Paari- ja peresuhted

Tere,
olen väga mures oma 14-aastase poja pärast. Kooli pole ta kunagi armastanud, kuid siiani oleme enam-vähem hakkama saanud. Oleme koos õppinud ka pea siiani. Õppimisega on probleeme olnud 1. klassist saadik.
Praegu 8. klassi esimesel veerandil ma enam talle iga päev pinda ei käinud. Enamasti sai asjad tehtud, aga eks veerandi lõpul oli ka osa kodutöid ikka tegemata. Puudus ta ka, kuna oli haiglane.
Nüüd 2. veerandi algul on ta pidanud eelmise veerandi asju järgi vastama, enamvähem on tehtud. Kuid nüüd on hakanud rääkima, et ta enam kooli ei lähe, mitte kunagi. Ja ongi mõni päev koju jäänud.
Kui on normaalne päev ja räägime, siis saab kõigest aru, räägib, mida läheb edaspidi õppima jne. Aga nüüd tuleb juba iga nädal ette päevi, kus ta ütleb, et kool on vangla ja ta ei lähe sinna enam. Samas ma ei ole aru saanud, et tal oleks koolis sõpradega või õpetajatega probleeme - isegi kui hinded on kehvad, siis käitumist hindavad enamik õpetajaid eeskujulikuks, mõned heaks, ühtki halvemat käitumishinnet ei ole.
Eelmisel aastal diagnoositi tal depressioon, võtab rohtu ja käib psühholoogi juures ka.
Olen väga mures - ei saa ju lasta põhikooli pooleli jätta. Elukaaslane arvab, et olen liiga leebe ja ei karista last ja seetõttu kasutab mind ära. Mina aga kardan väga, et kui ma hakkan mingeid karistusi välja mõtlema (ilmselt arvuti, interneti äravõtmine oleks tema jaoks karistus), siis rikun üldse temaga suhted. Kui vihane on, siis ähvardab, et ta läheb kodust ära, ükskõik kuhu. Ja tegelikult eelmisel õppeaastal rääkis ka, et ei taha enam elada, sellepärast psühhiaatri poole pöördusimegi.
Olen enda arvates teda ikka toetanud, püüdnud mõistev olla jne, aga ma ei tea enam mida teha.

19-aastane puudega poeg on üle pea kasvanud. Ta on autist-asperger ja ta on täielikult istunud pähe oma vanematele. See poeg sõimab oma isa roppude sõnadega, ütleb talle "värdjas ole" vait. Väljaspool kodu käitub poeg hoopis teisiti, täidab kõigi käske, aga ühtegi sõpra tal ei ole ja facebookis teda mõnitatakse, täpselt piiri peal, nii et midagi halvasti ei öelda, aga naerdakse tema avaldused välja, öeldakse talle, et oled forever alone ehk igavesti üksi, kuna keegi temaga suhelda ei taha. Põhikoolis teda kiusati päris julmalt. Vahepeal oli koduõppel. Käib praegu koolis eriala omandamas, sügisest alates kasutatakse teda koolis ära, kästakse enda eest töid ära teha, naerdakse tema üle kuni ta vihastab. Kodus sõimab ema ja nõuab raha magusa ostmiseks, see on igapäevane, kuni ema järgi annab. Aeg-ajalt nõuab suuremaid asju nagu telekas, arvuti jne. Ja saab ka oma tahtmise. Täielik terror käib kodus, praegugi kisavad teises toas. Ema arvab et on lihtsam osta talle asju, kui taluda seda kisa ja annab järele. Ema ei oska ka midagi ette võtta, küsib, mis ma teha saan. Kui isa kaitseb ema, siis ema annab pojale õigust ja saadab isa minema, sest poeg lubab muidu isa maha lüüa... isa lähebki minema hetkeks ja poeg terroriseerib ema edasi niikaua kuni midagi enam võtta pole või keegi ära sureb... Kui emaga sellest omavahel rääkida, siis ta õigustab poega ja ütleb, et tegelikult ta ei mõtle nii... ma vean paralleele vägivaldse suhtega abielus, kus naine võtab avalduse tagasi politseist, kuigi mees peksab.
Meil küll poeg ei peksa ema, aga ta on visanud isa puupakuga, ähvardanud noaga... puupakk läks mööda, noaga õnneks ei löönud.
Mida sellises olukorras ette võtta. Ema ei luba poega hooldekodusse saata, mis on jutuks tulnud. Ka kiirabi käest oleme nõu küsinud, sealt soovitati, et tuleks kohale kutsuda kiirabi ja politsei korraga, sest siis noa juhtumi puhul, ja ta paariks päevaks haiglasse viia, siis vaadatakse mis edasi saab. Aga ema ei lase kiirabi kutsuda, ta eitab kõike juhtunut. Ja kui poeg viiaksegi ära, siis kaua teda seal ei pruugita hoida ja sel juhul lubas poeb enesetapu teha, mida ta ähvardab ka iga vaidluse ajal, kui närvi läheb, a la kui sa ei osta mulle telekat, ma tapan ennast ära...
Ühesõnaga nõiaring, millest ma ei leia väljapääsu.

