Perekonnaõigus

Mul on pooleteist aastane laps, kelle isast kolisin lahku 2 kuus tagasi. Hooldusõigus on meil ühine, kuna pole ametlikult veel midagi ajanud, aga lapse eest olen siiani hoolitsenud mina. Laps on väike ja harjunud minuga kogu aeg koos olema. Lapse isa ei soovi teda minu juuresolekul külastada, vaid soovib temaga ära minna. Mina aga arvan, et laps on selleks liiga väike ja ta ei ole võimeline tema eest hoolitsema. Kas mul on õigus mitte lubada teda lapsega lahkuda? Millised on lapsega aja veetmist reguleerivad seadused sellises vanuses lapse puhul? Kas sotsiaaltöötaja saab mind kohustada laps isaga kaasa anda?

Andsin sisse hagi kohtusse, et lapse isa maksaks elatist aga tema nõuab DNA-testi. Lapse isa kahtleb, et tema on lapse isa. Kas mul on õigus testist keelduda, kui lapse isa nõuab seda? Kas ma saaksin öelda nii, et kui sa kahtled, et oled isa, et ta siis keelduks hooldusõigustest?
Asi selles, et eks mees on vägivaldne ja tarbib väga palju alkohooli. Ta on minule ohtlik ja lapse kallal on kasutanud vägivalda. Mis õigused mul on, lihtsalt tahaksime lapsega rahu saada ja rahulikult elada.

Tere!
Minu abikaasa (84-aastane) on haiguse tulemusel sügava vaimupuudega (ekspertiisi otsus olemas) ja viibib hooldekodus. Meil on ühisvarana abielu jooksul koos ehitatud maja, mis on olnud meie tegelik elukoht. Samas ostsin koos emaga kahe peale korteri ema elukohaks. Peale ema surma pärisin testamendijärgselt tema osa ehk 1/2 korterist. Minu 1/2 on aga muretsetud abielu ajal, seega siis ühisvara, millest omakorda pool kuulub minu abikaasale? Ma ei kasuta seda korterit ja ei suuda seda ka pidada. Seega on tungiv vajadus korter müüki panna. Abikaasa osa oleks hädasti vaja maja remondiks, samuti hooldekodu kulude osaliseks katteks. Aga ilmselt ei saa ma seda teha ilma erieestkosteta? Kui see on nii, siis mis ma peaksin tegema, et saada eestkostet ainult ühe tehingu tegemiseks?
Paluksin selgitada ka huvide konflikti mõistet. Kas antud juhul võib tekkida huvide konflikt?

Tere!

Minu õel on kaks last, 14-aastane tütar ja 12-aastane poeg. Lastel on erinevad isad. Mu õde on abielus mehega, kes ei ole kummagi lapse isa. Tütre isa on tore mees, suhtleb oma lapsega, kõik on korras. Poja isa aga oli kooselu ajal nii laste kui oma elukaaslase suhtes vägivaldne. Poiss sai füüsiliselt karistada (teda löödi) juba enne, kui ta oli aastaseks saanud. Rääkimata vaimsest vägivallast. Õde oli selle mehega 4 aastat, lõpuks tuli tema juurest ära. Kogu laste eluaja olen mina olnud neile nagu teiseks emaks, olen olnud tugiisik. Õde tegi politseisse vägivalla (mees peksis ta läbi) suhtes ka avalduse, kuid võttis selle tagasi, kuna kartis, et mees saab kunagi vanglast välja ja tapab nad üldse ära. Laste kohta avaldusi pole tehtud. Tüdrukul läheb enam-vähem hästi. Poisil on siiani õppimis- ja käitumishäired, käib regulaarselt psühhiaatri, psühholoogi ja lastekaitsetöötaja juures.
Nüüd on aga õde raskelt haige ja me ei tea, kui kaua ta veel elab. Ta soovib, et mina jätkaksin tema laste kasvatamist. Meil on aga hirm, et poisi isa (kes suhtleb oma pojaga kord aastas tolle sünnipäeval) võib nõuda poissi enda kasvatada - ja tal on selleks ju kõik õigused. Ta toetab poisi ema igakuiselt väikese summaga, mis küll on palju väiksem kui see seadusega nõutav on. Kas kohtus oleks abi sellest, kui läheme emaga notari juurde ja ta oma tahte notariaalselt kinnitab? Ma olen ise abielus, meie kasvatada on 2 alaealist last, aga varanduslikult ja emotsionaalselt oleme mehega valmis võtma veel 2 last enda kasvatada. Kas on veel midagi, millele tähelepanu pöörama peaksime?

