Paari- ja peresuhted

Tere. Olen masenduses ja täielikult kaotanud oma enesekindluse. Läksin oma oma elukaaslasest lahku selle aasta maikuus, kuid alates sellest ajast on ta pidevalt mind ähvardanud küll kohtu, küll politsei ja ka lastekaitsega. Meil on nimelt ühine laps. Suvel veetsime koos aega, et oma asju klaarida ning jäin sellest ajast lapseootele. Mees on täiesti kindel, et laps pole tema oma. Kõik mu meestuttavad on tema jaoks järsku mu voodipartneriks. Ta solvab, sõimab ja mõnitab. Nüüd on ta pähe võtnud, et kumbki laps pole tema oma ja kavatseb kohtus DNA testi nõuda. Minugi poolest, tõestab ainult seda, et ma pole valetaja. Kõigele lisaks olen kõik oma netikontod kustutanud, teinud need võõrastele ligipääsmatuks ning ära vahetanud oma e-maili ja numbri. Ta leiab ikka võimaluse, kuidas minu kohta infot saada ja seda enda jaoks ära kasutada. Ta on käinud minu akna taga passimas, kas olen kodus, mingi võõras naisterahvas helistas mulle keset ööd ja ütles: "Kui sina endale mehe võtad, siis vaatame, kes kellele keset ööd helistab." Kus ta minu numbri sai, ainult lähedased teavad ja number pole avalik. Samuti esines minu endine elukaaslane teise inimesena, aga kuna mulle tundus kahtlane, et inimene ei taha oma nime öelda ja ainult urgitseb minu eraelu kohta. Seega valetasin. Järgmine päev oli kohe minu eks platsis ja ütles, et mingi inimene saadab minu kirju talle, pärast ütles, et see oli tema ise... Igatahes ei julge mina väga kodust välja minna, saan mõne oma tuttavaga tänaval kokku ja kohe olen midagi teinud, mis tõele ei vasta. Väikese lapsega ja rasedana ei ole selline stress hea, võtan kaalust aina alla. Kogu oma ärrituvuse valan muidugi eksi peal välja ka, seega võin olla öelnud asju mida tegelikult ei mõtle. Helistanud ja karjunud ta peale isegi.

Kuidas rasedana sellise olukorraga toime tulla? Kas saan endise elukaaslase puhul midagi ette võtta...kas kõigest e-kirja põhjal on võimalik üldse midagi teha? Pole ju tõendeid. Mees viskas meid ise kodust välja, ütleb, et tahab tütrega kohtuda aga samas nõuab DNA testi hoopis. Mina olen talle selleks võimalusi andnud aga ta pole neid kasutanud ning käib oma perele ja sõpradele kurtmas, et mina olen paha ja ei luba lapsega kohtuda. Kas sellist mees, kes esineb teise all ja põhjustab rasedale stressi, võiks üldse väikese lapse juurde lubada. Olen püüdnud talle selgeks teha, et kõik mida ta mulle teeb, mõjutab ka last ja beebit aga talle ei lähe see korda.

Tere.
Meil on suur mure. Laps on kuskil 1-1,5 aastat nokkinud oma küüsi ja nüüd juba laseb vahest harva ka hambad käiku. Alguses nokkis vaid siis, kui tekkis pingeline olukord (näiteks midagi küsiti ja siis ta oli tähelepanu keskpunktis jne) nüüd aga ei ole vahet kus ja mis, lihtsalt nokib ja ta ise ütleb ka, et ei saa enam aru miks ta nokib (vahepeal ta ütles, et see nii mõnus ju) aga nüüd ta enam ise ka ei saa aru miks ja kunas ta nokib. Aga asi nii kaugel et küüned on poolest saati nokitud, paks nahk on ette kasvanud ja nüüd kaevab seda seal ja eile oli viimane piisk see, kui ta ütles, et nii valus on ja lasteaias tuli verd ka juba :(:(:(ise nutab ja järgi ka ei jäta). Laps saab veebruaris 5 ja on tüdruk. Otsustasime, et hakkame nüüd peale aeda kodus plaastrit panema ja ööseks ka, aga lasteaias ju ei saa plaastrit panna:(. Mainin veel ära, et enne küünte nokkimist ta nokkis omal ühe armi nina peal kogu aeg katki (sellest saime lahti täna plaastrile), siis ta hakkas peas nokkima ühte kohta kuni sinna tekkis ka arm ja seda kaevas ka mõnuga kuni läks mädanema ja meile kirjutati üht retseptikreemi Fucidin.. vms see tegi ruttu korda. Aga no mida teha nende sõrmekestega.
Oleme kodus nõutud ja ei tea mida teha. Perearsti poole pole vist mõtet ju pöörduda..
Palun aidake:(