Tere, mure selline, et oleme mehega olnud 4a kaugsuhtes, peres on ka nüüdseks 7-kuune laps. Raseduse keskel mainisin mehele, et nüüd oleks aeg vist kokku kolida, kuna laps on tulekul, tol ajal mees andis vihje, et kohe kui laps on sündinud, siis saab meist perekond. Niisiis laps sündis, kuna alguses on beebiga ikka nii palju toimetusi, harjumine ja üksteisega tutvumine, siis ei rääkinud me enam kokku kolimisest, mõtlesin ah et küll ta tuleb, et ei hakka peale pressima, aga nüüdseks on möödunud 7 kuud sellest. Ja olen maininud, et lapsel oleks hea, kui issi ikka igapäevaselt kodus oleks, mitte ei näe ainult nv. Mees töötab siinsamas Eestis, ainult teises linnas, mis pole meie linnast sugugi kaugel. Aga nüüd olen aru saanud, et mees ei kavatsegi meiega kokku kolida, ühesõnaga ainult lubab, olen pakkunud varianti, et vahetaks töökohta ja saakski meiega olla, aga tema ütles, et ei kavatse töökohta vahetada. Samas ütles ta, et kui laps lasteaeda saab, et siis kolib meie juurde. Ta on pakkunud, et ma koliksin tema juurde maale, aga mina seda ei taha, kuna mul on töökoht siin, mu kodu ja lähedased ning Tallinnas on kõik võimalused paremad kui maal. Nüüd olengi jõudnud punkti, kus ma ei oska enam edasi minna, kas leppida olukorraga või jätta mees ning olla lapsega kahekesi nii nagu siiamaani oleme olnud? Ma ei tea mis elu siis hakkab olema kui lahku lähme, kuna siis vaevalt mees last toetab enam. Minu poolt on isegi tunded olemas, aga kas ka temal, seda ei tea, kuna tunnetest ta ei räägi, ütleb, et pole tema teema. Aga oma tundeid pole ta mulle näidanu lapse sünnist saati, vahepeal ainult pidutses ja käis joomas, kui beebiga kodus olin, ja kui palusin tulla teatud kell koju, et last üles ei ajaks oma tulekuga, siis seda soovi eirati ja öeldi, et piiran ta vabadust. Ja tegelikult on praegugi nii, et igal vabal võimalusel kuskile pidutsema, mis sest, et näeb last ainult nv. Ma ei tea kas seda suhet annab üldse parandada, see olukord on nii kurb.

