Perekonnaõigus

Tere,
Kolisime perega Soome (mina, mees ja 2 väikest last) püsivaks elamiseks ja töötamiseks. Kolmas laps - 11-aastane poeg elab praegu vanaemaga Eestis. Vanem laps oli algusest peale kolimise vastu - Eestis on tuttav kool, sõbrad + murdeea algus. Juhtus nii, et kui tegelesime kolimisega, elas poeg paar nädalat minu ema juures. Selle aja jooksul vanaema leidis võimaluse minu poja "päästmiseks". Nimelt üks tuttav jurist soovitas talle minna kirjutama avaldust kohalikule sotsiaaltöötajale selle kohta, et poiss ei taha kuhugi kolida ja tahab jääda elama vanaemaga Eestis. Seda nad tegidki. Imestab see, et sotsiaaltöötaja võttis avalduse vastu ja ütles minu mehele esmakohtumisel, et te (vanemad) ei saa vägisi viia last Eestist ära, sest ta on juba 11-aastane ja ise otsustab, kellega ja kus ta elama hakkab. Perekonnaseadusest me küll sellist õigust ei leidnud. Püüdsime poega ümber veenda, selle peale ta ütleb, et kui tal ei oleks seda õigust olnud, siis ta kindlasti sõidaks meiega koos. Kuna eesti seadus lubab, siis seda võimalust ta kasutabki.
Küsimus on järgmine, kuivõrd on juristi ja sotsiaaltöötaja soovitused/tegevused on õigustatud ja vastavuses kehtiva seadusega? Kas ei peaks täiskasvanud inimesed (ametnikud) rääkima alaealisele lapsele, et ta peab olema oma vanemate ja õe-vennaga koos? Miks me kogu aeg räägime lastele nende õigustest, kohustustest mitte sõnakestki. Perekonnaseaduses on välja toodud ju konkreetsed juhtumid, millal laps (10-aastane) saab valida ühe või teise vanema vahel või eestkostjat. Kas poja kirjutatud avaldus, et ma ei taha kolida Soome, omab mingit juriidilist tähtsust?
Tänan vastamast

Kas on võimalus, et kui ma nõuan laste isalt isaduse tuvastamist ja elatise maksmist (lapsed on 11a. ja 4a. ja isa pole omast initsiatiivist huvi laste vastu üles näidanud ega mitte kuidagi toetanud) kohtu kaudu, et isa keerab asja minu vastu hoopis ja nõuab lapsed endale? Suurem laps teab teda kui päris isa, aga lapse 11 eluaasta jooksul on nad suhelnud kokku 1,5 aastat kõige pikemal perioodil, laps isegi ei nimeta teda ISAKS, väiksemat last on isa näinud korra pärast sündi ja korra aasta tagasi, nii et väiksemale lapsele on ta täiesti võõras. Muretsen, et teades selle mehe iseloomu, siis äkki tal õnnestub kuidagi keerata asjad minu vastu ja nõuab laste hooldusõigust vms, et pääseda alimentide maksmisest. Laste isa pole kummagi lapse sünnitunnistusel kirjas kuna ta ei olnud nõus nime sinna kandmisega.

Ette tänades,

Tere.
Lahutusega on kõne alla tulnud korter, mis kuulus kunagi rendilepingu alusel minu emale, kuna toona teisi omandivorme polnud. Kui üheksakümnendate keskel hakkas erastamine, oli ema eelisjärjekorras. Tema aga otsustas erastamise õiguse kirjalikult minule üle anda. Samaga nõustus kirjalikult minu abikaasa. Samuti maksti korter nii minu kui ema EVP-de eest. Kas nüüd lahutades on abikaasal õigus poolele korterile ja kas erastamise õiguse üleandmine on tõlgendatav kinkelepinguga, mille korral on tegemist ainuvaraga ega lähe jagamisele? Kui paberid on korras, siis kui raske saab olema selle tõestamine kohtus ja kas üldse on sarnaseid kohtulahendeid?

Vanaema, 54 a naine (sissetulek: 50.00 invaliidsustoetus, 325.00 brutopalk) on mures, sest kesknädalal toimub kohtuistung, kus kohtus nõutakse pojalapse ülalpidamise igakuist makset, kuna poeg töötu ja oma lapsele alimente ei maksa ja tundub, et ei kavatsegi maksma hakata.
Kas on üldse mingi võimalus selle naise niisugustest "alimentidest" päästmiseks? Missugused need võimalused oleksid?
Kui suur oleks niisuguse väikese palga juures see summa, mis ta maksma peaks ja kui suure summa peab inimesele elamiseks jätma, arvestades, et 100 eurot maksab ta korteri kommunaalide eest?

