, aga mitte neid oma hädades süüdistama. Kui kunagi sai temaga räägitud, siis nüüd, kui üritan seda teha, siis vastuseks saan ainult: "ära aja paska", mine ravile, sest ajan nii segast juttu jne. Ükskord sain ta niikaugele, et läks psühhiaatri vastuvõtule, aga kuna mind sinna sisse ei lubatud, siis arvan, et arstile valetati tegelikkuse kohta. Tean, et olen suure südamega ja lootusetu maailmaparandaja. Nii kergelt ma alla ei anna, aga äkki ma ajan lihtsalt väljal tuult taga ja seda meest ei olegi võimalik enam rööbastele tagasi juhtida. Kui mitte, siis kuidas ma saaksin temast vabaneda nii, et ta mulle järgi ei tuleks või tagasi ei tuleks? Kas ma raiskan oma elu lihtsalt seda ilusat, head ja toredat taga ajades? See jutt tuli nüüd väga keeruline, aga loodan teilt head nõu saada.
minu mure seisneb selles, et 3 aastat tagasi tutvusin internetis mehega. Algus oli sellel suhtel vaimustav, igal hommikul ilusad sms-id, õhtuti pikad kõned... Kuna meie vahemaa oli pikk, siis pidime 7 kuud telefonitsi oma suhet arendama. Aga kõik toimis, ei tea küll ühtegi naist, kellele ei meeldiks selline ninnu-nännu. 3 kuud peale tutvumist kadus ta nädalaks. Telefon oli välja lülitatud ja kuna ma ei teadnud, kus ta elab, siis ei osanud ka kohale sõita. Selline müstiline kadumine tegi mind valvsaks, aga siis ilmus ta taas välja ning ilusate sõnadega kadus ka minu kahtlus. Enne, kui kokku saime, jõudis ta veel mitmeid kordi sedasi kaduda ja välja ilmudes ei tulnud mitte ühtegi selgitust. Õega arutasin veel, et kummaline mees, ei tea kas on vangis või elab koos mõne naisega. Õde soovitas mulle, et mul oleks targem kohale sõita ja asja ise oma silmaga vaadata. Mõeldud tehtud, helistasin, et hakkan sõitma ja 3 tunni pärast sain mehega parkimisplatsil kokku ja lõpuks ka tuttavaks. Nüüdsest hakkasid asjad veel paremini minema. Oli täpselt selline tunne, et mind kantakse kätel. Kui kokku saime, siis tehti mulle hommikusöögid, kohvi toodi voodisse, pisikesed kingitused... kui olime teineteisest eemal, siis olid pikad kõned, ilusad sõnad ja pidev teada andmine, et mind armastatakse ja ma olen oluline. Aasta pärast tutvumist otsustasime kokku kolida. Mitte mingit kahtlust ei olnud. Miks mitte sellist õndsust jätkata ühe katuse all. Kuna mees oli äsja kaotanud töö, siis loomulikult võtsin korteri otsimise ja üürimise enda peale. Sai ka kokku lepitud, et kohe kui elamise saame, siis hakkab tema kohe tööd otsima. Leidsin korteri, üürisin selle ja oma kulu ning kirjadega kolisin mehe sinna korterisse. Mees leidiski töö, aga kahjuks kaotas selle juba mõne kuu pärast, sest hakkas jooma. Ja sellest ajast peale on mu elu kardinaalselt muutunud. Juba 2 aastat pean ma üleval koletist, kes joob odekolonni, süütevedelikku jne. Tsüklid on 2-3 nädalat pikad. Ta peksab ja varastab minu tagant, minu rahadega otsib endale uut ohvrit(naist). Tööle ei kavatsegi minna. Kui on kaine, siis muud ta ei tee kui sööb ja on pikali. Mina aga olen selle masenduse ja stressi pärast kaotanud töö ja elutahte, sest võlad on üle pea kasvanud. See, mis 3 aastat tagasi oli nii ilus ja tundeküllane, sellest ei ole mitte midagi järel. Isegi minu eneseuhkus ja tahe midagi paremuse poole muuta on põrmustatud. Usk armastusse ja toredasse peremudelisse on kadunud. Olen temast küll kaks korda lahti saanud, aga mõlemad korrad on ta tagasi tulnud. Tuttavatel on küll lihtne olnud öelda, et miks sa ta sisse lasid, aga kui aken lüüakse katki ja lihtsalt sisse ronitakse ähvarduste saatel, siis ma usun, et keegi ei julgeks vastu hakata. Korduvalt olen ka politsei poole pöördunud, aga nemad väidavad, et ei saa midagi teha enne, kui mind pole nö maha löödud.
