Pere ja suhted

Olen juba 19 aastat abielus olnud ja seda veel siianigi. Peres kasvab kolm suurepärast last, keda olen kasvatanud peaaegu üksinda, kuna olude sunnil on abikaasa välismaal tööl viibinud enamuse ajast. Vahelduva eduga on käinud kodus, meid vaatamas, aitamas ja isa ning abikaasa kohustusi täitmas. Aja jooksul olen aru saanud, et seda on ikka vähe, täiskasvanud poeg on oma isast peaaegu võõrdunud, tal on südames valus, aga ta ei räägi sellest kellegagi. Keskmine poeg loodab, et isa tegeleks temaga, suhtleks ka siis, kui pole kodus. Alati, kui selline asi toimub, poisil silmad säravad. Pesamuna valmistab juba isadepäeva kaarte aga kui küsisin, kellele, siis ta vastas, et vanaisale. Kui isa lastel kodus on, sujub elu enam-vähem. Aga kui läheb...
Abikaasadena mõistsime teineteist pea poolelt sõnalt, aga kui töökoht muutus ja komandeeringud hakkasid toimuma maakera teisele poole ja seal oldud aeg venis nii neljaks kuuks, kadus usaldus, mis ennegi on mehe poolt kuritarvitatud. Ja peale neid pikki komandeernguid, ups, tuli juhuslikult välja, et sealpool on armuke, alkohol ja töö ka, telefonidele mitte vastamised, harvad ühendused, sõimamine , alandamine jne..., seal oli tema enda isiklik elu...
Meie jaoks ta oligi ju tööl. Teavad seda nii suuremad lapsed ka. Ja praeguseks ajaks on lõppenud maailma töö, aga ikkagi põhiline töökoht on kaugel, kus käib. Pool aastat on sellest möödas, kõik nagu loksus paika heas mõttes, kuigi usaldus mul isiklikult puudub. Ma ei tea, kas olen rumal ja naiivne lootes paremusele. Kuni tänaseni oli kõik ok, isegi suhtles interneti teel vägagi palju meie kõigiga (v.a vanem poiss). Juhuse tahtel on ka minul oma toimetused, nimelt meeldib õhtuti (kui pesamuna magab rahulikult ja suured valvavad ta une järgi) käia tervisekõndi tegemas. Siit nüüd suure algutähega probleem - ühel õhtul polnud mind võimalik telefonitsi kätte saada ja arvutis ka ninapidi ei istunud, käisin kõndimas, telefonid olid hääletud ja tagatipuks ununes hääletu mobiil jope taskusse. Hommikul ärgates oli seal 20 vastamata kõnet, koos ähvardustega, et ütleb perest lahti ja naine on l...., kuna pole kodus, ja ka muud suht alandavad ja rõvedad teated. Ei puudunud ka see, et omi hetkeemotsioone tervele maailmale jagada interneti teel. Ja nüüd olen mina väga paha ja l... naine ja usaldus on tal minu vastu kadunud. Ma ei tea, mis arvata ja teha, ja kas siis ongi niimoodi. Kas ma peaksingi laskma end alandada ja mõnitada kui abikaasal see ühel hetkel pähe tuleb. Kas talle endale ei meenu mustad tegemised, mis pole ei mehele ega isale kombekad... või ei sobi peegelduse efekt. Ei ole ju nii, et ilusate asjadega ja paari kuuga saab abikaasa heastada kõik mustad tegemised, mis on jäänud merede ja mägede taha... aga minu hingele on kõvasti haiget tehtud ja alandatud.
Jutt tuli pikk, ehk veidi seganegi, aga mida pean edasi tegema, kuidas toimima? Ja üldsegi tundub mulle et olen suht naiivne vist.
Ilusta päikest!

Tere Siiri!

Meie peres kasvab 2 poega. 12-aastasel on märg voodi pea igal hommikul, 10-aastasel umbes paaril korral nädalas. Oleme käinud Mustamäel uuringutel - füüsilisi terviseprobleeme ei ole. Miniriinist märgatavat abi ei olnud, noorem poeg ei julgenud seda isegi võtta.
Mina, emana, olen kuni 20-ndate aastate alguseni sama asjaga hädas ja ka minu vend. Minu vanematel oli vist ka sama mure.
Öine äratamine varasematel aastatel ei sobinud meile, tekitas lisapingeid, lapsed magasid nii raskelt.
Olen mõelnud, kas see võib olla mingi psühholoogiline/käitumuslik vale muster, mis meie peres on?
Kas olete selle probleemiga kokku puutunud või teate mõnd spetsialisti, kel rohkem kogemusi selle teemaga?

Suured tänu juba ette!