Mul selline mure, et ilmale on tulemas soovimatu laps, kelle lapse ema siiski soovib ilmale tuua ja aktsepteerib täna olukorda, kus bioloogiline isa ei osale lapse kasvatamisel ja ei soovi seda last. Mis garantii on isal, et lapse ema mingil ajal ringi ei mõtle ja nõuab siiski bioloogiliselt isalt toetust? Saab selle kuidagi kokku leppida või kuidas peaks toimima?

Tere,
andsin sisse kiirmenetluse avalduse lapsele elatise maksmiseks summas 160.-, endine abikaasa esitas vastuväite, et tal pole võimalik sellises summas elatist tasuda.
Kiirmenetluse lõpetamisel soovisin, et jätkatakse hagimenetlusega. Täna hommikul aga kandis endine abikaasa minu pangakontole summa 100.- ning selgitusena "lapsele". Kui temaga ühendust võtsin teatas ta, et see ongi see summa, mida ta on võimeline lapsele tasuma. Ma pole sellega nõus. Mida peaksin edasi tegema? Kas pean kohust teavitama sellest ülekandest? Sooviksin ikkagi 160 eurot.

Tere
Laps on 12-aastane, isaga kunagi suhelnud pole, rahalist toetust saanud ei ole (ema ei ole kunagi küsinud ja isa pole pakkunud). Isa pole last tunnistanud. Kas sellisel isal on tulevikus õigus mingitele nõudmistele enda aitamise suhtes minu lapse poolt? Küsin seda, kuna isa teine laps (seaduslikust abielust) on haige ja ise abivajav.

Tere!
Minu abikaasa saab lapse naisega, kellega tal oli üle poole aasta abieluväline suhe. Algas see pigem naise initsiatiivil (seda tunnistas naine ise), lõppes mehe omal 2013. juunis. Oma rasedusest teatas naine talle 6. oktoobril, kui raseduse kestus oli juba u 14 nädalat, öeldes, et tema otsustas nii ja tema teeb seda ainult seetõttu, et ta saaks tulevikus lapsele öelda, et jah, su isa teab, et sa oled olemas.
Käisime koos abikaasaga temaga rääkimas ning naise sõnul ei ole temal minu abikaasale mingeid nõudmisi ja tema ei taha lapse isalt mitte midagi, st ta üritab tegelikult teha kõik, et lapse isa eemale tõugata. Hetkel tundub, et me suutsime ta mõistma panna, et lapse isal on õigusi täpselt sama palju kui kohustusi ning nüüd tuleb teha kõik otsused mitte neil kummalgi iseendale vaid koos ja lapse heaolule mõeldes.
Minu abikaasa, esialgsest šokist üle saades, soovib isegi ilma DNA testita last omaks tunnistada, anda talle oma nime ja osaleda võrdselt teise vanemaga tema kasvatamisel. Lõpuks, nagu öeldud, jäi sellega nõusse ka lapse ema ja sellega peaks justkui korras olema.
Aga meile abikaasaga ei anna rahu üks asi: me mõlemad teame, et see laps on selle naise nn projektilaps, kindlustus vanaduspõlves üksijäämise ees. Tema sünd ei ole isegi mitte "õnnetus", nagu mõned selliseid asju nimetavad, vaid pikaajaline külmavereline kalkuleerimine ning teise inimese teadlik ärakasutamine. Minule on ta varem, kui me väga tihedalt suhtlesime (oleme kunagised klassiõed ja viimase 3+ aasta jooksul saime väga usalduslikult läbi), mitu korda öelnud, et ta ei saa aru, miks temal kedagi pole, aga kui ta mehele ei saagi, siis leiab ta kellegi sobiva, kes talle lapse teeb, sest ta ei taha üksi jääda ja vähemalt laps peab naisel "olemas olema". Sellest olen ma ka ühele oma lähisugulasele rääkinud ja mitte nüüd, kui situatsioon käes, vaid juba toona.
Nende suhte ajal oli just naine see, kes ütles minu abikaasale, et kaitsevahendeid kasutada pole vaja, kuna "midagi ei juhtu, kõige eest on hoolitsetud". Loomulikult oli abikaasast kui täiskasvanud mehest naiivne ja väga vastutustundetu seda uskuda, minus ei ole mingit soovi tema vastutust selles asjas vähendada, aga nii ta läks.
Kõik ülestunnistused, mida see naine on teinud, on suulised, st ta väldib hoolega, et asjadest ei jääks ühtki kirjalikku jälge. Ainus tõestatav koht on see, kus ta tunnistab, et kõike seda alustades ta teadis, et nii läheb ("kogu see stoori on veerenud ja lõppenud nii, nagu ma sisimas kogu aeg arvasin ja tundsin, ses mõttes üllatust pole..."), aga see ei ütle tegelikult ju midagi. Ka seda ta tunnistas mulle ise, kui temaga rääkimas käisime ja ma küsisin, miks ta mu kirjadele vastanud pole - "ma ei ole tahtnud, et oleks kõigile näha, mida ma rääkinud olen".
Pika sissejuhatuse peale jõuan küsimusteni:
Kas on mingigi võimalus, et keegi kuskil kuidagi võtab neid puhtalt emotsioonidel põhinevaid ning faktiliselt mittetõestatavaid asju arvesse, kui peaks juhtuma, et lapse hooldusõiguse ja "lapsejagamise" graafiku koostamisel tekivad erimeelsused, st isa õigusi lõpuks siiski ilma kohtu sekkumiseta ei tunnistata või tunnistatakse ebaõiglaselt vähe? Kuidas võib kohus suhtuda isa õigustesse situatsioonis, kus, mispidi ka võtta, on peamine kannataja siiski laps - vanemad elavad erinevates linnades, imikut ei saa ju vedada nädal siia-nädal sinna, kooli saab ta minna vaid ühes linnas korraga jne. Üks vanem on kaotajaks pooleks nagunii, aga kas on olemas võimalus, et alati tehakse otsus pigem emale kasulik, kui ema on igati ontlik kodanik, st pole just alkohoolik vms?
Kõige meelsamini võtaks isa lapse enda juurde elama ja kasvataks teda peres, kus on olemas mõlemad soost täiskasvanud, emale lapsega kohtumiseks loomulikult mitte mingeid takistusi tehes, aga anname mõlemad enesele aru, et see ei ole reaalselt võimalik, kui ema ei ole nõus lapsest loobuma. Ei ole ka ette näha, et see sündida võiks, sest projekt on lõpuks edukalt teostunud ja eesmärk laps saada täidetud...

