Pere ja suhted
Küsimus: Olen kaotanud elu mõtte, kuna suhted on sassis04.04.2011
Tere!
Ma ei tea, kas see on kõige õigem koht oma muret kurta, aga teisi kohti ma ei tea. Olen 56-aastane, 2 aastat abielus, millele eelnes üksi laste kasvatamine. Kui lapsed kodust läksid, jäin väga üksi, mistõttu hakkasin tutvusportaali kaudu endale kaaslast otsima. Seal tutvusingi oma mehega, kirjutasime mõni kuu ja saime ka kokku. Soovis minuga abielluda. Algul mõtlesin, et niisama jutt, aga ikkagi abiellusime ja ta kolis minu juurde. Olin nõus, sest mingil moel tekib sellega ka turvatunne. Ei tulda-minda võib-olla nii kergelt. Esimene aasta oli jube. Ta suhtles (mulle ütles, et ainult telefonitsi) ühega oma endistest naistest, kes olevat ta esimene armastus. Mees jõi palju ja seetõttu jäi suhtega mulle vahele. See naine helistas isegi mulle. Nüüd ta enam ei joo, kuid millegipärast on väga muutunud. Ta leiab minus igasuguseid vigu (ma ei oska nõusid pesta, ei pese piisavalt käsi), vihkab mu miniat ja koera (kuigi algul käis temaga isegi väljas jalutamas). Voodisuhteid enam ei ole (kuigi see oli mulle kooselu alustamise üks põhjuseid), mis algul oli ideaalne. Arvan juba, et tal on suhe kellegi teisega. 2 aastat tagasi olin särav ja naersin palju, käisin autokoolis. Nüüd söön rahusteid, nutan palju, hommikul ärkan üles mõttega, et ei taha enam elada, õhtul ei taha töölt koju tulla, sest kodus ootab mind mees, kes mind ei armasta ja istub vaid oma läpaka taga, mille ta kiiresti kinni paneb, kui tuppa astun. Ta ei käi tööl, olen kulud enamuses enda kanda võtnud - ostnud talle riideid..., püüdnud igati toetada ja aidata. Ka maakodus ei lase tal ennast väga kurnata, teen pigem ise. Ma ei tea, kuidas ma edasi elan. Olen alati oodanud kevadet, et maale minna. Nüüd ei oota ma midagi. Ma ei saa aru, miks mees minuga niimoodi käitub. Hoolitsen enda eest, seega ei ole enda käestlaskmine ilmselt põhjus. Palun aidake mind!
Olen kaotanud elu mõtte.
Ette tänades
Ma ei tea, kas see on kõige õigem koht oma muret kurta, aga teisi kohti ma ei tea. Olen 56-aastane, 2 aastat abielus, millele eelnes üksi laste kasvatamine. Kui lapsed kodust läksid, jäin väga üksi, mistõttu hakkasin tutvusportaali kaudu endale kaaslast otsima. Seal tutvusingi oma mehega, kirjutasime mõni kuu ja saime ka kokku. Soovis minuga abielluda. Algul mõtlesin, et niisama jutt, aga ikkagi abiellusime ja ta kolis minu juurde. Olin nõus, sest mingil moel tekib sellega ka turvatunne. Ei tulda-minda võib-olla nii kergelt. Esimene aasta oli jube. Ta suhtles (mulle ütles, et ainult telefonitsi) ühega oma endistest naistest, kes olevat ta esimene armastus. Mees jõi palju ja seetõttu jäi suhtega mulle vahele. See naine helistas isegi mulle. Nüüd ta enam ei joo, kuid millegipärast on väga muutunud. Ta leiab minus igasuguseid vigu (ma ei oska nõusid pesta, ei pese piisavalt käsi), vihkab mu miniat ja koera (kuigi algul käis temaga isegi väljas jalutamas). Voodisuhteid enam ei ole (kuigi see oli mulle kooselu alustamise üks põhjuseid), mis algul oli ideaalne. Arvan juba, et tal on suhe kellegi teisega. 2 aastat tagasi olin särav ja naersin palju, käisin autokoolis. Nüüd söön rahusteid, nutan palju, hommikul ärkan üles mõttega, et ei taha enam elada, õhtul ei taha töölt koju tulla, sest kodus ootab mind mees, kes mind ei armasta ja istub vaid oma läpaka taga, mille ta kiiresti kinni paneb, kui tuppa astun. Ta ei käi tööl, olen kulud enamuses enda kanda võtnud - ostnud talle riideid..., püüdnud igati toetada ja aidata. Ka maakodus ei lase tal ennast väga kurnata, teen pigem ise. Ma ei tea, kuidas ma edasi elan. Olen alati oodanud kevadet, et maale minna. Nüüd ei oota ma midagi. Ma ei saa aru, miks mees minuga niimoodi käitub. Hoolitsen enda eest, seega ei ole enda käestlaskmine ilmselt põhjus. Palun aidake mind!
Olen kaotanud elu mõtte.
Ette tänades
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Kurb on kuulda, kuidas kaks aastat paarisuhet on teid iseseisvast ja säravast naisest muutnud õnnetuks ja elu mõtte kaotanud naiseks.