Et küsimus siis, kui hull see asi on? Algas kõik juba aastaid tagasi. Sain koondamisteate. Elu oli tipp topp. Siis tekkis seljaga probleeme. Asi lõppes operatsiooniga. Sellega seoses polnud sissetulekuid, kõik laenud liisingud öeldi üles. Kõik on arestitud, seljavalud 24/7. Ja nüüd kirsiks tordil võttis naine uue... meil väike laps, nati üle aasta. Poisist tunnen puudust. Eluisu läinud. Kuu aega istunud toas... midagi teha ei taha. Ainuke asi millest mõtlen on enesetapp. Kogu maailm on kokku kukkunud viimase 2-3 aastaga... olen 34m. Kas sellist masendust üldse annab ravida kui endal puudub tahe ja soov?

Olime abikaasaga elanud 7 aastat. Ta leidis üles oma lapsepõlves kaotataud õe. Pool aastat vahetasid nad e-kirju, üsnagi kahtlase sisuga ja kui õde kolis Eestisse, hakkasid päevapealt koos elama. Mees lahkus kodust põhjendusega, et läheb õe korterisse remonti tegema ja kadus. Teadagi läksin marru ja endast välja minnes sõimasin teda üsna karmilt. Ta ei ole sellest saadik (1,5 aastat) seletanud mulle ega lapsele midagi. Meil on 5-aastane poeg, kelle küsimustele pean aina vastama. Üritan olla neutraalne ja mitte isa mustata, leides kõiksugu tobedaid vabandusi mehele, kes ei maksa elatist ega tunne huvi lapse vastu. Olen leppinud, et meie abielu on läbi, tema ei vasta isegi mu kirjadele lahutuse kohta. Ainult kord ütles, et kui mul on vaja, toimetagu ma ise. Kuhu pöörduda, et saada tagasi hingerahu ja suuta aidata last, kellele kogu see olukord on ilmselgelt ülejõu käiv.

Tere!

Olen ise 22-aastane ja mu poiss on 23. Me oleme koos olnud 5 aastat ja hetkel oleme lahus olnud kuu aega. Meie kooselu klappis väga hästi. Suhtesse tekkis mõra siis, kui soovisime mõlemad last saada. Üritasime kokku 2 aastat last saada aga tulutult. Käisime siis mõlemad arsti juures kontrollis ja proovid olid mõlemal korras. Vahepeal tekkis mu ellu uus poiss, kellega meil midagi tõsist pole, kuna armastan oma elukaaslast väga.

Aga tean, et mõned paarid lihtsalt ei sobi omavahel kokku ja ei saagi lapsi. Aga ma nii väga tahan last saada. Kui ma oma poisiga ära lepin ja me kokku kolime, siis pean arvestama sellega, et võibolla ei saa me omavahel kunagi last. See võimalus on olemas, kuna pole nii pika aja jooksul rasedaks jäänud.
Kas elus ongi siis nii, et tuleb alati valida kas armastus või oma unistused.
Ma ei oska kohe midagi teha.
Tänan vastuse eest!

Tere,
Loodan, et saate mind aidata või nõu anda. Nimelt on mul 5-aastane ja 1-aastane poeg. Me elame 2-korruselises eramajas koos laste ja abikaasaga. Abikaasaga on kõik hästi, probleeme peres pole. Probleem nimelt mu 5-aastasel pojal, kes kardab kohutavalt üksinda olemist. Kui me oleme kõik kodus ja ta vaatab esimesel korrusel multikaid ja teised pereliikmed on 2. korrusel siis poiss paneb teleka kinni ja tuleb ka kohe 2. korrusele leides mingi ettekäände. Samas see multikas talle väga meeldib ja kui keegi oleks temaga veel esimesel korrusel, siis ta vaataks seda kindlasti edasi. Kui abikaasa on tööl ja me poistega koos kodus, siis hommikul ma lähen 1-aastast poissi magama panema ja palun, et vanem poiss jääks alla, sest muidu ei jää noorem poiss magama. Vanem poiss küsib vähemalt 5 korda, kas ma ikka pärast alla ka tulen. Tihti jään ise ka ülesse noorema kõrvale magama. Vanem poiss on mõnda aega all ja kui ma ei ole alla läinud hiljem, siis ta tuleb ka kohe üles ja ütleb, et ta tahab ka magada, kuigi ma tean, et ta ei maga vaid see on lihtsalt ettekääne mitte üksinda all olemiseks. Ta sipleb, ta räägib omaette, ta vähkleb ja niheleb, nii et ei saa mina magada ega maga ka noorem venna väga kaua. Ta ei julge üksi koduhoovis mängida, kuigi meil on koer väljas lahti, majal on aed ümber. Elame eramajade piirkonnas, kus ei liigu palju inimesi. Samas kui naabrid on õues, siis on ka tema õues aga nii kui mitte kedagi pole ei jää ka tema liivakasti mängima või rattaga sõitma. Ma ei oska enam midagi mõelda või teha, sest selline tema käitumine (pidevalt minu või abikaasa taga käimine ja mitte maha jäämine) hakkab juba häirivaks muutuma ja segab normaalset elu. Ma ei tea kas me oleme midagi abikaasaga valesti teinud või millest tuleb selline kartus? On see eakohane, võib see mööduda või peaks juba praegu abi hakkama otsima lastepsühholoogidelt?

