Pere ja suhted
Küsimus: Häälte kuulmine27.06.2011
Poeg kuuleb minu häält (olen ema) oma peas aga ma ei räägi ju temaga, olen ju teises toas. Poeg on täitsa endast väljas, karjub mu peale, ähvardab tappa anda, et miks ma teda norin. Silmad on segased peas ja käib ühest kohast teise. Natuke hirmutav olukord, kunagi ei tea ju millal ta jälle endast välja läheb. Kui küsin milles asi, ütleb, et sa tead küll. Midagi on temaga valesti, vanus on tal 26 aastat. Läheb mööda umbes pool tundi, nägu on jälle selge ja jutt normaalne. Arstile keeldub minemast, sest tema meelest probleemi ju pole. Kuidas teda aidata, ma ei tea enam. Vahel on mitmed päevad kõik korras siis aga päevas mitu märatsushoogu, õnneks pole keegi veel viga saanud. Kardan, et järsku on see skisofreenia. Vahest ärkab ta öösel, käib toad läbi ja läheb õnneks uuesti magama, meenutab ärevushoogu.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Suure tõenäosusega on Teil põhjust oma poja pärast mures olla.
Tema seisund vajaks kindlasti psühhiaatri ülevaatust. Sellised sümptomid tavaliselt iseenesest üle ei lähe, pigem süvenevad. Nagu isegi aru olete saanud, võib keegi tema tõttu viga saada või võib ta iseendale ohtlikuks muutuda.
Selline seisund on aga kindlasti ravitav.
Proovige teda siiski veenda arsti vestlusele tulema. Kui see siiski ei õnnestu, tuleb Teil ühel hetkel lihtsalt kiirabi kutsuda ja teda vastu tahtmist hospitaliseerida. Millal seda teha, jääb Teie otsustada. See on perele raske otsus, kuid enamasti hädavajalik, et haigestunud inimest kaitsta.
Meelekindlust soovides,
Siiri Tõniste
Küsimus: Naise käitumine minu suhtes hakkab ka lastele juba külge22.06.2011
Tere
Minu kooselu naisega on kestnud 10 aastat ja meil on kaks last. Olen need aastad elanud pere heaolu ja õnne nimel.
Mida aga aasta edasi, seda talumatuks minu jaoks kooselu
on muutunud. Kunagi ei tea, mis vestlus või tegevus võib naise hetkega endast välja viia või millega tema au ja väärikus saab riivatud. Paljud probleemisituatsioonide alguseks on ka oma ego - tahtmine või soov ei saanud täidetud.
Sellele järgneb üha sagedam inetu kohtlemine minu suunas, halvasti ja teravalt ütlemine. Sama asja saaks öelda teiste sõnadega ja normaalselt. Kui keegi peaks juhtima tähelepanu halvasti ütlemisele, võrdub see õli tulle viskamisega.
Kui minuga suheldakse, siis vaid ülbitsedes, seni, kuni 3-4 päeva pärast toimub rahunemine. Seda kõike laste kuuldes, ka naise vanemate kuuldes. Enim kannatavad lapsed. Aeg ajalt tema kuraasitsemine käib ikka nii, et lapsed hirmul või nutavad. Seetõttu olen püüdnud hoida neil hetkil madalat profiili, eesmärgiga tagada kodurahu. Tänaseks aga olen olukorra ees, kus lastele hakkab külge jääma ema eeskuju minuga suhtlemisel. Mõttetu on lastele seletada, et nii minuga ei sobi rääkida.
Kas taolisele olukorrale on mingeid lahendusteid.
Kust abi otsida või kelle vastuvõtul käia ?
Ette tänades
R
Minu kooselu naisega on kestnud 10 aastat ja meil on kaks last. Olen need aastad elanud pere heaolu ja õnne nimel.
Mida aga aasta edasi, seda talumatuks minu jaoks kooselu
on muutunud. Kunagi ei tea, mis vestlus või tegevus võib naise hetkega endast välja viia või millega tema au ja väärikus saab riivatud. Paljud probleemisituatsioonide alguseks on ka oma ego - tahtmine või soov ei saanud täidetud.