Samas peegeldab Teie lugu tõsiasja, et lähisuhetes, kui me avame ennast, usaldame ja panustame oma energiat, oleme ka kõige haavatavamad. Kui me ei leia vastuarmastust ja meie usaldust kuritarvitatakse, siis puudutab see meid väga sügavalt ja nagu te ise ütlete, tekib küsimus, mis ma valesti teen, miks minuga nii käitutakse. Sellistel hetkedel rändame enamasti oma tunnetes tagasi lapsepõlve, kus paratamatult paljud meist on kogenud väärtusetuse tunnet ja ebaturvalisust.
Paarisuhe võib olla lapsepõlve hingehaavade parandaja, kuid pahatihti võib süvendada ka olemasolevaid negatiivseid uskumusi endast ja teistest inimestest.
Teil mõlemal mehega on ilmselt seljataga lisaks lapsepõlvesuhetele ka täiskasvanuea paarisuhteid ning praegusesse suhtesse olete tulnud päris kopsaka "seljakotiga".
See on kordusabieludele lisakoormus, sest rohkem tuleb vaeva näha juba olemasolevate harjumuste ja uskumuste kohandamisega ja kompromisside tegemisega. Tundub, et Teie mees pole teie suhtega kohanenud või ei ole tal päris paigas väärtushinnangud, mida üks paarisuhe tähendab. Alkoholi liigtarvitamine peidab enamasti sisemist ebakindlust ja raskeid tundeid.
Soovitan Teil tõsiselt kaaluda, kas soovite seda suhet jätkata. Teile võib tunduda, et valik on vaid üksinduse ja kehva paarisuhte vahel, aga tegelikult väärite Te paremat. Olete parimas eas, kus lapsed juba suured ja aega enda jaoks ning tegelemiseks kõigega, milleks varasemalt võimalust polnud. Kindlasti on Teil elus olnud õnnestumisi ja kordaminekuid, mille üle uhke võite olla. Tuletage need meelde - te olete ikka sama inimene, kes siis, kui asjad hästi olid.
Soovitan nii nagu eelmises kirjaski, et võtke vastutus enda rahulolu eest endale ja loobuge meest "ümmardamast". Andke talle teada, mis Teid suhtes ei rahulda ja milliseid tundeid Te tunnete ning mida kavatsete oma enesetunde parandamiseks ette võtta.
Kui võimalik, soovitaks vähemalt Teile vestlusi pühholoogiga. Veelgi parem, kui saaksite endale ja mehele paariteraapiat lubada. Ehk õnnestuks selle abil suhtesse uusi tuuli tuua.
Jõudu ja eneseusku soovides,
Siiri Tõniste
Küsimus: Alkohol on rikkunud kooselu29.03.2011
Elan elukaaslasega koos üle kahe aasta. Algul saime päris hästi läbi, kuigi ka siis taipasin, et alkohol pole talle võõras. Mingi aja möödudes tuli välja, et ta kukub tsüklisse umbes korra kuus. Tsükkel kestis nädal kuni poolteist. Sellest väljatulek oli ka üsna ränk. Püüdsin talle selgeks teha, et see kõik ju hävitab tema tervise ja lähedastele tekitab samuti probleeme. Põhiline vastus oli selline... no kui mina olen joodik, siis sa pole õiget joodikut näinudki!
Mingist hetkest muutus kõik selle mehe juures ebameeldivaks. Me magame eri tubades, sest magamistuppa pole temal asja, alkohol on oma töö teinud. Leppisin algul ka sellega, kuid nüüd tunnen, et mu elu on tühi, midagi eluliselt tähtsat on puudu. Ükski tema öeldud ilus sõna ei jõua minuni, ma nagu ei kuulegi neid. Kõik ilus on kadunud, iga väiksemgi asi tekitab minus vastuolu. Minu elu on tühi ja üksluine. Püüan käia jalutamas ja laste juures.
Pereliikmed ja tuttavad kiidavad teda, sest ta pole kunagi tige, on väga leplik ja seltskondlik. Nemad ei näe teda siis, kui ta on purjus nädal aega jutti. Kui ta võtab seltskonnas, siis on ta alati lõbus, väikeste lastega saab hästi läbi.
Mind on see kõik viinud selleni, et olen kaalus 15 kg juurde võtnud, mitte miski mind enam ei huvita ja oma elul ei näe ma mingeid eesmärke. Tuju on kogu aeg nullis ja usun, et minuga pole eriti kerge suhelda praegu. Käisin ka psühhiaatri juures, sealt sain vastuse, et mul on üks vana hapuksläinud stress ja kirjutas välja antidepressante. Ausalt, neid ma ei võtnud. Jõudsin ühe internetilehe nõuannete järgi meditatsioonini, kuid pole suutnud ise seda teha. Saan aru, et minu halb enesetunne on psühholoogiline ja vajan mingit teraapiat, mitte tabletiravi.
Olen elukaaslasega koos ja ilmselt ka jään, sest kõik minu lähedased saavad temaga hästi läbi, ka minu lapsed ja see on ju nii oluline. Pean tegema endaga tööd ja aitama iseennast, kuid mida teha, et saada tagasi 5 aasta tagune aeg, kui ma suutsin kõike, tahtsin alati midagi teha, hing oli rahul ja enesetunne väga hea. Usun, et nägin siis ka kenam välja, sest sisemine ilu ja rahulolu paistab kohe ka väliselt välja. Olen 55-aastane!