Siit nüüd siis minu küsimused: kas 35-aastast selliste eluviiside ja kommetega meest on võimalik ka õigele teele juhatada? Või jääbki ta endale lastega emasid otsima ja neid ära kasutama, sest mina olen talle üheksas naine? Kust peaks alustama, et inimene läheks tööle ja hakkaks endale teadvustama, et peale magamise ja odekolonni joomise on elul palju huvitavat pakkuda? Et ta hakkaks ka teisi kuulama, aga mitte neid oma hädades süüdistama. Kui kunagi sai temaga räägitud, siis nüüd, kui üritan seda teha, siis vastuseks saan ainult: "ära aja paska", mine ravile, sest ajan nii segast juttu jne. Ükskord sain ta niikaugele, et läks psühhiaatri vastuvõtule, aga kuna mind sinna sisse ei lubatud, siis arvan, et arstile valetati tegelikkuse kohta. Tean, et olen suure südamega ja lootusetu maailmaparandaja. Nii kergelt ma alla ei anna, aga äkki ma ajan lihtsalt väljal tuult taga ja seda meest ei olegi võimalik enam rööbastele tagasi juhtida. Kui mitte, siis kuidas ma saaksin temast vabaneda nii, et ta mulle järgi ei tuleks või tagasi ei tuleks? Kas ma raiskan oma elu lihtsalt seda ilusat, head ja toredat taga ajades? See jutt tuli nüüd väga keeruline, aga loodan teilt head nõu saada.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Küsite kirja lõpus küsimusi, millele olete eespool juba vastanud.
Teie usk sellesse suhtesse on kadunud ning olete juba korduvalt otsustanud seda lõpetada. Samas ei lase miski Teis seda suhet ka otsustavalt minna lasta - suure südamega maailmaparandaja?
Selge on see, et ühtki inimest ei suuda teine muuta, kui inimene ise seda muutust ei soovi. Ja sama kindlasti ei ole õige ühtki inimest maha kanda ja öelda, et tema aitamiseks pole mõtet aega ja energiat panustada. Küsimus on Teie otsuses ja valikutes.
Milline võiks olla Teie salarelv mehe õigele teele suunamiseks, mida eelmisel üheksal naise pole olnud? Teie poolt kirjeldatud mehe käitumise taga on tavaliselt rasked suhtetraumad lapsepõlves, armastuse- ja tunnustuse puudus, usu puudumine oma väärtusesse ja kõlblikkusse jm. Suhte alguses saite tundma õrna ja tundlikku poolt temas, mis ilmselt teeb teda elus haavatavaks ja paneb lohutuse leidmiseks alkoholi tarbima.
Kui suudaksite leppida tema heitliku elustiiliga ja pideva vajadusega hoolitsuse ja toetuse järele, siis loodetavasti paraneks ka tema toimetulek. Kui see tundub liiga suure ohvrina oma heaolu ja vajaduste arvelt, siis tuleb suhe kindlameelselt lõpetada ja küllap leiab ta varsti omale uue kaaslase, kes vähemalt mõneks ajaks annab talle usku ja lootust ja armastust.