Sellele järgneb üha sagedam inetu kohtlemine minu suunas, halvasti ja teravalt ütlemine. Sama asja saaks öelda teiste sõnadega ja normaalselt. Kui keegi peaks juhtima tähelepanu halvasti ütlemisele, võrdub see õli tulle viskamisega.
Kui minuga suheldakse, siis vaid ülbitsedes, seni, kuni 3-4 päeva pärast toimub rahunemine. Seda kõike laste kuuldes, ka naise vanemate kuuldes. Enim kannatavad lapsed. Aeg ajalt tema kuraasitsemine käib ikka nii, et lapsed hirmul või nutavad. Seetõttu olen püüdnud hoida neil hetkil madalat profiili, eesmärgiga tagada kodurahu. Tänaseks aga olen olukorra ees, kus lastele hakkab külge jääma ema eeskuju minuga suhtlemisel. Mõttetu on lastele seletada, et nii minuga ei sobi rääkida.
Kas taolisele olukorrale on mingeid lahendusteid.
Kust abi otsida või kelle vastuvõtul käia ?
Ette tänades
R
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Tundub, et negatiivne suhtemuster on teie kooselus üha enam võimust võtmas - mida enam naine Teid kritiseerib ja rahulolematust avaldab, seda enam tõmbute Te eemale ja seda vähem soovite naise tahtmistele vastu tulla ning see teeb omakorda naise järjest rahulolematumaks. Selge on see, et lastele selline olukord hästi ei mõju ning nad reageerivad stressile vastavalt oma oskustele.
Teie kirjast ei selgu, kas suhtes on ka häid aegu olnud. Kas olete oma vajadustest teineteisega kõnelnud, mõne tüliküsimuse hiljem rahulikult lahti arutanud?
Kui mitte, siis tuleb seda teie suhtes tegema õppida. Vastasel juhul ajab negatiivne muster teid üha enam üksteisest eemale.
Lahenduseks on teil mõlemal endalt küsida, mille üle me tülitseme? Mis mulle tegelikult tähtis on, mis tegelikult suhtes puudub? Vastuseks on enamasti lähedus ja turvatunne. Ilmselt on teil mõlemal kadunud tunne, et partner võiks minust veel hoolida, et ma võiksin talle enam tähtis olla. Tüli käib sügavamal tasandil tegelikult kontakti ja läheduse pärast.
Kui õnnestub, võiks seda teemat naisega arutada ja väljendada oma tegelikke tundeid. Näiteks: "Ma hoolin ja armastan sind, kuid sinu kriitika tekitab minus ebakindlust, kas sina samamoodi minu suhtes tunned?"
Kui kodune vestlus liiga raskeks osutub, soovitan pereterapeudi poole pöörduda. Leiate kontaktid kodulehelt www.pereterapeudid.ee
heade soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Päras pikki aastaid ei leia uues suhtes ennast22.06.2011
Olen 40 aastane mees. Paar aastat tagasi sai alustatud suhtega minust mõni aasta noorema kahe lapse emaga. Olgu öeldud niipalju, et minu viimasest suhtest partneriga oli pea 10 aastat möödas (tüdruk pettis ja üsna valusasti, millest ka see 10 aastane vahe). Lapsed võtsid mind kiiresti omaks ja naisega oli ka kõik parimas korras. Tegime kõike koos. Olime nagu ammused pereliikmed. Ainus probleem oli seksis. Kuna minul oli pikk vahe, siis ei olnud ma nagu enam see, kes oleks pidanud olema. Enesekindlus oli kadunud. Arsti sõnul olid kõik näitajad paigas. Tegu oli psüühikas. Nüüd ma ei suuda naisega leida seksuaalset kontakti. Naine hindab mind, hoolib minust, aga ei taha enam minuga seksida, sest teab, et sellest ei tule midagi välja. Olen vahepeal kaotanud elu mõtte. Nagu ei tahaks enam elada, ei tunne ennast mehena. Mina aga armastan teda ja tema lapsi. Kas on mingit lahendust, kui see, et pean lahkuma, sellisel juhul igaveseks?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Seksuaalprobleemid on enamasti tõesti "peas kinni" ehk nagu arstki Teile öelnud on, pole tegu mitte meditsiinilise probleemiga vaid emotsionaalse teemaga. Teie mehelik enesekindlus on eelmises suhtes saanud haavata ja uus suhe pole senini seda haava parandanud. Minu tugev veendumus on, et hea paarisuhe saab olla nii lapsepõlve kui eelmiste halbade paarisuhete leevendaja, selle nimel tuleb lihtsalt mõlemal partneril natuke aega võtta ja pühenduda.