Tänan
Mingist hetkest muutus kõik selle mehe juures ebameeldivaks. Me magame eri tubades, sest magamistuppa pole temal asja, alkohol on oma töö teinud. Leppisin algul ka sellega, kuid nüüd tunnen, et mu elu on tühi, midagi eluliselt tähtsat on puudu. Ükski tema öeldud ilus sõna ei jõua minuni, ma nagu ei kuulegi neid. Kõik ilus on kadunud, iga väiksemgi asi tekitab minus vastuolu. Minu elu on tühi ja üksluine. Püüan käia jalutamas ja laste juures.
Pereliikmed ja tuttavad kiidavad teda, sest ta pole kunagi tige, on väga leplik ja seltskondlik. Nemad ei näe teda siis, kui ta on purjus nädal aega jutti. Kui ta võtab seltskonnas, siis on ta alati lõbus, väikeste lastega saab hästi läbi.
Mind on see kõik viinud selleni, et olen kaalus 15 kg juurde võtnud, mitte miski mind enam ei huvita ja oma elul ei näe ma mingeid eesmärke. Tuju on kogu aeg nullis ja usun, et minuga pole eriti kerge suhelda praegu. Käisin ka psühhiaatri juures, sealt sain vastuse, et mul on üks vana hapuksläinud stress ja kirjutas välja antidepressante. Ausalt, neid ma ei võtnud. Jõudsin ühe internetilehe nõuannete järgi meditatsioonini, kuid pole suutnud ise seda teha. Saan aru, et minu halb enesetunne on psühholoogiline ja vajan mingit teraapiat, mitte tabletiravi.
Olen elukaaslasega koos ja ilmselt ka jään, sest kõik minu lähedased saavad temaga hästi läbi, ka minu lapsed ja see on ju nii oluline. Pean tegema endaga tööd ja aitama iseennast, kuid mida teha, et saada tagasi 5 aasta tagune aeg, kui ma suutsin kõike, tahtsin alati midagi teha, hing oli rahul ja enesetunne väga hea. Usun, et nägin siis ka kenam välja, sest sisemine ilu ja rahulolu paistab kohe ka väliselt välja. Olen 55-aastane!
Tänan
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Olete oma paarisuhtes jõudnud olukorda, millesse väga sageli suhtes jõutakse - püüate veenda elukaaslast muutma oma käitumist. Ilmselt olete kahe aasta jooksul katsetanud erinevaid reageeringuid, kuid tulutult. Nii see on - me suudame oma harjumusi muuta vaid siis, kui seda väga tahame ja muutuse vajadust suurel määral tajume.
Kui soovite oma paarisuhet jätkata, peaksite lõpetama vastutuse võtmise oma elukaaslase alkoholitarbimise eest. Püüdke leppida mõttega, et ta ei muutu ja teil pole õnnelik olemiseks seda vajagi. Keskenduge sellele, mida teie elus vajate ja mõelge välja, millega te oma paarisuhtes enam ei lepi. Ja öelge seda selgelt ja rahulikult oma mehele välja.
Näiteks: "Ma olen otsustanud, et ei tee sulle enam etteheiteid joomise pärast. See on sinu probleem. Samas ei talu ma enam seda õhkkonda, mille tekitab sinu purjus olemine. Olen otsustanud liituda naisteklubiga (mis iganes Teid huvitab) ja veeta seal mõnusalt aega."
Suhetes on alati nii, et kui üks partneritest muutub, ei saa muutumata jääda ka teine. Sageli ei ole inimestel aga piisavalt julgust, et oma elus muutusi ette võtta.
Kui Teie võtate vastutuse oma elu ja rahulolu eest, on elukaaslane sunnitud samuti endale otsa vaatama ja otsutama, kas soovib vanaviisi jätkata. Ja kui ta soovib muutuda, siis ainult enda pärast.
Meenutage, mis teid varasemalt rõõmustas, millised tegevused rahuldust pakkusid. Ehk on mõni vana sõbranna kaugeks jäänud ja nüüd oleks aeg seda suhet taaselustada. Olete naise jaoks suurepärases eas, kus elust mõnu tunda ja midagi uut veel õppida, kogeda.
Tõenäoliselt teeksid Teile head ka vestlused psühholoogiga - et endast paremini aru saada ja selgemaid piire enda ja mehe vahele tõmmata.
Jõudu ja julgust Teile soovides,
Siiri Tõniste
Küsimus: Armukadedus ja suhte hoidmine22.03.2011
Tere,
Elukaaslane on väga armukade.
Oleme mõlemad avatud, räägime kohtumistest ja päevasündmustest, tunnetest ja mõtetest.
Oleme väga palju omavahel rääkinud armukadedusest ja sellest, et tal ei ole põhjust armukade olla. Oleme rääkinud meie ootustest, tema ootustest, minu ootustest suhtele ja käitumisele.
Kuidas peaksime käituma, et meie suhet hoida?
Ta kuulab mind alati ära, aga tal on nagu "klapid peas", sest ta näeb kõike ainult nii nagu tema arvab, et on.
Elukaaslane on väga armukade.
Oleme mõlemad avatud, räägime kohtumistest ja päevasündmustest, tunnetest ja mõtetest.