Heade soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Kuidas südamevalust lahti saada, kui nuhkisin oma partneri järgi?22.11.2011
Ma sain hakkama millegiga, mis nüüd närib kohutavalt hinge. Ma nuhkisin oma partneri järgi ja sain sellist infot, mis nüüd paneb südame valutama, aga abikaasale oma murest rääkida ei saa, sest no tegelikult ei ole ju normaalne see, mida ma tegin, mul on selle pärast kohutavalt piinlik. Ma leidsin ühe suhtluskanalis tema vestluse ühe naisterahvaga (tema endine klassiõde), kus nad rääkisid neist kahest... Noh tegelikult ma ju ei tea, võibolla oli see lihtsalt väike flirt, sest tegelikult on abikaasa mul kogu aeg kodus ja me oleme kogu aeg koos, ainult mõned üksikud korrad ehk aasta jooksul, kui meil on eraldi käimisi või üritusi ja siis ka enamasti pakume teineteisele transporti - viime kohale ja lähme öösel järgi. Et mida ma tahan öelda, ma tean, et ta armastab mind, aga miks ta kirjutab teisele naisterahvale - "sina, mina (ühes kohas) kahekesi"? Kas ma peaksin selle teema kuidagi üles võtma, temaga rääkima? Ma tean, et ta saab väga tigedaks, kui ta peaks teada saama, et olen tema järele nuhkinud. Ma ei taha tülisid ja probleeme.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Jah, saladused meie kõige lähedasemate inimeste ees põhjustavad südamevalu ja lahutavad meid nendest emotsionaalselt. Ideaalis ei peaks armastavate partnerite vahel olema teemasid, mida üksteisega arutada ei julge. Kui tekib tunne, et seda suhet tahaksin oma partneri eest varjata - peaks kohe endalt küsima, miks? Kõrvalsuhete sageli kõige valulikumaks aspektiks on petetu jaoks teadmine, et partner mind ei usaldanud, ei austanud piisavalt, et aus olla.
Kindlasti soovitan Teil abikaasaga vestlus üles võtta - kuid keskenduda eelkõige oma suhtele. Kuidas meil läheb? Kas oleme rahul ja kui mitte, siis mida tahaksin teisiti teha, näha? Sellist inventuuri peaks igas suhtes aeg-ajalt tegama, ka siis, kui elu pealtnäha rahulikult kulgeb.
See, kas oma "nuhkimisest" mehele rääkida, sõltub Teie sisetundest. Kui omavahelisest suhtest rääkimine hingerahu tagasi ei too, siis soovitan seda ikka teha. Üks korralik tüli (mille järgi saab ka leppida) on alati parem kui vaikne ja valus vindumine.
Parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Tahan, et laps kasvaks isaga - ei tea, mida peresuhetes ette võtta?22.11.2011
Tervist.
Olen noor 19-aastane tüdruk. Ma pole kunagi olnud pidutseja ja ei ole ka praegu. Mul on peaaegu aastane tütar ja olen nüüd segaduses mida teha. Tahan, et tütar kasvaks oma isaga, aga ei tea kas suudan veel kõike kodus välja kannatada. Varem, kui olin rase, olid meil rasked ajad, mees klaaris oma nooruspõlve võlgasi. Seepärast oli ka meil palju pingeid. Mõnikord talvel ööbisin isegi väljas tülide pärast. Üldiselt tekivad tülid siis, kui ta on joonud. Nüüdseks näeme vaid nädalavahetustel aga asi paranenud pole. Jah, enam ei ole kätega tülid, aga tunnen, et isegi sõnavahetus lämmatab mu. Kardan jääda lapsega üksi ja tahaksin, et laps kasvaks oma isaga. Aga hetkel on laamendamiste parast isegi laps hirmunud ja kardab isa. Võibolla tahan ka, et laps saaks ise otsustada, kas tahab olla isaga koos elades või mitte, aga sinna läheb ju veel pikalt aega. Mina jäin oma isast viie aastaselt ilma ja kuni 16-aastaseni sain vahemalt külas käia kuni tuli uus naine. Ja võibolla tahan seda seepärast, et endale tegi see isast lahkuminek nii palju haiget. Meie pere tüüpilised nädalavahetused mööduvad tülides või sellega, et mees läheb ööseks ära. Kui me räägime telefoni teel, siis on asjad kõik korras. Ma ei tea, mida ette võtta, sest tunnen, et kõik rahamured ja kodused laamendamised ja enda ema kaotus (ema ei soovi suhelda, kuna mehega koos olen), kool jne lämmatavad mu. Tunnen, et muutun juba tuimaks, sest olen nõutu.