Minu 5 a suhe purunes. Leidsin endale uue mehe, kel oli sammuti suhe lõpetamise järgus. Alguses olime hullult pühendunud ja koos. Siis aga hakkasid meid väga palju mõjutama eelnevad elukaaslased. Lõpuks poolteist aastat olime koos, siis lahus, valed ja eelnevad elukaaslased kuni tänaseni. Elame koos aga meie vahel on palju pingeid. Ikka ja jälle avastan, kuidas elukaaslane endale kohtumisi organiseerib ja tegeleb kõrvalsuhte loomisega. Minu jaoks on sellest saanud haiglaslik kontrollimine. Vahel on päevi kui ma tunnistan endale, et ma peaksin sellest üle olema ja leidma endale tegevust, et mustast masenduse august välja tulla. Emotsioonid kõiguvad alatasa. Igakord kui teda kontrollin avastan midagi ebameeldivat. Temaga sellest rääkides kord teeb ta mind maha, kord jõuame selleni, et ta palub põlvili andeks. Ütleb, et armastab jne. Tegemist on väga andeka inimesega, lai silmaring ja tõesti hooliv inimene. Aga ei mõista milleks on vaja tutvuseid, mis sisaldavad olemasoleva naise petmist? Minul on suured tunded ja tema ei suuda ka minuta, sest võimalusi ära minna on olnud väga palju. Nii päevast päeva tunnen, et mul pole millekski isu. Isu isegi sõna otseses mõttes. Üritasin, et hakkan tegelema spordiga. Kuna aga elukaaslase hetkeline töötus, siis ma ei raatsi enda peale kulutada, et mõnda spordiklubisse minna. Minu endine elukaaslane ootab mind tagasi ja otsib samuti kontakti. Temaga suhtlemine tundub aga tema elu pidurdamine. Sooviksin, et tal läheks hästi ja leiaks oma rahu ja et minuga suhtlemine niisama neti vahendusel ei tule kasuks. Nii pendeldan ja olen endaga juba kaua pahuksis. Mis aitaks alustada seda rahu tunnet ja õiget teed?

Tere
Olen 32 a. naine, mul on selline probleem, et mulle väga meeldib endine kooli poisssõber ja ma hakkasin temaga uuesti suhtlema ja mul tekkisid tema vastu tunded. Olen talle seda kõike öelnud, et ma armastan väga teda. Tema tahtis minuga sõber olla ja meil on sellepärast väga palju tülisid olnud ja nüüd ta ei taha mind enam tagasi võtta. Mida ma peaksin tegema, et ta mulle andestaks ja tagasi tuleks minu juurde. Ma väga tänan teid.

Tere!
Minu tütart ja meie perekonda ahistab juba pool aastat tütre endine poiss-sõber. Ta saadab ähvardava sisuga kirju kõikidele tütre sugulastele ja sõpradele ja tuttavatele. Läbi sotsiaalvõrgustiku laimab ja mustab mu tütart. Ta saadab ametiasutusse laimavaid ja nilbeid kirju. Ta on muutnud elu täiesti väljakannatamatuks. Talvel pöördusime politseisse koos tõenditega ja tulemuseks oli see, et prokurör väitis, et lähenemiskeeldu pole vaja rakendada. Ta ütleb välja, et ta tahab mu tütre elu hävitada ja tegutseb selle nimel. Ta on identiteedi varastanud ja tõepoolest on meie elu põrguks muutnud. Oleme siiani eiranud teda, aga enam ei jaksa, sest asi läheb aina hullemaks. Politseisse on antud uus avaldus aga siiani pole tegeldud. Mis meid aitaks? Kas tütre elu peab hävinema, enne kui abi saame.

Tere!
Hakkasin hiljuti koos elama venelannaga, kellel on 2,5 aastane laps eelmisest abielust. Laps räägib veel vähe, kuid vene keeles saab aru kõik, mis ta käest küsid või räägid talle. Praegu on kodune suhtlus ainult vene keeles. Keeruliseks teebki asja see, et laps juba saab kõik aru, mis talle räägitakse ja kui proovin eesti keeles rääkida, siis ei midagi. Kas on vaja varuda rohkem kannatust ja hakata lihtsalt eesti keeles rääkima või mis moodi seda parem teha oleks? Naine eesti keelt ei räägi. Mõtlesime, et paneks lapse eesti lasteaeda aga meie linnas on eesti lasteaias kõik kohad täis ja hetkel sai vene lasteaeda koht lapsele - kas see oli viga, ei tea?

