Asjaõigus

Kui, te ei soovi krunti tükeldada, siis ei ole detailplaneeringut vaja.
Kõik vajaliku saate teada projekteerimistingimustest.

Kõik kaasomanikud peavad asja korras hoidma ja katma kulud, mis sellega seoses tekivad. Asja renoveerimine on väga lai mõiste, kui tahate majja renoveerimise käigus lifti ehitada, siis ei ole see ilmselt põhjendatud, kuid kui soovite katust vahetada, kuna see lekib, siis peaksid ka teised kaasomanikud oma osa välja maksma.

Kaasomanikul on kohustus asja säilimiseks vajalikud kulud teistele kaasomanikele hüvitada. Kui ta seda vabatahtlikult ei tee, siis ei jää muud kui esitada oma nõue kohtu kaudu.

Eelkõige võiksite oma kinnistu ära piiritleda ja siis hakata nõudma selle vabastamist.

Küsimusest ei selgu, kes kinkis ja mis seos on kinkijal kingisaaja isaga.
Maja ehitamiseks tehtud kulud võiks isa pojalt sisse nõuda, kui need aegunud ei ole.
Omanikul on üldjuhul õigus otsustada, kes tema majas elab ja kes mitte, seega ei saa reeglina pojale midagi antud juhul ette heita. Väljatõstmiseks tuleks esitada nõue ja anda mõistlik tähtaeg, kui siis välja ei ole läinud, siis peaks väljatõstmiseks kohtusse pöörduma. Kedagi niisama, omaalgatuslikult, tänavale tõsta ei tohi.

Juurdepääasu tee talumise kohustuse hindamisel on oluline just see, kas naabril on mõistlik juurdepääs avalikult kasutatavale teele ka juhul, kui ta teie kinnistut ei kasutaks. Kui see vastus on jaatav, siis ei ole te kohustatud võimaldama tal üle teie kinnistu sõita. Seega vastus teie küsimusele on, et jah, võite aia ette ehitada, kuid mõistlik oleks ikka enne teavitada.
Servituudi talumisel võib koormatud kinnisasja omanik nõuda hüpoteegi talumise eest hüvitist. Summa jääb tavaliselt maamaksuga võrreldava suuruse juurde.

Peaksite kaasomandi ära lõpetama - kui muul viisil hakkama ei saa, siis pöörduma kohtusse ja paluma teiselt kaasomanikult teie osa välja osta. Sunniviisiliselt ei saa kedagi oma asja müüma panna (erandid välja arvata).

Kaasomand lõpetatakse jah igal juhul, aga olenevalt kaasomandi lõpetamise viisist laieneks isiklik kasutusõigus ka tulevikus tervele praegusele kinnisasjale. Kui kasutusõigus laieneb kogu kinnistule, siis peavad mõlemad kaasomanikud olema valmis seda taluma. Asjaolu, et isikliku servituudi teostaja kasutab ainult ühte kaasomandi osa, on tema valik. Isikliku kasutusõiguse sisu seisneb selles, et omanik peab olema valmis võimaldama oma kinnistu kasutamist. See ei tähenda kohustust asja kasutada. Seetõttu ei saa serivtuudi reaalne teostamine või mingil ajahetkel teostamata jätmine mitte kuidagi asja väärtust vähendada - mõlemal juhul tuleb ühtemoodi arvestada võimalusega, et kasutusõigust hakatakse realiseerima.

Vastused neile küsimustele annab kasutuskorra kokkulepe. Kui seal on kirjas, et ühe korteriga maja jääb seal elava isiku ainukasutusse ilma eranditeta, siis nii ongi. Kui kasutuskorra kokkuleppes on kirjas, et seal asuvad keldriruumid jäävad kellegagi ühiskasutusse vms, siis on vastavatel isikutel õigus neid ruume kasutada.

Kaupluse poolt vale müügihinna näitamine on tarbijakaitse seaduse tähenduses eksitav kauplemisvõte ja selle kasutamine on kauplejale keelatud. Samas ei kohusta tarbijakaitse sätted müüjat enda poolt pakutud tingimustega lepingut sõlmima ega muuda ka sellistele andmetele tuginedes sõlmitud teihingut tühiseks. Otseselt ostu sooritamist ja tehingu siduvust reguleerib võlasõigusseadus ning viimane sätestab põhimõtte, et poes kauba hinna presenteerimine on kutse esitada pakkumus. Ehk siis mitte pood ei esita pakkumist ostjale, et viimane ostaks kauba sellise hinnaga, nagu sildil kirjas, vaid et ostja esitaks pakkumuse osta kaup sildil kirjutatud hinnaga. Selleks, et tehing toimuks, peab müüja pakkumusega nõustuma.
Kuivalt juriidiline konstruktsioon poes, näiteks leiva, ostmisest oleks selline, et müüja paneb leiva letile ja märgib selle hinna, kutsudes sellega potentsiaalseid ostjaid esitama pakkumus selle leiva ostmiseks just sellise hinnaga, nagu hinnasildil kirjas. Ostja tuleb ja võtab leiva, läheb kassasse ja esitab müüjale pakkumuse - ta pakub oma tegevusega (leiva kassalindile asetamisega) müüjale välja, et ostab selle leiva sellise hinnaga, nagu sildil märgitud - müüja otsustab, kas lükkab pakkumuse tagasi või aktsepteerib seda. Pakkumusega nõustudes ta müüb leiva sellise hinnaga, millega ostja välja pakkus ning tehing ongi sõlmitud - seadus ei kohusta tehingu sõmimisel sõnadega oma tahet väljendama, piisab, kui mõlema poole tegevusest võib järeldada, et nad on jõudnud kokkuleppele ja on valmis tehingut sõlmima. Seega sisuliselt on tehing sõlmitud, kui ostja väljendaab oma käitumisega kassas, et ta soovib leiba osta ja müüja omakorda, et ta on valmis seda müüma, leib läheb ostjale ja raha müüjale. Kui ostja poolt pakutud tingimused aga müüjale ei sobi (hind on vale), siis võib ta tehingu tegemisest keelduda, sest lepinguvabaduse põhimõttestu tulenevalt ei saa kedagi kohustada temale ebasoodsat lepingut sõlmima. See, et hind on müüja enda poolt valesti märgitud, ei puutu tehingu aktsepteerimise juures asjasse (kuigi on hea kaubandustava ja tarbijakitse sätetega vastuolus). Ka võlaõisusseadus kohustab tarbijale müügi korral müüjat avaldama kogu asja ostmise otsustamiseks vajalikku teavet, kuid selle avaldamata jätmine ei muuda tehingu pooli ega tehingu sõlmimise põhimõtteid. Pakkujaks jääb endiselt ostja ning müüja ei ole kohustatud tema pakkumusega nõustuma.
Seega - kui te lähete poodi ja soovite osta allahinnatud kaupa, annate selle kassapidajale ja viimane ütleb, et hind on vale, siis juriidiliselt keeldub kassapidaja teie pakkumist vastu võtmast ja teeb teile vastupakkumise - kas soovite seda asja teise hinnaga osta .... Tehingu sõlmimise seisukohalt on juriidiliselt kõik korretkne ja kui te ei ole nõus juurde maksma, siis ei pea müüja teile seda kaupa müüma.