Oleme väga palju omavahel rääkinud armukadedusest ja sellest, et tal ei ole põhjust armukade olla. Oleme rääkinud meie ootustest, tema ootustest, minu ootustest suhtele ja käitumisele.
Kuidas peaksime käituma, et meie suhet hoida?
Ta kuulab mind alati ära, aga tal on nagu "klapid peas", sest ta näeb kõike ainult nii nagu tema arvab, et on.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Sellisel juhul soovitan pereterapeudi poole pöörduda. Spetsialisti kõrvalpilk teie vestlusele aitaks kindlasti edasi.
Parimatega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Armukadeduse tekkimine teatud vanuses21.03.2011
Tere,
Kas haiglaslikust armukadedusest on võimalik vabaneda?
Kas on võimalik, et see tekib kunagi 40-aastaselt või kui on inimesel selleks kalduvusi, avaldub see ikka varem?
Kas on võimalik, et minu elukaaslane ei ole enne kunagi armukade olnud, aga nüüd on? Ta elas oma eelmise elukaaslasega 10 aastat ja väidab, et ei olnud armukade ja ei käitunud nagu haiglaslikult armukade inimene.
Nüüd, kui on elanud minuga 2 aastat, käitub ta nagu väga haiglaslikult armukade inimene.
"Haiglaslikult armukadeda inimese käitumisele on iseloomulik partneri vihane süüdistamine ja kahtlustamine võimalikus truudusetuses, kõikvõimalike nn. "süütõendite" kogumine ja püüd sunniviisiliselt panna teda rääkima "tõtt". Haiglaslikult armukadeda peas pöörlevad kogu aeg ettekujutused solvangutest ja petmistest, ta kahtlustab pidevalt partnerit, süüdistab ja tahab teada üksikasju "juhtunust" - ükskõik, kas midagi on juhtunud või ei."
Kas on võimalik, et inimene on muutunud?
Kas on võimalik, et inimene muutub?
Kas haiglaslikust armukadedusest on võimalik vabaneda?
Kas on võimalik, et see tekib kunagi 40-aastaselt või kui on inimesel selleks kalduvusi, avaldub see ikka varem?
Kas on võimalik, et minu elukaaslane ei ole enne kunagi armukade olnud, aga nüüd on? Ta elas oma eelmise elukaaslasega 10 aastat ja väidab, et ei olnud armukade ja ei käitunud nagu haiglaslikult armukade inimene.
Nüüd, kui on elanud minuga 2 aastat, käitub ta nagu väga haiglaslikult armukade inimene.
"Haiglaslikult armukadeda inimese käitumisele on iseloomulik partneri vihane süüdistamine ja kahtlustamine võimalikus truudusetuses, kõikvõimalike nn. "süütõendite" kogumine ja püüd sunniviisiliselt panna teda rääkima "tõtt". Haiglaslikult armukadeda peas pöörlevad kogu aeg ettekujutused solvangutest ja petmistest, ta kahtlustab pidevalt partnerit, süüdistab ja tahab teada üksikasju "juhtunust" - ükskõik, kas midagi on juhtunud või ei."
Kas on võimalik, et inimene on muutunud?
Kas on võimalik, et inimene muutub?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Kas on võimalik, et inimene muutub?
Kaasaegsed isiksuseuuringud leiavad, et isiksuse põhijooned on kaasasündinud ja elu jooksul ei muutu. Näiteks ei muutu see, kas inimesel on kalduvus kogeda pigem positiivseid või negatiivseid emotsioone või näiteks see, kuivõrd on inimene avatud uuele kogemusele ning valmis teisi usaldama.
Samas see, kuidas inimene käitub stressiolukorras (milles kahtlemata avaldub ka armukadedus), sõltub nii tema isikuseomadustest kui tema varasemast õpitud kogemusest.
Seega võiks öelda, et teie elukaaslase käitumist armukadeduse väljendamisel mõjutab üheltpoolt see, millist tüüpi isiksus ta on (ilmselt pigem murelik ja ebakindel) ja teisalt see, et ta on õppinud (ehk juba lapsepõlves), et ebakindlust tuleb varjata ja selleks on parim viis olla agressiivne, kontrolliv ja süüdistav.
Mis puutub suhetesse, siis kalduvad inimesed kordama täiskasvanueas lapsepõlvest tuntud suhtemustreid. Samas on iga suhe ikkagi kahe inimese koostöö ja seega on võimalik, et inimene võib ühes suhtes tunda ennast kindlamini kui teises ja väljendada seega erineval määral ka armukadedust.
Kui soovite muutust oma suhtes, siis kõigepealt soovitan mõtiskleda selle üle, mis teie suhtes muudab elukaaslase nii ebakindlaks? Mis toidab tema hirmu teid kaotada? Ehk pole te omavahel rääkinud oma ootustest suhtele ja teineteise käitumisele?
Armukadeduse puhul aitab eelkõige avatud suhe, kus üksteisega jagatakse oma päevasündmusi, kohtumisi ja tundeid.
Kannatlikkust ja mõistmist teile soovides,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mis on psühhoos?19.03.2011
Minu ja eksi suhe kestis 4 aastat. Meil on 2-aastane tütar. Täna ei taha ma eksi näha ega tunda ja last ei julge temaga kokku lasta.