Praeguses suhtes on positiivne see, et tunnete naise hoolimist ja küllap on seksist loobumine ka tema viis Teid järjekordse ebaõnnestumise eest kaitsta. Võimalik on, et ka tema süüdistab ennast selles, et seksuaalkontakt ei õnnestu. Et ta pole Teie jaoks piisavalt atraktiivne.
Hoolivas suhtes on seksuaalprobleemid tegelikult kergesti lahendatavad usalduslike vestluste abil. Te ei peaks kartma naisele oma ebakindluse väljendamist. See pigem teeb teid lähedasemaks, kui tõukab üksteisest eemale.
Oluline on see, et Te soovite oma naisega seksuaalselt lähedane olla, peate lihtsalt ühise tee selleni leidma.
Kui siiski kodune vestlus kuidagi õnnestuda ei taha, soovitan pereteraapiasse pöörduda. Spetsialisti vahendusel piisab ehk mõnest vestlusest, et asjad korda saaksid.
Heade soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Ei suuda ikka ära leppida17.06.2011
Tere!
Kirjutasin siin umbes kuu tagasi, et olen naisega tülis ja soovin temaga ära leppida (meil on ka väike laps). Soovitati, et ma annaks aega ja kahjuks on asi veel hullemaks läinud. Nimelt ei soovi ta vist ikka leppida ja nüüd ei lase lapsel minuga ka olla. Olen teinud kõike, et ta meele järgi olla, aga tulemust mitte kuskilt. Tahab ka alimendid peale panna põhjendusega, et mina ei võta kasvatusest osa, kuigi ta ei lasegi ju mul lapsega olla - kuidas saangi osa võtta. Ma ei taha veel kohtusse minna, kuna see oleks raske nii mulle, talle ja eelkõige lapsele, sest tema on see vahelüli, mis saab kõige rohkem kannatada. Veel teevad nad sõbrannaga kokkumängu, et mind päris ära hävitada. Lihtsalt ma ei saa aru, kusmaal on inimlikkuse piir. Olen püüdnud kõike teha rahulikult aga miski ei aita. Otsin inimest, kes ehk suudaks temaga rääkida nii, et ta aru saaks mida ta mulle ja lapsele sellise käitumisega teeb. Lihtsalt ei oska enam midagi teha.
Kirjutasin siin umbes kuu tagasi, et olen naisega tülis ja soovin temaga ära leppida (meil on ka väike laps). Soovitati, et ma annaks aega ja kahjuks on asi veel hullemaks läinud. Nimelt ei soovi ta vist ikka leppida ja nüüd ei lase lapsel minuga ka olla. Olen teinud kõike, et ta meele järgi olla, aga tulemust mitte kuskilt. Tahab ka alimendid peale panna põhjendusega, et mina ei võta kasvatusest osa, kuigi ta ei lasegi ju mul lapsega olla - kuidas saangi osa võtta. Ma ei taha veel kohtusse minna, kuna see oleks raske nii mulle, talle ja eelkõige lapsele, sest tema on see vahelüli, mis saab kõige rohkem kannatada. Veel teevad nad sõbrannaga kokkumängu, et mind päris ära hävitada. Lihtsalt ma ei saa aru, kusmaal on inimlikkuse piir. Olen püüdnud kõike teha rahulikult aga miski ei aita. Otsin inimest, kes ehk suudaks temaga rääkida nii, et ta aru saaks mida ta mulle ja lapsele sellise käitumisega teeb. Lihtsalt ei oska enam midagi teha.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Jah, ega vägisi partnerit enda kõrval ei hoia. Ilmselt peate leppima, et ta on otsustanud teie suhtest loobuda.