Tere!
Lahutasime abikaasaga. Meil on üks pooleteist aastane laps ja varsti peaks ilmavalgust nägema ka teine. Saime naisega kokkuleppele, et hakkan maksma 160 eurot kuus, nagu on miinimum, vähemalt praegu. Kuid mul on probleem sellega, kuna ma käin veel kutsekoolis. Selle kõrvalt on pea võimatu tööl käia, kuna muidu kannataks kool. Mida ma tegema peaksin? Veel on probleem lapsega koosolemine. Nimelt ei või ma oma last kuskile kaasa võtta, samas ei tohi teda ka väga vaatamas käia. Põhjus väga lihtne, nimelt on mu elus uus naine ja endine naine on rangelt selle vastu, et mu laps temaga kohtuks, samuti peetakse mind nüüd ebausaldusväärseks kuigi mul pole lapse hoidmisega kunagi probleeme olnud. Ma armastan oma last väga ja ei laseks temaga midagi halba juhtuda. Mina ei tohi oma last kuskile kaasa võtta kuid mu lapse ema viib teda igale poole ilma minu nõusolekuta, samuti kohtub ta inimestega kellega ma sooviks, et ta ei kohtuks. Kas selles suhtes saaks ma midagi ette võtta?

Tere! Umbes kuu aega tagasi sai meie 9-aastane kooselu mu elukaaslasega otsa ja ta kolis meie 2,5 aastase pojaga oma vanemate juurde. Leppisime kokku, et meie lapsega koosviibimise aeg jääb võrdseks ja elatisraha kumbki kummalegi maksma ei pea. Suuremad kulutused tšekkide alusel kanname pooleks. Nüüd on tekkinud olukord, kus lapse ema otsib põhjuseid, miks sellest kokkuleppest kõrvale hoida ja minul lapsega suhtlemist piirata. Ta küll nõustub, et leppisime kokku aga toob põhjenduseks lapse heaoluga mitte arvestamist minu poolt, kui olen avaldanud soovi pojaga kohtumiseks. Küll on põhjuseks see, et see on lapse väntsutamine ja sealt edasi igasugu muud jaburad põhjendused. Tean ka seda (ta ise ütles mulle), et tema vanemad on minu suhtes väga vihaselt meelestatud ja kardan, et seal toimub lapse mõjutamine. Kui laps on minuga, on meie (lapsega) läbisaamine superhea. Lapse elukoht sünnist saadik oli selles kohas, kus ma ise hetkel elan. Ta ise ka nimetab seda veel siiani koduks ja seda kohta, kus ema nüüd elab vanaema juures. Lasteaed on minu kodust 200m kaugusel. Nende jaoks teises linna otsas. Kuigi meil ei ole otseselt dokumenti, mis omaks mõlema allkirju kokkuleppeks lapsega seonduva suhtes, suudaks ma meievaheliste suhtlustega (internetis, sõnumid) tõestada meie kokkulepet. Mis on mu võimalused või lootused kui asjale ametlik käik anda? Kas eksisteerib võimalus, et lapse elukohaks määratakse isa kodu?