Tere. Minu probleem on selline, et kunagi aasta aega tagasi kasutas üks inimene mind väga alatul kombel ära. Nimelt ma olin patsient keskuses, mis tegeleb kristliku nõustamisega ja ma sain enda nõustajaga isiklikumalt tuttavaks. Tema oli esimene inimene, kellele ma julgesin avaldada enda suurimad saladused. Suhe oli alguses sõbratasandil, aga mingil hetkel muutus see flirdiks. Kahel korral leidsin ma ennast olukorras, kus ta pakkus ennast mulle. Mina keeldusin, kuna oman ise ka kristlikke põhimõtteid. Ja kuniks ühel hetkel keeldus ta minuga rääkimast, kuigi ta oli esimene inimene, keda ma sain usaldada. Ütles, et tema on rahu leidnud Jumalaga ja enda abikaasaga ja mina pean ta ära unustama. Põhimõtteliselt kasutati ära just sealt, kus seda kõige vähem oleks oodanud. Ütles, et vaadaku kuidas ma ise edasi hakkama saan. Ja oi seda valu, mida sai siis läbi kogetud. Lõpuks ma leidsin endale uue sõbra, keda saab usaldada, aga valu minus on siiani alles. Kui ma olen teda linna peal näinud juhuslikult, siis ma olen kangestunud ja rusikad peos hoides värisenud. Minu küsimus teile oleks selline, et mida ma saaksin ette võtta, et see tunne minust kaoks. Olen võtnud hoiaku, et see, et inimene mind ära kasutas, on tema viga ja mina ei pea selle all enam kannatama.