Lapsega on muidugi keerulisem lugu. Isana on Teil muidugi õigus lapsega kokku saada ja tema kasvatusest osa võtta. Teie lugu teadmata, on raske öelda, mis põhjusel naine Teile lapsega kohtumisi keelab.
Võimalik, et lahenduseks on siiski kohtutee, kus määratakse kindlaks kohtumisajad ja rahalised kohustused. Selle protsessi käigus saab ilmselt kasutada ka perelepituse teenust.
Soovitan tutuvuda ka kodulehega www.isad.ee
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Valetamisest tekkiv ebakindlus ja usaldamatus17.06.2011
Tere,
Mida teha suhtega, kus mees valetab, naine tunneb selle tõttu ebakindlust ja kontrollib tema järgi, arvates, et valetab muidki asju. Naine ei suuda usaldada valetamise tõttu ja on ebakindel ja armukade. Mees aga ei suuda tunnistada, et asjad algavad valetamisest.
Kuidas sellele probleemile lahendust leida?
Kogu aeg on ebakindlus.
Mida teha suhtega, kus mees valetab, naine tunneb selle tõttu ebakindlust ja kontrollib tema järgi, arvates, et valetab muidki asju. Naine ei suuda usaldada valetamise tõttu ja on ebakindel ja armukade. Mees aga ei suuda tunnistada, et asjad algavad valetamisest.
Kuidas sellele probleemile lahendust leida?
Kogu aeg on ebakindlus.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Ilmne on see, et ebakindlust tunnevad nii naine kui ka mees. Tõenäoline on see, et valetamine on mehe viis vältida suhtes tülisid ja konflikte. Ja nii "taastoodavad" mõlemad suhtes mustrit, kus mees eemaldub selleks, et mitte saada naise kriitika osaliseks ning naine tundes mehe eemaldumise tõttu järjest rohkem ärevust, kontrollib ja kritiseerib aina rohkem. Tegelikult on mõlema eesmärk suhet hoida, lihtsalt praegused tegevused selleks ei ole pikemas perspektiivis tulusad.
Lahenduseks on oma suhtes toimuvale ausalt otsa vaatamine ning teadvustamine, et kumbki pole süüdi vaid suhtemuster on see, mis neid teineteisest eemale viib. Et tegelikult hoolivad mõlemad teineteisest, kuid pole seda ammu öelnud ega välja näidanud. Ilmselt kartuses, et teine võiks sellele mitte vastata.
Ja ikka soovitaks, kui võimalik paariteraapiat - spetsialisti abil on negatiivse suhtemustri teadvustamine ja oma tunnete väljendamine sageli lihtsam kui kodus omavahel.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Poeg on endassesulgunud ja ei soovi välja minna11.06.2011
Mul on 27 aastane poeg. Kinnise loomuga, ülikool lõpetamata, tundub, et puudub huvi üldse ümbruskonna vastu. Õppis informaatikat, üksnes lõputöö tegemata. On töötanud õpitud alal, kuid nüüd see ala ei huvita enam. Kas pettumus või ei saa hakkama, ütleb, et teeks mingit lihtööd, aga jääb mulje, et kardab või häbeneb lihtsat abitööd?
Gümnaasiumi ajal õppimises edukas, tegeles spordiga, olid sõbrad, nüüd aeg edasi ja ikka üksi, väljas käia ei taha, pole rahagi praegu. Tüdruksõpru pole.