Kui koos elasime, valetas ta mulle kõige kohta, varastas minu kontolt korduvalt suurtes summades raha. Hoidis mind tuttavatest ja sugulastest eemale, pettis neiltki raha välja. Tassis kodust kõik väärtusliku minema. Lõpuks hakkas naljatama, et selline ilus tüdtuk nagu meie laps on, maksab mustal turul palju. Siis tulin tulema.
Täna väidab ta, et tal oli psühhoos ja ta sai arstilt paar tabletti ning nüüd on kõik korras.
Soovin teada, kas inimene võib psühhoosis nii käituda ja kas see on ravitav paari tabletiga.
Kui koos elasime, valetas ta mulle kõige kohta, varastas minu kontolt korduvalt suurtes summades raha. Hoidis mind tuttavatest ja sugulastest eemale, pettis neiltki raha välja. Tassis kodust kõik väärtusliku minema. Lõpuks hakkas naljatama, et selline ilus tüdtuk nagu meie laps on, maksab mustal turul palju. Siis tulin tulema.
Täna väidab ta, et tal oli psühhoos ja ta sai arstilt paar tabletti ning nüüd on kõik korras.
Soovin teada, kas inimene võib psühhoosis nii käituda ja kas see on ravitav paari tabletiga.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Psühhoos on tõsine psüühilise häirituse seisund, mille puhul tajub inimene ümbritsevat moonutatult. Käitumuslikult tähendab see endassesulgumist, kummalist ja sihipäratut käitumist, omaette rääkimist, une häirumist. Psühhoosis inimest juhivad luulumõtted ja meelepettelised elamused, tema emotsionaalsus ja aktiivsus on sageli vähenenud.
Kirja teel kellegi psüühilisele seisundile hinnangut anda ei ole võimalik, kuid kirjelduse järgi tundub teie eksi käitumine küll aktiivne ja eesmärgipärane.
Psühhootiline inimene vajab kindlasti psühhiaatri abi ja reeglina haiglaravi. Kindlasti ei piisa paarist tabletist, vaid psühhoosijärgne toetusravi kestab vähemalt paar aastat.
Soovitan teil oma sisetunnet usaldada ja kui te kahtlete, kas olete eksi käitumist õigesti mõistnud, konsulteerige inimestega, kes temaga igapäevaelus veel kokku puutuvad.
Heade soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mehel on probleemid alkoholiga26.02.2011
Tere,
Minul on selline mure, et mees on hakanud jooma, ja tõsiselt jooma. Kui reede kätte jõuab, avatakse pudel ja nii 3 päeva järjest. Ja siis on meil tüli majas ja minul närvid läbi. Kusjuures ta ise teab, et see on meie suur probleem, aga ta ei suuda alkoholist eemal olla. See on kestnud nüüd juba paar aastat.
Kas on mingi võimalus teda kuidagi sellest eemal hoida või midagi ette võtta? Ta tegelikult tahab ise ka sellest mingil määral loobuda, aga pole iseloomu. Palun andke mulle mingeid lahendusi, sest lahku ei taha me ka minna, aga see kõik on juba nii kaugele läinud.
Ette tänades
Minul on selline mure, et mees on hakanud jooma, ja tõsiselt jooma. Kui reede kätte jõuab, avatakse pudel ja nii 3 päeva järjest. Ja siis on meil tüli majas ja minul närvid läbi. Kusjuures ta ise teab, et see on meie suur probleem, aga ta ei suuda alkoholist eemal olla. See on kestnud nüüd juba paar aastat.
Kas on mingi võimalus teda kuidagi sellest eemal hoida või midagi ette võtta? Ta tegelikult tahab ise ka sellest mingil määral loobuda, aga pole iseloomu. Palun andke mulle mingeid lahendusi, sest lahku ei taha me ka minna, aga see kõik on juba nii kaugele läinud.
Ette tänades
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Mina pereterapeudina näen alkoholi liigtarvitamist suhte reguleerimise vahendina. Eeldan, et teie mees kogeb raskeid ja valulisi tundeid, mida pole teiega olnud võimalik jagada ja alkohol aitab neid tuimestada ning seetõttu suhtes edasi püsida.
Ütlete, et joomine algas 2 aastat tagasi. Võite tagasi mõelda ja aimata, millega mehe pinged seotud võivad olla.
Alkoholist loobumine pole kerge tee, sest pikaajaliselt kujuneb lisaks tuimestavale toimele ka harjumus alkoholi tarbida ning sellest loobudes, peaks leidma muu tegevuse alkoholi asemele.
Samas usun, et iga inimene suudab alkoholist loobuda, kui ta seda väga tahab.
Siiski pean kõige olulisemaks probleemi säilitajaks teie suhtes toimuvat. Äkki õnnestub kodus omavahel vestelda, vältides süüdistusi (nii alkoholi teemal kui üldse) ja rääkides mina-vormis. Ehk vajab teie mees kinnitust, et on teile endiselt tähtis ja oluline ning vajab senisest enam tunnustust ja toetamist.
Kui kodune vestlus liiga raskeks osutub, soovitan pöörduda pereterapeudi poole, kes aitab vestlust vahendada.
