Perekonnaõigus

Tere!
Lapse ise maksab emale oma tütre (16-aastane) eest alimente (kohtuotsuse alusel ja tööandaja kannab selle automaatselt ema arvele). Probleem. Ema ei kuluta seda raha sihtotstarbeliselt lapse hüvanguks, vaid raiskab ära niisama või joovad koos sõpradega. Pigem see viimane variant. Laps elab juba sisuliselt omaette, kuna ema juures ei ole eelmainitu põhjal väga võimalik elada. Nüüd oleks lapsele vaja osta prillid, kuid seda raha ei ole võimalik selle jaoks kasutada, kuna ema ei ole nõus ostma ja raiskab selle raha ära. Kas kohtu kaudu teovõime suurendamine oleks aluseks sellele, et isa saaks raha maksta otse lapsele? Või oskate mingit muud lahendust pakkuda, kus sellest rahast oleks lapsele mingitki kasu? Tänud!

Tere!

Ei ole poole aasta jooksul oma poega peaaegu näinudki (1,8 aastane). Eksnaine viis lapse oma vanavanemate juurde neljaks kuuks. Tõin lapse ära, tekkis eksnaisega lapse nägemise pärast tüli ning ta viis lapse mõne päeva möödudes tagasi oma vanemate juurde. Vanavanemate juures olles on laps korduvalt ka haige olnud, minuga koos mitte kunagi. Esimesel korral leidis eksnaine igasuguseid põhjuseid, miks laps peab vanavanemate juures olema, teisel korral ta isegi ei öelnud mulle, et lapse sinna viib. Salatses, lihtsalt ei olnud nõus mulle last ei näitama jne. Ei ole mulle kordagi pakkunud, et kas ma võtaks lapse enda juurde. Teeksin seda ilma mõtlemata! Eksnaine teeb ka kokkumängu oma vanematega. Mõlemad pooled valetavad, räägivad eri juttu kogu aeg.
Maksan vabatahtlikult elatist. Tahan oma lapsega koos olla ning olen võimeline teda ise kasvatama.
Kui suur on tõenäosus, et saaksin kohtus elukoha otsustusõiguse või isegi ainuhooldusõiguse?

Tänud ette!

Tere!
Andsin sisse kiirmenetluse korras elatisraha sissenõudmise, ühele lapsele 160 €. Siis sain teate, et eks on esitanud vastuväite, seega läks asi kohtuni. Tänaseks olen saanud juba ka teatise, et pean 14 päeva jooksul kirja panema, kuhu ja kui palju lapsele raha läheb.
Meil on 2 ühist poega, 16 a ja 18 a. Lahus elame juba 2006. aastast. Esimesed aastad "tilkus" seda toetust ikka väga harva ja eri summades. Viimased aastad (umbes 3a) maksis ta 2-le lapsele kokku 50 €. Otse loomulikult küsisin ikka ja jälle toetust juurde, kuid alalõpmata oli vastus "Mul ei ole võimalik! Muidugi annaks, kuid jah... ei ole võimalik." Niimoodi siis aastaid ma olen mõelnud ja ka temale öelnud, et ma tahan ametlikult elatisraha. Kuid ta on osav manipuleerija ja on mind korduvalt nö ära rääkinud:(...et ma seda teed ei läheks. Lubab siis mida-iganes... kuid mitte midagi pole muutunud. Viimati küsisin-palusin nov.2012a, et suurendaks kasvõi paarkümmend eurot toetust. Kuid vastuseks IKKA "Ma saan aru, et raske... mul ka raske. Et ma tõesti ei saa tõsta!". Seega võtsin end kokku ja tegin ikkagi veebr. 2013a avalduse kiirmenetluse kaudu elatisraha nõudmisele.
Kuna üks laps sai sept. 2012a 18, siis sain ametlikult küsida vaid teise lapse eest. Aga ise ma arvestan seda 160€ ikkagi kahele lapsele. Ja seda rääkisin ma ka eksile, kui ta esimese teate peale marru läks ja kohe helistas. Kuna 18 a-ne poeg on ikka veel koolilaps ning käib alles esimest aastat kutsekoolis ja elab kodus.
Kas ma ikka saan ja võin kirjas kohtule ära märkida ka 18-aastase poja kohta? Kuigi ju tean, et sellises vanuses laps saab juba ise nõuda isalt raha. Aga eeldan, et seda teed on lapsel ikka väga raske ette võtta. Eriti kui ei ole nende isa "parima isa" tiitli vääriline, kahjuks.
Ja mida sinna kirja siis peale söögi, trenni, ravimid, riided-jalatsid saab panna? Kuidas nt arvestada saan kommunaalkulud lapsele?
Ette tänades!