Oleme otsustanud oma abielu lahutada. Meil on hetkel kaks korterit, millest üks on suurem ja kallim, teine väiksem. Meie lapsed (üks täisealine, teine kohe selleks saamas) sooviksid elada koos minuga suuremas korteris. Minu tulud on oluliselt suuremad abikaasa omast. Mu meelest oleks mõistlik lahendus, kui suurem korter jääks minule/meile ning väiksem abikaasale ning ma maksaksin talle kompensatsiooniks poole nende hinnavahest. Kuid see on summa, mida ma kindlasti kohe ei suuda välja käia. Kas abikaasal on õigus seda nõuda ja kui ma pole võimeline kohe maksma, siis nõuda meie kodu müüki? Või on mul õigus väljamakset ajatada?
Teine küsimus puudutab koduse vara maksumust. Korterid on sisustatud, suurem muidugi rohkem kui teine. Kuidas peaksin ma kindlaks tegema, mida meie kodune vara maksab, et välja selgitada, kui suurele kompensatsioonile on abikaasal õigus?

Tere,
Sissejuhatuseks: abikaasa soovib lahutust. Töötab Soome ettevõtte all, kuid hetkel oleme perega komandeeringus väljaspool Euroopat. Minul on plaanis lastega (2 last) tulla suvest tagasi Eesti elama. Mees jääb võib olla veel teiseks aastaks komandeeringusse või naaseb Soome. Kuna mees omab Soome sissekirjutust, peab lahutus toimuma kohtu kaudu.
Küsimused:
1) Abikaasa soovib, et saaksime omavahel kõiges kokkuleppele, et ei peaks pikalt protsessi ajama. KUID, ta ei soovi meie kokkuleppeid kirjalikult vormistada. Kas ühisele kokkuleppele jõudes on kohtus võimalik meie kokkulepped kirjalikult vormistada ja elatusraha/muu vara jagamised ametlikult paika seada (mina suulisi kokkuleppeid ei usalda)?
2) Kui kaua kestab kohtuprotsess, kas toimub ainult 1 istung? Kui ei saa kokkuleppele, kui kaua võib siis protsess kesta?
3) Kas minu ülalpidamise summa, mida abikaasa peab lapse kuni 3 a saamiseni maksma (kui lasteaias ei käi) peab olema sama suur, kui on olnud minu emapalk või võib maksta väiksemat summat?
4) Kui abikaasa palk on ca 4300 eurot ja minul 1080 eurot, siis kas tema 250 eurot lapse kohta (kokku 500 eurot) elatusraha on piisav? Kas mul oleks mõistlik leida omale advokaat, et saada suuremat toetust või mitte? Mehe väitel ta ei taha rohkem maksta, kuna komandeeringust naastes tema arvates ta palk väheneb ning siis tulevikus ta ei suudaks rohkem maksta (kuid see ei ole fakt, vaid oletus)?
5) Mees kogub 60% palgast eraldi kontole, mis on soetatud abielu jooksul. Kuidas oleks mul võimalik sellest pool endale saada, kuna see on ka ühisvara. Kas on võimalik, et abikaasa kannab selle raha vahepeal oma ema kontole, näitamaks, et tal seda raha ei ole ning siis me jääme lastega sellest rahast ilma? Kuidas garanteerida, et pool rahast meie lastega endale saaksime?
6) Kas minul lastega on mingitki võimalust saada osa korterist (või osa müügitulust), kus me 6 aastat oleme elanud, aga see on ostetud enne abiellumist mehe poolt ja on tema nimel ehk et lahusvara.
7) Kui abikaasa saab Soomes lisaks lapsetoetust, siis kas selle summa peaks ta lisaks elatusrahale ka meile maksma või võib ta selle lisasissetulekuna endale jätta?
8) Kas on võimalik taotleda, et lisaks elatusrahale, kui on vaja lastele soetada suuri asju, nt mööblit, siis teeme need ostud omakorda pooleks, kuna elatusrahast nendeks ei piisa?
9) Kas abikaasal on võimalik mind ja lapsi meie kodust välja kirjutada, kui korter on tema nimel aga me oleme seal koos elanud 6 aastat, ehk et see on ka meie kodu?
10) Kas abikaasal on kohustus ka abielu vältel (ehk hetkel) ka mind rahaliselt/materiaalselt toetada või mitte? Kui abikaasa mulle mingit rahalist tuge ei paku, kas mul on võimalik seda kasvõi tagasiulatuvalt saada?
Suured tänud ette