Olen noor 19-aastane tüdruk. Ma pole kunagi olnud pidutseja ja ei ole ka praegu. Mul on peaaegu aastane tütar ja olen nüüd segaduses mida teha. Tahan, et tütar kasvaks oma isaga, aga ei tea kas suudan veel kõike kodus välja kannatada. Varem, kui olin rase, olid meil rasked ajad, mees klaaris oma nooruspõlve võlgasi. Seepärast oli ka meil palju pingeid. Mõnikord talvel ööbisin isegi väljas tülide pärast. Üldiselt tekivad tülid siis, kui ta on joonud. Nüüdseks näeme vaid nädalavahetustel aga asi paranenud pole. Jah, enam ei ole kätega tülid, aga tunnen, et isegi sõnavahetus lämmatab mu. Kardan jääda lapsega üksi ja tahaksin, et laps kasvaks oma isaga. Aga hetkel on laamendamiste parast isegi laps hirmunud ja kardab isa. Võibolla tahan ka, et laps saaks ise otsustada, kas tahab olla isaga koos elades või mitte, aga sinna läheb ju veel pikalt aega. Mina jäin oma isast viie aastaselt ilma ja kuni 16-aastaseni sain vahemalt külas käia kuni tuli uus naine. Ja võibolla tahan seda seepärast, et endale tegi see isast lahkuminek nii palju haiget. Meie pere tüüpilised nädalavahetused mööduvad tülides või sellega, et mees läheb ööseks ära. Kui me räägime telefoni teel, siis on asjad kõik korras. Ma ei tea, mida ette võtta, sest tunnen, et kõik rahamured ja kodused laamendamised ja enda ema kaotus (ema ei soovi suhelda, kuna mehega koos olen), kool jne lämmatavad mu. Tunnen, et muutun juba tuimaks, sest olen nõutu.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Nagu Teie kirjast aru saan, olete raskes olukorras - noor ema, rahamured, haridustee pooleli, toetust lähedastelt pole. Kirjast kumab Teie mure eelkõige tütre tuleviku pärast - et ta ei kasvaks ilma isata.
Laps vajab elus paljutki, kindlasti ka suhet oma isaga. Kuid kõige olulisem on siiski turvaline, stabiilne ja tasakaalukas kasvukeskkond. Teie kirjast selgub, et seda tal praegu ei ole. Ja kui tema vanemate suhted ei parane, siis pole lootust sellele ka tulevikus.
Seega soovitan Teil lähtuda hetkel eelkõige iseenda sisetundest - mida mina praeguses olukorras vajan?
Rahalist toetust, abi lapsehoidmisel, turvalist elukohta, ärakuulamist ja erapooletut nõustamist?
Kes võiksid olla minu abilised / toetajad?
Kas soovin ja usun, et suhted lapse isaga muutuksid? Kui soovin suhet jätkata, millised on minu ootused mehele?
Kas vajan oma ema tuge ja kas olen valmis seda temalt küsima?
Praeguses vanuses on lapse heaolu otseselt seotud Teie heaolutunde ja emotsioonidega. Kui olete ise oma eluga rahul ja toimetulev, on lapsega ka kõik korras.
Hoolitsege enda eest.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Abikaasa ei soovi seksi, tegeleb ainult lastega, mida teha?21.11.2011
Tere,
Olen 10 aastat abielus olnud mees. Viimased 2 aastat naine ei soovi seksi ega koos magada, tegeleb ainult lastega kogu aeg. Lahutada ka ei taha sest 3 last ja ühine eluase. Mida peaksin tegema? Kohustada ma teda selleks ei saa vist, mujal maailmas saab trahvi nõuda kui ei täida abielukohust.
Olen 10 aastat abielus olnud mees. Viimased 2 aastat naine ei soovi seksi ega koos magada, tegeleb ainult lastega kogu aeg. Lahutada ka ei taha sest 3 last ja ühine eluase. Mida peaksin tegema? Kohustada ma teda selleks ei saa vist, mujal maailmas saab trahvi nõuda kui ei täida abielukohust.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Kahtlen, kas Teid rahuldaks naise poolt kohustuse korras pakutud seks. Pigem tuleks tegeleda küsimusega, miks naine on seksuaalsest lähedusest loobunud ja valdavalt lapsevanema rollile keskendunud.
Tavaliselt kaob seks paarisuhtest siis, kui emotsionaalne turvatunne ja lähedus vähenevad ning üksteise vajadustest pole enam võimalik ilma tülita rääkida.