Tere.
Aastatepikkuse kooselu jooksul olen kolinud mehetalust kaks korda ära oma korterisse tagasi, kaks korda on mu mees mind tagasi kutsunud ja me oleme jätkanud koos. Läksin suurlinnast taluperemehele elukaaslaseks, mitte ise, algul tundus, et olen leidnud selle inimese, kellega koos väärikalt vananeda, nüüd tulin kolmas kord ära, kuid hing on väga haige, olen eemal olnud poolteist kuud, jah mul oma töö, oma auto, ei pruugi alkoholi, elan koos oma lemmikloomaga. Hetkel olen mugavustega korteris, ma tegin enda elus suured muutused, kui jätsin suurlinnatuled ja tulin metsa elama, aga ma olen kogu aja tööl käinud, talutööd teinud, jne., aga viimased kaks aastat on elu olnud kui põrgu, kas tõesti suutis mees varjata oma tegelikku mina 4 aastat ja siis väsis. Nüüd on juba tihti ikka liiter õlut, vahetevahel mõnikord terve nädal iga õhtu, sünnipäevad purupurjus, õhtud lõpevad teleka ees 1-ni , norsates ja vaheldusmisi telekat vaadates. Tööd ka ei otsi, vastab, et tal kodus küllalt tegemist. Olen üritanud rääkida ja küsida, et kas ta tahab minuga kooselu jätkata, ja kui käisin seal korra riiete järel, vastab, et ega tema kedagi ära ei ajanud, ise ma olevat läinud, et mulle ei sobi see ja mulle ei sobi too, et mina käivat teda kontrollimas, kõige valusam on see, et ta ei helista ka ise ja sellepärast tunnen ennast nii mahajäetuna ja hüljatuna, vastasin, et mõnikord näitavad teod ja käitumine rohkem kui sõnad - selle lause peale, et ega tema mind ära ajanud. Ma ütlesin, et polnudki vaja sõnu, piisas tegudest. Nüüd maadlen unenägudes ja olen sellises olukorras, et ainult nutt tuleb ja nii valus on, et inimene on nii hoolimatu minu suhtes, kes tegi ta vanast hurtsikust ja elust inimväärse elamisaseme ja elu ja kuna pole enam esimeses vanuses ikkagi pluss 50. Mu õde ja tütar teavad minu olukorda ja tunnevad mu elukaaslast - õde ütleb, unusta see mees, mine oma eluga edasi, tütar - sinu süda, sinu elu, otsusta ise, sina tulid ära, miks ta peakski sul sabas jooksma, et igal inimesel on oma väärikus ka. Kas see on nüüd siis see, mis ma ise arvan, et ma alandan ennast igal sammul kui püüan ühendust võtta, kas mina siis kaotan oma väärikuse ja nagu siin öeldi, et alandan ennast. Ühelt poolt tahaks tagasi, teiselt poolt ma tean, et miski ei muutu, võib-olla ainult paariks kuuks, oma oletuste kohaselt arvan, et ma pole aru saanud, et olen oma kaunid kuus aastat veetnud alkohooliku ja endast väga heal arvamusel oleva inimese kõrval. Muidugi me oleme mõlemad kanged, aga kuna olen siin rajoonis võõras, ei tea ka, kas on olemas kedagi head psühholoogi, sest nii enam jätkuda ei saa, see et ta mind enam viimased 2-3 kuud ei näinud ka enam naisena, siis tekitas see armukadedust ja nüüd siis kõik tänitavad järele, et kas ma siis ei saanud aru, kuhu ma sattunud olin, tal on eelmisest perest 3 tütart ja kui nad kodus käisid, siis lõppesid meie olekud alati tülidega, küll lubati mul hambad välja lüüa ja aeti mind minema, ise on nad mõlemad kriminaalselt karistatud. Muidugi ma ei süüdista meie kooselu sellises olekus olemises ainult meest, eks ma olen ise ka sellise terava ütlemisega olnud, aga me oleme jah väga erinevatest kodudest, ju see on põhjus, üks tahab puhtust, teine vastab selle peale, et see ongi selline maaelu, ja siis tulebki selle teema peale järjekordne tüli ja nii viimane aeg pidevalt. Ei meeldinud ka see, tütar varastas minu asju, kui maal käis, ütlesin, et pean oma asja ära viima, ei tea, kas järgmine kord ongi midagi alles. Mees ainult vait ja vaikib ja kui üritan temaga suhteid lahata, vaikib ja kuulab, olen üritanud piisavalt tuua suhetesse selgust, kuid enam ei suuda, ei suuda loobuda ja ei suuda tagasi minna, unes näen juba õudusi, täna öösel näiteks, et ta oli koos oma eksabikaasaga ja tõukas mind kohe kahe käega eemale, kusjuures kaks korda on ta vägivallatsenud minu kallal, seda küll tema sõnul minu näägutamise pärast, et ma ise süüdi, nii ütles. Ja edasi, kuidas edasi, magamata ööd, nutuga ärkamine ja magama. Jumal kas ma hakkan hulluks minema. palun abi.

Tere, minu ema on olnud aastaid juba haige, senini küll endaga hakkama saanud. On elanud põhiliselt üksinda üürikorterites, sest ei ole olnud võimalik temaga kellelgi koos elada. Praeguseks on muutunud olukord selliseks, et ta tekitab liiga palju tüli teistele majaelanikele oma luulude ja käitumisega, seega ei saa ma teda enam jätta üürikorterisse, samuti ei saa ma teda võtta enda juurde, sest mul on ainult üks tuba ja väike laps. Samuti ei tohi teda usaldada lapse juurde. Üldse võib tema käitumine olla ettearvamatu.
Kust ma peaksin alustama, et saaks teda paigutada kuskile vastavasse hooldusesse. Ta ise ei tule kuskile kohale, ühegi ametniku juurde vabatahtlikult ega ole ka nõus üldse sellistel teemadel suhtlema. Mul on väga raske, sest käin tööl ja peale tööd ka koolis ning ma ei oska olukorda lahendada. Millised võimalused oleksid sellises olukorras? Ette tänades