Abielu on lahutatud kohtulikult aastal 1994. Tollaste seaduste kohaselt oleks asjatoimetused pidanud käima selliselt, et peale kohtuotsuse jõustumist oleks pidanud pöörduma Perekonnaseisuameti poole ja sealt saama dokumendi lahutuse jõustumise kohta.
Seda paraku tol ajal ei tehtud - polnud vajadust. Vajadus tekkis 2007. aastal, mil "Õnnepalees" selgus, et üks avalduse esitajatest on endiselt abielus. Kiirelt sai riigilõiv tasutud ja vajalik dokument hangitud.
Asja tuum ilmnes aga nüüd, kui tekkis soov 1996. aastal soetatud ja 2000. aastal kinnistatud korterit müüa. Kehtivast Perekonnaseadusest (01.07.2010) ilmneb, et abielu oli endiselt jõus korteri soetamise hetkel ja kohtulikult lahutatud abikaasadel on see korter seaduse kohaselt ühisomand. Korteri müügiks peab olema lahutatud abikaasa nõusolek, paraku pole seda nõusolekut võimalik saada, sest üks osapooltest on ammu Eestist lahkunud ja välisriigis vähemalt korra enne 2007. aastat uuesti abiellunud. Mida peaks tegema, et korter, milles üks kunagise abielu osapooltest pole vähemalt 18 aastat käinud, võib olla pole Eestiski käinud, saaks teise osapoole ainuomandisse? Või kui siiski õnnestuks Eestist lahkunud osapool leida ja korteri müügile heakskiit saada, siis kuidas jaguneks saadav raha?

Tere,
Neiu rasestus minust, kui oli alaealine (ise olin sel hetkel täisealine). Ta oli üle 15 a vana. Me pole peale seda ainukest korda rohkem näinud ja nüüd on ta lapse ema, kes olevat minu laps. Ta lubas nüüd kohtusse minna. Mis õigused tal on ja mida ta mult nõuda saab juhul, kui ma tõesti olen lapse isa? Kas ta saab mult alimente nõuda?
Raseduse ajal ta minuga ühendust ei võtnud ega peale sündi minult midagi ei oodanud kuid nüüd on hakanud nõudma. Mis õigused ja võimalused tal kohtus oleks ning kas ta saab mult alimente nõuda?

Tere. On tekkinud küsimus seoses abikaasa surmaga. Olime abielus 5 aastat ja meil on 2 ühist last, kuid meiega koos elas ka 3 last minu eelmisest abielust, keda ta ka hooldas ja kasvatas. Kokku siis 5 last. Vanemate laste isalt, mu endiselt abikaasalt, on küll kohtuotsusega nõutud elatis, kuid seda kohustust pole ta täitnud ja ei täida. Ma ei näe ka mingit lootust, et ta seda täitma hakkaks ja ametlikult tööl ta ei käi. Kui ma nüüd taotleks kõigile viiele lapsele toitjakaotuspensionit, siis pean tõestama, et 3 vanema lapse isa oma lastele elatist ei maksa. Kas siis pean esitama mingi avalduse kohtutäturile ka, et ma enam elatist ei nõua või kohtusse. Või kuidas peaks käituma? Kahelt isalt ju lastele ülalpidamist nõuda ei saa.

Tere!
Kas ja kuidas üldse sellist probleemi lahendada? Ametlikult oleme ammu lahutatud. Lapsel (13a) ja isal puudub igasugune kontakt. Alimente ta ei maksa, kuna väidetavalt puudub sissetulek. Mehel uus pere, kus kasvamas 3 last. Kohtu kaudu olen alimente taga nõudnud ja teinud omapoolselt kõik, mis sellises olukorras võimalik. Juhul, kui saan isa nõusse tema perekonnanimest ja isadusest loobumiseks, on see üldse võimalik? Loobun ka alimentidest loomulikult ja saaksime kõik eluga edasi minna.
1.Kas on see üldse reaalne?
2.Ametkondlikult (kui on reaalne), kuidas peaks alustama?
3.Millised paberid peavad olema?
4.Kas on ka lapse arvamus argumendiks?

Ette tänades