Töötu, otsib tööd arvuti kaudu, viimased 2 nädalat pole õues käinud - ütleb, et mis ma seal teen? Proovin aidata töö otsimisel, toon kuulutusi - helistab minu juuresolekul, lepib aja kokku, kuid valetab mulle, et käis aga tegelikult ei käinudki. Kui tööst juttu teen, vihastab ja on visanud tehnikat ägedushoos katki vastu seina.
Muidu on suhteliselt rahulik, aga suhtlemine on ainult arvutis. Viimasel ajal öösiti arvutis ja päeval magab? Mis ma teen? Võtan elektri välja?
Sooviks abistada, aga ei oska. Ilmselt pole ka töötukassasse ennast arvele võtnud, elab minu kulul, aga elame momendil väga tagaihoidlikult! Ma ei jaksa enam!
Palun andke nõu!
murest murtud ema
Gümnaasiumi ajal õppimises edukas, tegeles spordiga, olid sõbrad, nüüd aeg edasi ja ikka üksi, väljas käia ei taha, pole rahagi praegu. Tüdruksõpru pole.
Töötu, otsib tööd arvuti kaudu, viimased 2 nädalat pole õues käinud - ütleb, et mis ma seal teen? Proovin aidata töö otsimisel, toon kuulutusi - helistab minu juuresolekul, lepib aja kokku, kuid valetab mulle, et käis aga tegelikult ei käinudki. Kui tööst juttu teen, vihastab ja on visanud tehnikat ägedushoos katki vastu seina.
Muidu on suhteliselt rahulik, aga suhtlemine on ainult arvutis. Viimasel ajal öösiti arvutis ja päeval magab? Mis ma teen? Võtan elektri välja?
Sooviks abistada, aga ei oska. Ilmselt pole ka töötukassasse ennast arvele võtnud, elab minu kulul, aga elame momendil väga tagaihoidlikult! Ma ei jaksa enam!
Palun andke nõu!
murest murtud ema
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie mure ja soov oma poega aidata on mõistetav, kuid sellises olukorras pole just palju, mida Te teha saate. Tuues talle töökuulutusi, annate otseselt märku, et ei usu, et ta ise töö otsimisega hakkama saab.
Teie poja eest seisavad tõsised eluvalikud - eriala, töö, elukoht, partner. Tundub, et ta on praeguseks eneseotsingutes pisut kinni jooksnud. Selles protsessis võib järgneda nii positiivne kui ka negatiivne arengutee. Kõige tähtsam on see, et Teil säiliks kontakt oma pojaga. Selleks soovitan kohelda teda kui täisväärtuslikku täiskasvanut. Võite talle väljendada oma muret (mina-vormis, teda mitte kritiseerides) ning küsida, kas saaksite midagi tema heaks teha. Kui ta seda ei soovi, siis ärge pakkuge.
Võite talle ka teada anda, et tema ülalpidamine on Teile raske ning ootate, et ta siiski tööle läheks.
Püüdke usku oma pojasse üleval hoida ja leidke temaga suhtlemiseks teemasid, mis pole seotud murega. Teie usk tema hakkamasaamisesse on talle väga tähtis, seetõttu väljendage seda ka talle.
Võimalik, et Teil emana ongi praeguses olukorras raske oma pojale läheneda. Ehk on veel perekonnas liikmeid või sõpru, kellega Teie pojal hea suhe on või olnud. Eriti kuluks ära mõni meesterahvas. Rääkige nendega ja suunake neid oma pojaga kontakti võtma.
Inimest, kellel raske abi vastu võtta, saab enamasti aidata nii, et ta ise sellest teadlik ei ole.
Lootust ja usku soovides,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mida arvata, elukaaslane suhtleb minu õega31.05.2011
Tere,
Mul on selline mure, et olen mehega koos olnud peaaegu 3 aastat. Kõik on korras olnud. Mul on aasta noorem õde, kellega elukaaslane vahel olid nagu kass ja koer aga nüüd on nagu parimad sõbrad.
Mida arvata sellest, et kui mina pikalt tööl olen, siis alati nad saadavad omavahel sõnumeid, helistavad. Aga alati nad kustutavad need ära, et mina teada ei saaks.