Ette tänades

Ma ei oska aru saada ja leppida järgmise olukorraga. Oleme mehega koos elanud 7 aastat ning meil on väike tütreke. Mehel oli enne mind naine, kellega tal on samuti laps. Kogu meie kooselu aja jooksul on toiminud mingil moel pidevalt ka see eelmine suhe - kord vähem kord rohkem. See naine pole siiani loobunud - pidevad sõnumid, helistamised, minu tagarääkimised, ühised väljasõidud (ka mitmepäevased reisid) kannavad kõik ühisnimetajat - "aga meil on laps ja tegelikult olen mina su elu armastus". Mina seda last näinud pole kuigi ta käib juba koolis. Lihtsalt olukord on selline, kus lapsega suhtlemisel peab ka ema kogu aeg juures olema. See laps ei tea ka seda, et tema isal on teine pere ja veel üks laps. Mulle tundub, et mehele taoline tohuvabohu meeldib. Teise perega koos olles ta telefoni ei võta olgu kodus või maavärin. Nüüd ongi olukord kujunenud selliseks, et mehel oleks justkui kaks naist ja kaks peret, kusjuures see on täiesti avalik. Teises peres on tal samuti ühised reisid, ühised perekondlikud peod, ühised aiatööd jne. Samuti on ta tolle naise kaaslaseks sealse suguvõsa üritustel. Olen püüdnud temaga sel teemal rääkida, kuid olukord tundub lootusetu - mehe arvates saan ma asjadest täiesti valesti aru ja olen egoistlik. Mulle tundub aga olukord ikka väga jabur. Mida soovitate?

Olen raske puudega naisterahvas, kellele on ette nähtud hooldaja 24 tundi ööpäevas ja mul on laps, keda ise hooldan, kuna ka tema on puudega. Lähiajal jäi meil ema raskesti haigeks ja ta vajab hoolamist. Kas on õigus nõuda minult ema hooldamist ööpäevaringselt. Peale minu on peres veel 2 last, kes ema hooldada eriti ei tahaks. Meie peres pole kunagi eriti inimlikku läbisaamist olnud. Ema on hoidnud ja toetanud kahte nooremat alati rohkem kui mind kõige vanemat. Ja nüüd on tekkinud küsimus, kuidas edasi toimida, sest vaevalt meie omavahel inimlikule kokkuleppele jõuame, sest me praegu isegi ei räägi omavahel.

Tere,
olen keskealine naine (40) ja elanud oma elukaaslasega koos üle kolme aasta. Meie kooselu algul oli mul palju kirge ja soojust ja elurõõmu. Mina oli vaba oma käitumiselt ja olemiselt. Elukaaslane oli see, kes oli külm ja konservatiivne. Väga selgelt andis ta oma sõnade ja käitumisega märku mis talle ei meeldi. Viimane aasta meie elus on olnud täis pingeid. Meie erinevad arusaamad ja tõekspidamised, milline on perekond, kuidas abikaasad käituvad. Tema arvab, et abikaasad on pidevalt koos. Teevad kõike koos, aga kui see asi, mis mina teha tahan, talle ei meeldi, siis me seda ei tee. Ei või ka mina seda üksi teha. Nüüd olen muutunud mina külmaks (sellel viimasel aastal) ja lähedusevajadust mul ei ole. Tunnen, et olen kammitsetud, kuna viimane aasta olen saanud aru, et elan nagu koer keti otsas.
Nüüd on olnud meie viimased 2 kuud normaalsemad. Ei ole olnud tülisid. Mina olen käitunud nii nagu tema õigeks peab. Seda kodurahu huvides. Nüüd loodab ta, et kui on olnud mingi aeg hea mees siis miks ei tule tagasi see minu kirg.
No ei tule. Häbi tunnistada, aga ei ole mul kirge tema vastu. Mis ma nüüd teen, kas tuleb see kirg kunagi tagasi? Mida selleks teha?
Või see mis on läinud on läinud ja tagasi enam ei saa?

Tere!
Elan koos elukaaslasega tema ema korteris juba aasta. Peale meie elab seal veel ämma tütar oma pojaga. Meil on 4-toaline korter. Mind häirib jubedalt see, kuidas mu ämm oma pojaga kogu aeg räägib. Kui nad teineteist ei näe, siis ämm helistab pojakesele iga päev. Kui emme pojalt midagi tahab, siis pojake jookseb, aga kui mina midagi tahan või ütlen, lähme riidu. Ämmal on rahamuresid ja poeg peqab teda toetama, sest tema 2 tütart ei anna sentigi. Meil on ju ka oma vajadused ja oma elu. Ämm ei oska tegelikult rahaga toimetada, endal on laen kaela peal aga laristab rahaga, ostab igasugu träni, mida poleks tegelikult vaja. Tahaksime ära minna aga ämm ei suudaks korteri eest üksinda maksta, seepärast peame seal elama.
Mida teha?