Saan Teie kirjast aru, et 10 abieluaasta jooksul on pere suurenenud 3 lapse näol, mis tähendab vanamatele päris suurt koormust. Sellel perioodil ongi enamasti vanemateks olemine esiplaanil ning mehe-naise rollideks tuleb spetsiaalselt aega planeerida. Võimalik on, et naine on lihtsalt ülekoormatud ning vajab aeg-ajalt kohustustevaba aega iseenda ja paarisuhte jaoks.
Mida siis teha? Alustuseks soovitan naisega jututeema üles võtta. Kindlasti mitte sellest, et rohkem seksi soovite, vaid sellest, kuidas kahekesi enam aega koos veeta (kodust välja saada, midagi toredat koos teha). Ehk vajaks arutamist lastega seotud kohustuste jagamine, sageli kipub naistel selles vallas suurem koorem kanda olema.
Seksuaalne lähedus ei taastu kindlasti mitte üleöö. Selleks peaksite laste kõrvalt eraldi aega leidma koosolemiseks, rääkimiseks, üksteise vastu huvi tundmiseks ja oma mõtete-tunnete jagamiseks. Kui taastub emotsionaalne lähedus suhtes, taastub tavaliselt ka seksuaalne lähedus.
Kui kodused jutuajamises vilja ei kanna, soovitan paariterapeudi poole pöörduda.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Suhtekriis mõjub väikelapsele, kuidas aidata last ja ennast?20.11.2011
4 aastane laps elab üle vanemate keerulisi suhteid käitudes lasteaias agressiivselt ja kurjalt. Lapse isal on kombeks kodus lapse emaga olla terav, hukkamõistev ja ka lapsega väga kannatamatu ja kuri. Sooviksin oma last aidata ja ka ise saada abi. Kas tegutseb tasuta psühholooge kellega koos arutada, kuidas parandada olukorda?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie laps vajab kahtlemata abi ja seda saate ainult Teie koos lapse isaga talle pakkuda - keskendudes koos oma suhtepingete leevendamisele.
Tasuta psühholoogilist abi leiab ikka.
Tallinnas näiteks Tallinna Perekeskus, Asula tn. 11 www. pk.ee
samuti Tallinna Psühholoogilise kriisiabi keskus,
Pärnu mnt 9a, www. eluliin.ee
Kui elate mujal Eestis, siis oleks tasuta psühholoogi mõistlik küsida kohalikust omavalitsusest - mitmetes on need teenused õnneks olemas.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Kuidas teha selgeks, et mehe käitumine on tihti mind mitte arvestav?01.11.2011
Mu poiss, kellega olen nüüdseks koos olnud 1,5 aastat, on üsna alandavat tüüpi. Samuti on ta oma enese soovidest lähtuv, st seab enda soove kõrgemale, samas kui mina olen selle vastand ja sean enda soovid tagaplaanile.
Lisaks näeb ta minus päris palju vigu, kuid enda omasid kunagi ei näe ega tunnista.
Kahjuks või õnneks, suhtes me aga oleme ja tahame olla. Lihtsalt tekkis siinkohal küsimus, kas oleks võimalik kuidagi meest suunata arusaajamaks või kuidas talle selgeks teha, kui halvasti tema tihtipeale käitub?
Arvab lihtsalt alati, et tema võib kõike teha, aga kui mina samamoodi tagasi teen, siis leiab, et tema küll nii ei teinud ja mina käitusin valesti.
Lisaks näeb ta minus päris palju vigu, kuid enda omasid kunagi ei näe ega tunnista.
Kahjuks või õnneks, suhtes me aga oleme ja tahame olla. Lihtsalt tekkis siinkohal küsimus, kas oleks võimalik kuidagi meest suunata arusaajamaks või kuidas talle selgeks teha, kui halvasti tema tihtipeale käitub?
Arvab lihtsalt alati, et tema võib kõike teha, aga kui mina samamoodi tagasi teen, siis leiab, et tema küll nii ei teinud ja mina käitusin valesti.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Nagu kirjutate, on teie suhtes seni toiminud muster, kus mees väljendab julgelt ja selgelt oma soove ja ootusi, Teie aga jätate enda omad tahaplaanile. 1,5 aastat on piisavalt pikk aeg, et aru saada, kas selline suhe Teile sobib või mitte. Olete jõudnud järeldusele, et Teile ei sobi. Väga hea. Nüüd on aeg muutusteks.