Heade soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Lahkuminek ja antidepressandid26.02.2011
Tere,
Olen lahutatud ainult paar päeva, aga koos ei ela juba maikuust alates. Söön antidepressante ja Xanax'it iga päev. Kas oleks võimalik kuidagi nendest vabaneda, mingi raviga? Tunnen, et ei suuda sellest kunagi üle saada. Olen 50-aastane ja kaalust olen alla võtnud 12 kilo, kaalun praegu umbes 47-49 kilo. Jään Teie vastust ootama.
Lugupidamisega
Olen lahutatud ainult paar päeva, aga koos ei ela juba maikuust alates. Söön antidepressante ja Xanax'it iga päev. Kas oleks võimalik kuidagi nendest vabaneda, mingi raviga? Tunnen, et ei suuda sellest kunagi üle saada. Olen 50-aastane ja kaalust olen alla võtnud 12 kilo, kaalun praegu umbes 47-49 kilo. Jään Teie vastust ootama.
Lugupidamisega
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Nagu kumab teie kirjast, kogete lahutusega seoses väga raskeid tundeid. Ravimid aitavad nende tunnetega mingil määral toime tulla, tuimestavad valu, hoiavad inimeset igapäevaelus toimivana.
Kirjast ei selgu, kas olete ravimitest abi saanud ja seetõttu soovite nendest vabaneda või soovite vabaneda seetõttu, et pole abi saanud.
Kuna küsite mõne muu ravi järgi, siis eeldan, et tunnete endiselt lootusetust ja pole uut moodi eluga kohanenud. Kui mõtlete ravi muutuse all mõnda muud tabletiravi, siis peaksite konsulteerima psühhiaatriga. Kui senised ravimid pole toiminud, tuleb leida teised.
Kui aga olete valmis endaga rohkem tegelema, soovitan psühhoteraapiat. Depressiivsetest mõtetest-tunnetest pole üksi olles võimalik vabaneda. Selleks on vaja teise inimese peegeldust, toetust, kohalolemist. Leidke endale sobiv psühholoog (internetist leiab piisavalt infot nende teenuste kohta) ja alustage temaga koos eneseväärtusetunde ülesehitamist.
Jõudu ja lootust soovides,
Siiri Tõniste
Küsimus: Mida ette võtta, kui lapsed hoitakse lausa vägisi isast eemal?21.02.2011
Kuidas käituda laste isana, kui ema hoiab vägisi lapsi oma vanemate juures, et neid minust võõrandada. Mida kauem ma lapsi ei näe, seda vähem nad minu järele küsivad. Pidevalt räägitakse, et issi on paha jne. Ühesõnaga tehakse lastele nagu ajupesu. Laste emal on muidugi mugav, kui lapsi kodus ei ole, sest siis ta saab minna ja tulla kuna ise tahab. Enda sõnul on ta maailma parim ema ja naine maailmas. Väidab, et käib iga nädalavahetus laste juures maal. Tänagi, reedesel päeval, ei sõitnud ta maale laste juurde nagu väitis, vaid on kuskil pidutsemas. Lapsed on meil suhteliselt väikesed, 4,5 aastane ja 2,8 aastane. Varemalt oli maal vanem poeg, kes oli sellega nii ära harjunud, et ta ei tahtnudki oma isiklikus kodus olla, vaid lausa nõudis paaniliselt, et ta tahab maale nännu (vanaema juurde) minna. Ema muidugi lubas, sest tema ütles, et laps võib olla seal, kus temal parem on, seega vanavanemate juures. Minu nõudmise peale, et laps peab kasvama oma vanematega ja omas kodus ta lihtsalt vilistab. Ühesõnaga ei ole mul nagu mingeid õigusi oma lastele. Möödunud suvel oli selline juhus, kui naine (laste ema) oli Pärnus 4-ks päevaks suvepäevadel ja lapsed jälle maal, helistasin ämmale, et ma ei ole tööl nädalavahetusel ja tulen lastele järgi, et nendega käia loomaaias ja teha muud põnevat. Siis selle peale ütles mulle ämm, et tema ei anna mulle lapsi, kuna tütar polevat lubanud. Sellepeale ütlesin, et neil ei ole mingit õigust lapsi mitte minule anda, kui ma neile järgi tulen. Ütlesin, et tulen kasvõi politseiga, kui nad ei anna mulle minu isiklikke lapsi. Sellepeale öeldi mulle, et ma ju võin tulla, aga nad lähevad siis koos lastega kodust ära. Selline jant on kestnud juba pea kaks aastat. Ja pea hakkab juba sellest pehmeks minema. Tagatipuks hakkame me nüüd ka lahutama ja mul vist lõigatakse üldse lastega suhted läbi. See on väga raske situatsioon, millest ise kuidagi läbi ei hammusta. Abikaasa koos oma emaga teevad kõik, et lapsi, mingil haigel põhjusel, minust eemal hoida. Jah, nad on väiksed ja unustavad suhteliselt kiiresti, kes mina kui selline olen. Sain seda juba tunda, sest isegi minu pisem poeg, kes oli ennem täiesti issi muna, ütleb nüüd, et tema tahab nännuga ka maale. Kui küsisin, miks sa ära tahad minna, siis ütles, et issi paha. Minuarust on see täielik lastega manipuleerimine ja ma lausa kardan nende vaimse arengu pärast. Mida ma kokkuvõttes tegema peaksin. Olen käinud ka lastekaitses, palunud naisel tulla koos minuga perenõusataja juurde, kuid omi asju me ei suuda korda saada. Kahjuks ütles mulle abikaasa, et tema ei vaja nõustaja juures käimist, pigem mina pidavat psihh olema ja nii see asi jäigi. Üksi pole kahjuks midagi perenõustaja juures teha. Tänan ette vastuse eest.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Teie olukord isana on tõesti väga keeruline. Lastel on õigus mõlemale vanemale ja praegusel juhul teie oma õigust rakendada ei saa.