Tere
Olen mehega koos olnud üle 5 aasta. 2 aastat tagasi jättis ta mu maha teise naise pärast. Mõned kuu hiljem tuli ta aga andeks paluma. Kuna tunded ei olnud kadunud, suutsin ajapikku andestada. Tekkis tagasi usaldus. Tõestuseks, et tal on sel korral tõsi taga, palus ta mind endale naiseks. Paari kuu pärast jäin rasedaks. Ootasime last väga ja meie suhe oli korras. Kui välja arvata mehe alkoholiga liialdamine ja tülid, mis sellega kaasnesid. Viimased nädalad enne sünnitust oli kõik ideaalne, saime omavahel läbi suurepäraselt. Sünnitusel oli mees mulle suureks toeks. Kuna ta ei tööta Eestis, pidi lahkuma kuu pärast lapse sündi. Mõned nädalad kodust eemal ja tagasi tulles sai uudise, et mõnda aega ei ole tööd. Sealt hakkas kõik allamäge minema. Algul mõtlesime, et on isegi hea, et ei pea tagasi minema. Saame oma lapsega tuttavaks ja harjume pereeluga. Poolteist kuud veetsime aega kolmekesi. Vahest kahekesi, kui leidus lapsehoidja. Siis aga pidi ootamatult tööle tagasi minema ja oli ära 2 kuud. Selle aja jooksul arvasin ja lootsin, et nüüd läheb kõik paremini. Saame jalad alla ja tuleviku suhtes tekkisid uued mõtted. Mõni nädal tagasi tunnistas ta aga üles, et on mind petnud. Ja mitte ühel korral. Valetas ka siis, kui oli ilmselge, et tean kõike. Kogu aja, mis ta kodust eemal oli, rääkis ta mulle suurest armastusest minu vastu ja kuidas ta igatseb nii mind, kui last. Kiitis mind oma sõpradele ja ei peljanud ka neile öelda, et mind jumaldab. Oleme rääkinud ja tean, et asi on seksis. Läheduse ja intiimsuse puuduses. Ta tundvat liblikaid, mis suhte algul tekivad just selle teise naisega. Ja ei suutvat seda lõpetada. Aga samas ei öelnud ka mulle otse, et meie suhtel ei ole tulevikku. Tänaseks on sellest uudisest möödas 2 nädalat ja peale pikki vestlusi ja minu poolseid pingutusi selgitada, et see liblikate tunne ei kesta ja kas ta saab aru, millest ta loobub. Jättis mees mu maha. Teistele, tuttavatele ja sõpradele aga räägib, et mina olen kõiges süüdi. Nagu mina oleksin lükanud ta teise naise käte vahele. Tal on probleem ka alkoholiga ja tean, et kogu selle aja vältel, mil tal on olnud kõrvalsuhe ei ole ta ühelgi päeval jätnud õlut joomata. Tema tervis annab juba tunda. Olen selgitanud, et olen tema sõber ja kaaslane. Olen talle toeks ja aitan kuidas saan. Üritanud mõista. Mitte miski ei aita. Ei aita ka see teadmine, et ka tema on isa poolt beebina maha jäetud ja pole kunagi saanud kasvada terves perekonnas. Ta armastab meie last ja tahab temaga koos olla, kuid mitte perekonnana. Olen suures segaduses ja tunnen ennast alandatult. Olen nõus talle andestama, kui ta seda vaid ise tahaks. Kui ta sooviks end kokku võtta. Sest tunded on meil mõlemal alles. Ja tean, et mõne aja pärast on ta aru saanud, kui rumal ta oli ja tahab siis andeks paluda. Aga kardan, et siis on juba hilja. Kas on võimalik, et tegemist on meeste sünnitusjärgse depressiooniga? Mida peaksin tegema, et meest aidata? Iga laps ju väärib perekonda.