Alustuseks püüdke endale sõnastada (ehk aitab parmini isegi paberile kirja panemine), mida Te oma suhtelt ootate. Millised Teie vajadused on praegu rahuldamata? Milliseid oma soove olete seni ütlemata jätnud?
Meest suunata Teil kindlasti ei õnnestu ja tema kritiseerimine ja vigade ette heitmine ka suhet paremaks ei tee. Rääkimata talle tagasi tegemisest.
Mis aga toimida võib, on läbimõeldud kõnelus, kus räägite mehele oma ootustest ja vajadustest. Need võivad talle esialgu ootamatud olla ja ta võib isegi nende vastu protesteerida, kuid kui Te talle oluline ja tähtis olete, lähevad Teie vajadused talle kindlasti korda. Iga mees tahab tegelikult sisimas tunda, et naine temaga suhtes õnnelik on.
Kindlasti ei piisa suhte muutmiseks ühest kõnelusest, vaid oma vajadusi tuleb õppida ka igapäevaselt välja ütlema. Siis õpib ka mees neid kuulama ja nendega arvestama. Kuid julge pealehakkamine on pool võitu.
Julgust teile selleks,
Siiri Tõniste
Küsimus: Meid seob ainult ühine laps, kas nii edasi elada?31.10.2011
Oleme mehega koos olnud kuus ja pool aastat, olime suht armunud ja kolisime kokku kuu aja pärast, kõik oli ilus. Ka samad soovid olid meil, nii mina kui tema soovisime saada last. Minul endal oli sel ajal üksi kasvatada poeg ja ta oli vanuses 12. Nüüd on meil ühine laps kolme ja poole aastane ja meil mehega pole peale lapse enam midagi ühist. Ei ole meil millestki rääkida, pole ühiseid huvisid ja ka seksuaalelu ei ole meil nüüdseks juba viis kuud olnud. Mina leian, et meil on probleem, kuid mehe arust on kõik ok. Kuidas toimima peaks, sest minul on tahtmine minema astuda ja leida endale suhe, kus mind võetakse kui naist, hellitatakse, tehakse komplimente jne. Mida teha?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Nagu Teie kirjeldusest aru saan, olete enne ühise lapse sündi siiski ka kahekesi koos paarielu elanud, seega minu küsimus - mis olid suhte alguses need teemad, mis teid ühendasid ja mõlemaid huvitasid?
Väikese lapse esimesed aastad võtavad vanematelt, eriti emalt, palju aega ja energiat, nii on tavaline, et paarisuhtes kaldutakse võõraks jääma. Küllap on teiegagi nii juhtunud.
Kirjutate, et mehel justkui probleemi pole, vaid Teie olete rahulolematu. Siiski küllap ka mees tunneb võõrandumist, aga ei oska sellega midagi peale hakata ja rääkida sellel teemal on sageli "ohtlik". Ohtlik selles mõttes - kardetakse, et valusatest asjadest rääkimine võib suhet ohustada ja viia selle katkemiseni. Nii on lihtsam pea liiva alla peita ja endale kinnitada, et kõik on ok.
Enne kui mehega rääkimise ette võtate, soovitan Teil endasse vaadata ja endalt küsida, kas olen valmis selles suhtes pingutama ja kontakti taastamise nimel tööd tegema. Millised on selle suhte tugevused, millised minu vajadused on vähemalt suhte algusaastatel rahuldatud olnud? Millega ma kindlasti leppida ei suuda?
Pidage meeles, et ei Teie ega Teie mees pole muutunud vaid muutunud on suhe ja teie käitumine selles suhtes.
Kui olete kindel, et soovite suhtes jätkata, siis võtke mehega ette vestlus, milles on oluline rääkida oma tunnetest ja mitte süüdistada või kritiseerida meest. Tähtis on, et võtaksite vastutuse oma osa eest suhtes, siis saab ka mees sama teha.
Ja jälle kord - kui kodune vestlus ei õnnestu, soovitan võimaluse korral pereterapeudi poole pöörduda.
parimatega,
Siiri Tõniste