Lapsele, kui ta oli 19-aastane, määrati elatis suuruses 139 eurot. 20-aastaselt lõpetas ta gümnaasiumi ja asus õppima ülikooli. Elatise määramisest kuni 21-aastaseks saamiseni isa talle elatist ei maksnud.
Praeguseks on ta teinud talle ebakorrapäraseid pangaülekandeid erinevates summades. Laps on 21-aastane, peagi saab 22. Kohtumäärusest on möödas 2a ja 4 kuud. Kas lapsel on õigus pöörduda kohtutäituri poole, et lapsevanem maksaks tagantjärele 1,5 aastat maksmata elatist.

Mees ja naine abielluvad, vararežiimiks on ühisvara. Viis aastat ja kaks last hiljem on abielu karil, küll veel lahutamata. Abielu kestel on osapooled soetanud korteri. Raha ostuks on tulnud naise lahusvaraks oleva korteri müügist. Tehingute (naise korteri müük ja ühise korteri ost) vahe on kaks nädalat ning summad on loomulikult liikunud läbi pangakonto. Abielu jooksul on abikaasad teeninud võrdselt, naine pisut rohkem. Korteris elavad lisaks abielust sündinud lastele naise lapsed eelmisest kooselust, kokku neli last. Elatist mees ei maksa. Suhted osapoolte vahel on äärmiselt halvad ning mõistlike kokkulepete sõlmimine vähetõenäoline.
Milline on Teie hinnangul tõenäosus, et mehel õnnestub varajagamise käigus saada enesele taotletav pool korterit?

Tere !
Kuidas koostada hagiavaldus kohtule lahutuse kohta, kuna teine pool elab Saksamaal ja on saksa kodanik, mina Eesti kodanik, registreerisime Eestis. Nüüd vaja esitada kohtule avaldus aga ei leia kuskilt näidis blanketti, mille alusel teha avaldus.

Lugupidamisega

Tere.
Kui mul on ainuhooldusõigus kohtu poolt, kas siis saan teha absoluutselt kõiki otsuseid ilma isa nõusolekuta, näiteks välismaale kolida, lapse nime muuta jne. Või selleks pean eraldi taotlema lapse üle otsustamisõiguse?

Ostsin kooperatiivkorteri aastal 1998 ja abiellusin 2004 a. mehega, kes istus sel hetkel ja kogu abielu aja vanglas ning kellest mind lahutas kohus 2010 a. Kuigi tema ei ole selle korteri ostmise ega kasutamisega kunagi seotud olnud ega isegi ei tea selle olemasolust siiani midagi, sest ise elasin teisel aadressil, on ta määratud automaatselt kaasomanikuks seoses omandiseaduse muutumisega 2006 a. Sellest kõigest sain isegi alles teada kui tahtsin selle korteriga tehingut teha ja tuli välja, et see on ühisvara, mille omanikuks sain selle seaduse tõttu 2006 a. mitte 1998 a. kui ma järelikult ostsin ainult mingi liikmestaatuse kooperatiivmajas. Öelge palun, kas on mingi võimalus sellisest ebaõiglasest olukorrast vabaneda ja saada ainuomanikuks?

Tere!
Kui jäin 16-aastaselt rasedaks, ütles mind üksinda kasvatanud ema minust lahti. Kolisin oma lapse isa juurde, asjaolude sunnil olin sunnitud ka sealt välja kolima. Olen lõpuks jalad alla saanud, laps on 3-aastane, elan enda korteris ning lapse isaga on meil ametlik hooldusõigus. Nädala sees on laps minu, nädalavahetustel isa juures.
Probleem minu emas: mu ema pole kuidagi märku andnud, et ta üritaks mind kuidagi toetada või minuga suhelda. Kui läksin kord oma lapsele järgi oma ekspoisi juurde, tabas mind üllatus, kui lapse isa ütles, et minu ema oli seal käinud oma lapselast külastamas. Helistasin oma emale kohe, et küsida, kuidas ta julgeb minu selja taga niimoodi teha. Pealegi pidin helistama oma sõbra telefonilt, kuna minu numbri on ta ära blokeerinud. Selle peale hakkas ta karjuma, et temal on õigus oma lapselast näha. Ta ei teatanud ei mulle ega ka lapse isale oma tulekust ette, see oli esimene kord kui ta on last pikemalt ja lähemalt näinud. Kas mu emal on selleks õigus, kui ta ei näita mingit huvi ei minu ega varem ka mu lapse suhtes? Kas tal on seaduslikult selleks õigus või peaks enne suhtlema vähemalt ühe lapsevanemaga? Võib ta niimoodi ette teatamata lihtsalt kohale tulla?
Aitäh!

Tere!
Kas alaealise eestkostetavaga välismaale kolimisel tuleb kohtu eestkosteotsus tõlkida sihtriigi keelde ning ka apostillida? Kellele peaksin teatama välismaale kolimisest?

Aitäh!