Raseduse ajal nimetati mind isaks. Nõuti seda ja toda ja kolmandat elamise soetamisest ülekannete jms välja. Peale sündi kadus ema koos lapsega teadmata suunas. Täna on laps 2-nädalane. Ei tea isegi lapse nime, last vaatama minna ei lubata, vastus on, et tee ülekanne, et kas seda on nii raske teha. Siis lubatakse hambad kurku lüüa, maha põletada majad ja soovitatakse hankida kuulivest jne jne.
Varem ema kontakteerus iseseisvalt tuttavatega (kontaktid on hankinud telefonist öösel), saadab kirju naistuttavatele, et võiks rohkem toetada.
Laps on reg.aktis vallaslapsena.
Kuidas sellised olukorras käituda? Soovitatud on ametivõimude sekkumiseta asi lahendada. Olen soovitanud tal ka pöörduda kriisinõustaja poole ja pakkunud võimalust koos minna või abi otsida terapeudi juurest.

Tänan

Tere!

Olen 23-aastane naisterahvas, minu probleemiks on äkkvihahood, mis avalduvad minu elukaaslase peal. Kelle poole peaksin sellise probleemiga pöörduma või äkki oskate mingit kirjandus soovitada, kus on eri võtteid viha maandamiseks. Olen meeleheitel, sest olen oma käitumisega oma suhte peaaegu ära lõhkunud.

Olen 32 a vana ja alates 18. eluaastast olen järjest suhtes olnud erinevate meestega. Olen kõiki oma mehi ka petnud ja teen seda tahtmatult ka praegu. Ise aga pean ennast pereinimeseks. Alati pühendun koosolemisele ja oma peas arvan, et olen mehele truu. Kuigi tegelikult ei ole ju. Armun tihti teistesse meestesse, mõtlen neist ja ise naudin seda. Vahetevahel satun olukordadesse, mida võib petmiseks nimetada. Need ei tähenda mulle aga suurt midagi. Samas armastan oma meest ja soovin truu olla. Miks mul on vaja pidevalt uute inimestega suhelda ja kontakte luua? Ei suuda rutiini taluda.