Mida sellest arvata?
Kas on põhjust kustutada, kui pole midagi varajata ja kui ma sellest juttu teen, siis elukaaslane nii vihastab ja ütleb, et see on juba haiglane armukadedus jne. Kui mina nädalalõpus pikalt tööl olen, tahab elukaaslane minna maale, kuhu ta muidu nii väga ei kippunud.
Ja siis mulle öeldi, et nad lihtsalt usaldavad üketeisele asju, mida teistele ei saa rääkida või ei taha.
Aga elukaaslaste vahel ei võiks olla ju saladusi. Ja siis arvab, et tema suhtlusringkond peab ainult minust koosnema. Aga ma pole talle kunagi nii öelnud. Ma tõesti ei tea mida enam arvata või teha. Ei taha enam õde ka siia ööbima, kui ise õhtuti pikalt tööl olen.
Ette tänades
Mul on selline mure, et olen mehega koos olnud peaaegu 3 aastat. Kõik on korras olnud. Mul on aasta noorem õde, kellega elukaaslane vahel olid nagu kass ja koer aga nüüd on nagu parimad sõbrad.
Mida arvata sellest, et kui mina pikalt tööl olen, siis alati nad saadavad omavahel sõnumeid, helistavad. Aga alati nad kustutavad need ära, et mina teada ei saaks.
Mida sellest arvata?
Kas on põhjust kustutada, kui pole midagi varajata ja kui ma sellest juttu teen, siis elukaaslane nii vihastab ja ütleb, et see on juba haiglane armukadedus jne. Kui mina nädalalõpus pikalt tööl olen, tahab elukaaslane minna maale, kuhu ta muidu nii väga ei kippunud.
Ja siis mulle öeldi, et nad lihtsalt usaldavad üketeisele asju, mida teistele ei saa rääkida või ei taha.
Aga elukaaslaste vahel ei võiks olla ju saladusi. Ja siis arvab, et tema suhtlusringkond peab ainult minust koosnema. Aga ma pole talle kunagi nii öelnud. Ma tõesti ei tea mida enam arvata või teha. Ei taha enam õde ka siia ööbima, kui ise õhtuti pikalt tööl olen.
Ette tänades
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Tõepoolest, emotsionaalselt turvalises paarisuhtes ei peaks partnerite vahel olema teemasid, mida ei saa usaldada teineteisele vaid ainult kolmandale osapoolele.
Siin on ehk koht mõtlemiseks ja oma paarisuhtes inventuuri tegemiseks. See, et Teie jaoks on suhtes kõik korras olnud, ei pruugi nii olla mehe jaoks. Ehk on tal olnud just puudus usalduslikest vestlustest Teiega, tunnustusest, ärakuulamisest.
Rääkige sellest temaga.
Kindlasti soovitan tõsine vestlus ette võtta õega ning anda talle selgelt teada oma arvamusest tema suhtluse kohta Teie mehega.
Kui nende vahel on midagi, mida Teie juuresolekul rääkida ei saa, on see ohumärk teie suhtele.
Oluline on meeles pidada, et olukorrale saab lahendus tulla vaid omavahelise suhtega tegelemise, mitte mehe kontrollimise ja kahtlustamise teel.
Head soovides,
Siiri Tõniste
Küsimus: Äkkviha hood31.05.2011
Poeg, vanus 26 aastat. On täitsa rahulik, äkki läheb vihaseks, hakkab avatud uksi kinni taguma, ütleb, et ma olevat ta elu ära rikkunud ja tahab rahu saada. Natukese aja pärast on jälle rahulik. Arsti juurde ei lähe. Püüan rahulik olla aga selline ettearvamatu käitumine hirmutab.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie kirjas on infot vähevõitu, et selle põhjal midagi arvata või soovitada. Tekib mitmeid küsimusi:
Millal vihahood algasid?
Millega seoses hoog vallandub?
Kas viha on kontrollimatu või pigem eneseväljendus?