Tere
Pöördun murega Teie poole, sest ei oska väljapääsu leida. Olen 53-aastane, mehega oleme elanud 34 aastat. Meil on 3 last aga elu on jooksnud karile, tegelikult oleme terve elu suurte tülide ja peksmiste sees lastega elanud ja kui mehele midagi ei meeldinud, visati meid lihtsalt majast välja. 10 aastat tagasi sai mul kõigest sellest mõõt täis, läksin ta juurest lihtsalt kahe kilekotiga ära, kuna lapsed olid juba suured ja laiali koolides, läksin oma vanemate juurde elama. Lapsed käisid nädalavahetustel minu juures, isaga nad ei suhelnud. Siis muiduga aasta peale seda käis ta palumas ja tuligi linna elama, müüsime maja maha ja ta ostis enda nimele korteri linna ja hakkasime uuesti koos elama. Aga see oli veel hullem, kui midagi oli, siis öeldi, et on tema korter ja välja, ja vahetati isegi ukselukud ära ja jälle olin kuskil küla peal. Kuna vanematele ta ei meeldinud, siis kinkisid nad maja vennale ja mul enam sinna teed ei olnud, olin tütre pool ja varsti leppimisega jälle tagasi, ja jälle visati välja, ukselukud vahetati ära. Nüüd elan poja korteris, kuna ta on enamus aja välismaal, siis ei sega ma teda, sain jälle kaks kilekotti omi asju ja kõik isegi riideid ei anta enam, nüüd aga müüb poeg korteri maha, ma olen nii vana, et mulle ei anna keegi laenu ka, et endale elamist osta. Töökoht on mul olemas, isegi vabad päevad võtan endale tööd, ma ei suuda võtta endale üürikorterit ja tütardel on omad pered, ma ei saa sinna enam minna. Koduukse taha ka enam kraapima ei lähe. Täielik masendus, elu oled elanu kodule muretsedes ja lihtsalt kõik sult võetud ja nagu koer välja visatud. Ma ei tea kust otsast hakata pihta. Kas oskate mingitki nõu anda?
Aitäh vastuse eest.

Tere!
Minu pere koosneb 3 lapsest (5 a, 7 a, 8 a), minust ja mehest ehk laste isast. Isa pidi olude sunnil minema Soome tööle, et meil oleks eluks vajalikku raha rohkem ja elu paremaks läheks. On aasta seal töötanud ja rahaga on parem, kuid ei ole kiita. Ise tööl ei käi, sest olen kolme lapsega kodus ja meie kandis pole seda tööd ka nii lihtsalt võimalik saada.
Mees käib kodus kuus korra ja paar päeva saab olla, sest töö (ehitaja) pärast ei saa ta kauem olla. Nii, et mina kasvatan lapsi siin. Kodus olles ta esimene päev tegeleb lastega, ostab mis nad tahavad ja siis on külapeal sõpradega pidutsemas, kuni peab ära minema ja kaineks saama. Kuigi iga kord sedasi ei ole. Kui ta Eestis veel tööl oli, siis sai rohkem kodus olla ja muidugi lastega eriti ei tegelenud ka siis. Kõik oli ikka minu kasvatada õpetada nagu ka praegu.
Nüüd mees käib juba paar kuud peale, et me kõik Soome koliksime tema juurde, sest ta ei saa aina edasi-tagasi sõita, kuigi vaid kord kuus käib siin. Ta tahab olla iga päev meiega koos ja lastele seal paremat haridust pakkuda, et tulevikus hea elu oleks neil.
Mina ja lapsed ei tahaks minna Soome elama, sest seal kõik uus ja nad ei ole veel Soomes käinudki ja mina ka ei ole sinna saanud. Lapsed on öelnud, et tahavad siin Eestis elada ja tunnevad siin ennast turvaliselt. Kui läheks, siis hüppaks nagu peadpidi tundmatusse vette.
Kuid mu mees aina räägib, et tulge Soome, siin parem elu. Ütleb, et kui te ei taha minuga siia elama tulla, siis alustan ma siin uut elu (Soomes).
Temast lahku ei tahaks minna, oleme 10 aastat koos olnud ja ta on mu esimene armastus ja sinna kolida ka ei suuda hetkel.
Mida teha, enam ei oska. Kas muuta enda ja laste elu kardinaalselt või jääda enda seisukoha juurde, et mina elan lastega siin ja tema Soomes oma elu?