Olen 24 N ja olen 7 kuud suhelnud endast 13 aastat vanema mehega. Sellest ajast oleme ennast paarina defineerinud umbes pool aastat, kuid tänaseks hetkeks oleme lahus. Ta on 3 aastat olnud lahutatud oma 10 aastat kestnud abielust, millest on tal ka 2 last. Lapsed on eksnaisega jagamisel - nädal siin, nädal seal. Minul on seljataga 2 aastat tagasi lõppenud 5-aastane suhe, mis jättis hinge väga sügava jälje.
Kui me praeguse partneriga tuttavaks saime, ütlesime teineteisele kui ühest suust, et me ei soovi kumbki suhet. Ometi suhtlesime, kuni ta tunnistas, et ma meeldin talle väga. Ja ta meeldis ka mulle, kuni tuli teemaks suhtes olemine. Ta kahtles, rääkis, et pole valmis, kuid minust loobuda ei suutnud ja olime paar. Ta tutvustas mind oma lastele (mis on tema puhul väga oluline samm, kuna ta armastab neid väga ja ta ei ole tahtnud ühtegi oma naistuttavat, kellega on peale lahutust suhelnud, lastele tutvustada, et neid mitte traumeerida, kuid tunnistas ka ise, et minus ta leidis selle soovi ja kõik sujus, ma meeldisin lastele ja ta oli väga rahul) ja ka vanematele. Ta polnud ka ühegi eelneva naisega peale lahutust end suhtesse defineerinud, kuigi neid tahtjaid oli, kuid ta polnud ühegagi nõus paarina koos olema, kuid minuga ta oli seda! Isegi uutele austajatele ütles, et ta pole vaba. Kuna minule oli see uus olukord, tema lapsed jne, siis see natuke tekitas ebamugavust, kuna ma pidin teda jagama tema lastega. See tekitas vahest tülisid. Tunnistan, et olin armukade, kuigi ma väga hoolisin tema lastest. Me ei elanud koos, kuigi olime iga päev koos tema juures. Edasi, jäin peale 2 kuud suhtlemist lapseootele, otsustasime temast loobuda, kuna tema polnud uueks lapseks valmis ja minu poolt oli argument, et me tunneme üksteist nii vähe aega. Ja see otsus oli õige, kuigi väga valus meile mõlemale, ja ka see tekitas meie vahel tülisid, kuni saime asjad selgeks räägitud ja sellest üle. Meil oli omavahel väga hea koos olla, kuni pidin rääkima talle, et kas võiksin tema juurde kolida, kuna ma pidin oma praegusest elukohast ära kolima. Ta polnud nõus, ütles, et see on tema jaoks liiga suur samm jne. Mina reageerisin üle ja ütlesin vihahoos, et lähme lahku ja olimegi paar päeva teineteiseta. Kuni võtsin ühendust ja palusin vabandust, aga tema ütles, et meie suhe ei toimi nii. Ja oligi tema poolt kõik. Ütles veel, et ta ei tunne minu vastu enam seda, mida suhte alguses ja et selle najal ta koos olla ei saa. Kui palusin tal silma sisse vaadata ja öelda, et ta hoolib minust kui sõbrast ja ei näe minus naist, siis ta ei saanud seda öelda. Ütles, et hoolib minust ikka, kuid tema ei soovi hetkel abielu, lapsi, kokkukolimist, kuid mina soovin seda... Jah ma soovin, seda ma ei eita, kuid mitte lähiajal, sest olen veel noor ning sooviksin enne selliseid otsuseid enda elus ka midagi saavutada, mitte mehe kulul elama hakata. Mul on haridus omandamisel ja ma alles hakkan ennast siin elus leidma, ja kuigi ma tahan lapsi siis mitte praegu. Ja samas tema ei saa ka öelda, et ta tõesti mitte kunagi uut pere luua ei taha, lihtsalt hetkel ta seda ei taha, mis on arusaadav, sest pärast sellist traumeerivat kogemust, mis tal oli eelmise suhtega, ei olegi võimalik nii kiiresti toibuda.
Mul on väga valus, kuna ma hoolin temast tõesti väga. Ma ei suuda olla eemal temast ja ta lastest, kuid temaga rääkida pole võimalik, kuna ta väidab järjekindlalt, et ta ei taha koos olla, et ei tunne nii enam nagu enne. Kuid mina arvan, et tunded ei kao 2 nädalaga. Meie suhtes oli see 2 nädalat väga pingeline ja tüliderohke ja siis ongi negatiivsed tunded esiplaanil. Ta pole nõus proovima uuesti ja see teeb nii haiget, sest oleme palju hullemast koos läbi tulnud (otsus lapsest loobuda). Kuidas sellises olukorras käituda? Kas uskuda, et tõesti tunded kaovad nii kiirelt, sellised tunded, mis panid teda mind oma laste ette viima, või on mingid viisid, kuidas seda olukorda muuta ja me ei peaks loobuma teineteisest. Või peaksin alla andma? Ma armastan teda väga.

Peres kasvab kaks last (3- ja 1-aastane). Vanema tütrega on olnud väga raske aasta seljataga, kus jonnihood on olnud igapäevased ja väga kurnavad. Esimesed poolteist aastat sain esimese laspega väga hästi hakkama. Olin väga rahulik ja mõistev. Kuid kui algasid esimesed jonnihood, olen olnud pigem kuri ja närviline ema. Võin kergelt ägestuda, kui laps ei lõpeta jonnimist, ja ka last lüüa pepu peale, et ta jonnimise lõpetaks. Olen väga palju lugenud lastekasvatusalast kirjandust, mis praegu poodides saadaval on olnud, kuid oma vihaga väga hästi siiski toime ei tule. Olen aru saanud, et minu viga on tõenäoliselt see, et elan oma emotsioonid sissepoole ja kui enam viha sisse ei mahu, siis purskub kõik välja ja vaene laps saab selle kõik endale kaela. Pärast vihahoogu vabandan lapse ees ja püüan selgitada, miks niimoodi käitusin. A'la, et olin närvis ja mures jne. Kas oskate äkki anda mõned head soovitused kuidas oma äkkviha hooge ära hoida või nendega paremini toime tulla?