Millised on Teie suhted pojaga rahulikul ajal?
Võimalik, et tegemist pole meditsiinilise probleemiga vaid psühholoogilisega. Selles vanuses noortel on põhiliseks arenguülesandeks oma iseseisva elu sisseseadmine ning paarisuhte loomine. Võimalik, et see protsess on Teie pojal takerdunud ning kõige lihtsam on tal selles süüdistada vanemaid.
Üldjuhul sellises olukorras tulebki noor inimene rahule jätta ja lasta tal oma vaevad ise läbi elada. Loomulikult peaks ta teadma, et olete alati olemas ja valmis teda toetama, kui ta seda vajab.
Aga Teile soovitan konsulteerida psühholoogiga, et saada ise toetust ning spetsialisti hinnangut, mida Teie poeg hetkel vajaks.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Koolipsühholoogi võimupiirid31.05.2011
Tere!
Kas oskate anda mulle mõne vihje või viite, kust ma leiaksin informatsiooni koolipsühholoogi õiguste ja kohustuste kohta? Mulle tundub, et teatud isik ületab oma võimupiire.
Olen Teile juba ette tänulik!
Lugupidamisega,
R
Kas oskate anda mulle mõne vihje või viite, kust ma leiaksin informatsiooni koolipsühholoogi õiguste ja kohustuste kohta? Mulle tundub, et teatud isik ületab oma võimupiire.
Olen Teile juba ette tänulik!
Lugupidamisega,
R
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Koolipsühholoogide Ühingul on olemas koduleht
www.koolipsyhholoogid.ee
Sealt leiate koolipsühholoogi ametijuhendi.
Konkreetse probleemi puhul soovitan siiski esmalt pöörduda lapse klassijuhataja poole ja püüda temaga koostöös arusaamatused, seoses koolipsühholoogiga, lahendada.
parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mida teha, ei suuda suhet lõpetada?25.05.2011
Olen suhtes olnud nüüd juba 4 kuud. Kuid nüüd kahetsen, et seda suhet üldse alustasin. Mees armastab mind väga, hoolib ja mul ei ole talle mitte midagi ette heita. Võiksin isegi öelda, et ta on parim mees maailmas. Aga põhjus on selles, et mul ei ole tema vastu selliseid tundeid, nagu temal minu vastu. Väldin teda, öeldes, et tahan üksi olla. Ma ei oota üldse päeva, mil ta mulle jälle külla tuleb. Ma ei vihka teda. Aga ihkan nagu midagi muud. On tulnud paranoilised mõtted, et temaga koos olemise ajast on mul ainult kehvasti läinud. Ma ei tunne sellest suhtes enam mingit mõnu, ennem tundsin ikka natuke rohkem. Kõige hullem on, et ma ei suuda talle seda öelda, kartes talle haiget teha. Ma ei tea miks talle valetan. Ma lihtsalt ei suuda talle rääkida oma tegelikest tunnetest. Aga tahan sellele suhtele lõppu.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Uskuge mind, et Teie suhtekaaslasele teeb palju enam haiget ebamäärasus, mida ta Teiega suhtes tunneb. Tõenäoliselt tajub ta, et Teie tunded pole sama suured kui temal ja sellises olukorras kipuvad inimesed vahel ennast süüdistama. Et mida ma teen valesti, et teine ei saa mulle samade tunnetega vastata.
Mehe jaoks võib olla pigem kergendus kuulda, et asi pole temas vaid Teie tunnetes.
Mida kauem Te suhet sellisel kujul (vastumeelselt) jätkate, seda enam pinge Teie vahel kasvab ja ühel hetkel pole ehk võimalik suhet kenasti lõpetada.
Soovitan Teil julgus kokku võtta ja mehega rääkida - ikka mina-vormis. Täpselt nii, nagu Te tegelikult mõtlete.
Ja tõenäoliselt on mees Teile südames tänulik ja mõlemad saate oma eludega edasi minna.
parimatega,
Siiri Tõniste