Mulle tundub, et siin pole tegemist enam niivõrd suhteprobleemiga kui juriidilise küsimusega. Seda enam, et abikaasa pole nõus teiega kokkuleppeid sõlmima. Kui alustate lahutusprotsessi, on võimalik selle käigus laste külastusajad kokku leppida. Tülitsevatele paaridele pakutakse kohtuprotsessi käigus ka perelepitusteenust.
Soovitan teil külastada kodulehte www.isad.ee, mis kajastab Ühendus Isade Eest tegemisi. Nemad oskavad just teie olukorras olevatele isadele nõu ja jõuga abiks olla.
Pikka meelt ja lootust teile sellel raskel teel,
Siiri Tõniste
Küsimus: Kuidas jõuda selgusele, kas jätkata koos elukaaslasega või mitte15.02.2011
Minu elukaaslane ei mõista seda, et inimene tahab õppida, et inimene tahab trenni teha, liikuda. Milleks? Tema arust on see raha raiskamine ja parem raisata raha sinna, mis on tema arust normaalne ja vajalik.
Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et minu elukaaslane kontrollib minu elu 100%.
Ma ei tohi käia trennis, tuttavatega kohvitamas, minna sõbrannale külla, minna üksi poodi shoppama jne, sest temale see ei meeldi, sest äkki ma kohtan seal mõnda vana peikat või kedagi ja kuna ma juba korra olen oma abielu lõhkunud, siis võin ma ju seda uuesti vabalt teha.
Ma olen nagu vang. See ei ole meeldiv elu. Minu jaoks väga piinav. Ei tea, kui kaua ma nii vastu pean. Mõtlen, et lähen jalutama, aga kui tema ei viitsi, siis ei lähe, sest kui ma lähen, siis kuulen ma seda jahumist ja näägutamist mitu päeva järjest.
Mis veel, ma ei tohi kaaluda rohkem, kui tema on ette määranud. Minu pikkuse kohta alakaal. Ma võin süüa mida tahan, aga ma ei tohi kaalus juurde võtta.
Minu juuksed on seda värvi ja nii lõigatud nagu tema tahab ja juuksuris võin ka käia aastas max 3 korda.
Ma ei saa olla mina ise. Olen keegi teine. Äkki on tõesti aeg suuremateks muutusteks.
Aga muidugi on meil koos ka ilusaid ja meeldivaid hetki. Koos reisimine, looduses matkamine. Ma ei saa öelda, et ta oleks üdini halb. Ei ole kindlasti mitte. Kui ma käitun nii, nagu temale meeldib ja käin seal, kus temale meeldib ja ta lubab (koos temaga), siis on korras kõik. Tema väide on selline, et kui on perekond, siis ollakse kogu aeg koos. Peale tööd koju. Ei mingit trenni ega sõpru, sest see on tema arust kodust põgenemine.
Nüüd, kus minu elukaaslane oli nõus sellega, et ma käin 2 korda nädalas trennis, ei tunne ma ennast ikka õnnelikuna. 1,9 aastat keelamist. Ma ei oska, ei tea, mida edasi teha. Ma ei tea, kas elada temaga koos või see suhe lõpetada.
Kuidas endast aru saada, mida ma tahan?
Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et minu elukaaslane kontrollib minu elu 100%.
Ma ei tohi käia trennis, tuttavatega kohvitamas, minna sõbrannale külla, minna üksi poodi shoppama jne, sest temale see ei meeldi, sest äkki ma kohtan seal mõnda vana peikat või kedagi ja kuna ma juba korra olen oma abielu lõhkunud, siis võin ma ju seda uuesti vabalt teha.
Ma olen nagu vang. See ei ole meeldiv elu. Minu jaoks väga piinav. Ei tea, kui kaua ma nii vastu pean. Mõtlen, et lähen jalutama, aga kui tema ei viitsi, siis ei lähe, sest kui ma lähen, siis kuulen ma seda jahumist ja näägutamist mitu päeva järjest.
Mis veel, ma ei tohi kaaluda rohkem, kui tema on ette määranud. Minu pikkuse kohta alakaal. Ma võin süüa mida tahan, aga ma ei tohi kaalus juurde võtta.
Minu juuksed on seda värvi ja nii lõigatud nagu tema tahab ja juuksuris võin ka käia aastas max 3 korda.
Ma ei saa olla mina ise. Olen keegi teine. Äkki on tõesti aeg suuremateks muutusteks.
Aga muidugi on meil koos ka ilusaid ja meeldivaid hetki. Koos reisimine, looduses matkamine. Ma ei saa öelda, et ta oleks üdini halb. Ei ole kindlasti mitte. Kui ma käitun nii, nagu temale meeldib ja käin seal, kus temale meeldib ja ta lubab (koos temaga), siis on korras kõik. Tema väide on selline, et kui on perekond, siis ollakse kogu aeg koos. Peale tööd koju. Ei mingit trenni ega sõpru, sest see on tema arust kodust põgenemine.
Nüüd, kus minu elukaaslane oli nõus sellega, et ma käin 2 korda nädalas trennis, ei tunne ma ennast ikka õnnelikuna. 1,9 aastat keelamist. Ma ei oska, ei tea, mida edasi teha. Ma ei tea, kas elada temaga koos või see suhe lõpetada.
Kuidas endast aru saada, mida ma tahan?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Nagu teie kirjast välja loen, olete elukaaslasega koos olnud vähem kui kaks aastat. See on suhtes tavaliselt aeg, kus alles kohanetakse teineteisega ja püütakse kokku leppida piirid ja reeglid, mis mõlemale sobiksid.
Praegu tundub, et teie elukaaslane on oma arvamuste ja hoiakutega suhtes domineerinud ja teie olete ennast tema järgi kohandanud, ise kannatades. See ei ole kindlasti hea viis suhtes olla ja loomulik on, et mõtlete, kas sellist suhet soovite.
Kirja põhjal on raske arvata, kui paindlik teie elukaaslane tegelikult on. Kirjutate, et olete siiski saanud temaga kokkuleppele trennis käimise osas. Tõenäoline on, et elukaaslase kontrolliv käitumine tuleneb hirmust teid kaotada. Ja mida enam te kodust välja kipute, seda enam ta teid kontrollima peab, et oma hirmuga toime tulla. Ehk vajab ta palju enam kinnitust selle kohta, et olete ikka temaga ja et ta on teile oluline. Millisel viisil te praegu talle seda näidanud olete?
Võimalik on ka see, et tema ettekujutus suhtest ongi teie omast väga erinev ja tasakaalu saavutamiseks peate ennast senisest palju enam kehtestama.
Alustuseks võiksite elukaaslasega ette võtta tõsise vestluse ja väljendada oma tundeid praeguses olukorras. Kindlasti ei tasuks teda süüdistada, vaid alustuseks lähtuda sellest, et kontrollimine on tema viis teile oma hoolimist väljendada.
Võimalik, et vajate suhtes selguse saamiseks paariterapeudi abi.
Kui partner teraapiaga ei peaks nõustuma, soovitan teile ikkagi psühholoogi nõustamist, et iseennast paremini mõistma hakata. Vastasel juhul on oht edaspidigi samalaadsetesse suhetesse sattuda.
Heade soovidega,
Siiri Tõniste
Küsimus: Kodune keskkond, vajan psühholoogi abi14.02.2011
Tere,
Ma olen oma mehega koos juba 10 aastat. Nendest 5 aastat abielus. Laps 1a7k. Mees on vägivaldne, joob. Ta tegi minust juba...ma ei tea mida... Ta on ainus inimene, kes mind kunagi ei tunnusta. Praegu kannatab ka laps. Ma tunnen, et pean midagi ette võtma, aga ei suuda endale seda tunnistada. Hetkel ma otsin psühholoogi, kes saaks mind abistada. Kindlasti ühe-kahe kirjaga ei lahenda siin midagi. Äkki oskate soovitada mõnda professionaali ja aidata kontaktandmete osas. Ise olen olnud alati edukas nii õppimisel kui tööl. Kohe kahju, et mu enesehinnang langeb päevast päeva. Oluline vist, et vajaksin inimest Tallinnast. Kaugemale pisikesega ei saa sõita.
Ma olen oma mehega koos juba 10 aastat. Nendest 5 aastat abielus. Laps 1a7k. Mees on vägivaldne, joob. Ta tegi minust juba...ma ei tea mida... Ta on ainus inimene, kes mind kunagi ei tunnusta. Praegu kannatab ka laps. Ma tunnen, et pean midagi ette võtma, aga ei suuda endale seda tunnistada. Hetkel ma otsin psühholoogi, kes saaks mind abistada. Kindlasti ühe-kahe kirjaga ei lahenda siin midagi. Äkki oskate soovitada mõnda professionaali ja aidata kontaktandmete osas. Ise olen olnud alati edukas nii õppimisel kui tööl. Kohe kahju, et mu enesehinnang langeb päevast päeva. Oluline vist, et vajaksin inimest Tallinnast. Kaugemale pisikesega ei saa sõita.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Tundub, et teie kodune olukord on nii teie kui lapse jaoks äärmiselt raske ja emotsionaalselt valus. Kahtlemata on teil tuge vaja, et endas selgusele jõuda.
Psühholoogilist abi pakuvad Tallinnas paljud psühholoogid. Kiiremini saab eravastuvõtule, tasuta polikliiniku vastuvõttu peab kauem ootama. Tasuta nõustamist pakub veel Tallinnas Kriisiabikeskus (www.eluliin.ee). Kuna ei tea teie rahalisi võimalusi, siis on raske midagi soovitada.
Minu kontaktandmed leiate siitsamalt lehelt. Suhetega tegelevaid psühholooge võite leida veel www.pereterapeudid.ee.
Jõudu soovides,
Siiri Tõniste